Klassikatähed löödi läikima

Toomas Velmet

On kahju, et keegi ei ole taastanud Eesti interpreetide konkursside ajalugu, mis algab aastast 1968. Sel aastal toimus I vabariiklik interpreetide konkurss pianistidele. Plaan oli selline, et konkursse korraldatakse igal aastal vaheldumisi eri instrumentidele. Nii viidigi 1969. aastal läbi II konkurss keelpilli- ning järgmisel, 1970. aastal III puhkpillimängijatele. Vabariiklikud võistlused olid üles ehitatud suurte konkursside eeskujul, koosnesid kahest või kolmest voorust ning ilmtingimata mängiti finaalvoor koos meie esindusorkestriga. Ma ei mäleta ja ei ole ka leidnud andmeid, millal see järjepidevus katkes, kuigi aeg-ajalt meenub mõni üksikasi meie konkursside minevikust.

Kuid see on minevik ja olevikus on uued nähtused, mida ka konkurssideks nimetatakse. Eelkõige on nendest huvitatud kontserdikorraldajad, et leida uusi nimesid ja teha uusi talente kuulajatele ahvatlevaks. Seejuures pole tähtis, et konkurendid valdaksid sama instrumenti, seepärast võivad meisterlikkuses võistelda, nagu vanasti öeldi, nii viiul, trumm kui vintpüss. Ega olulist erinevust ju polegi, kuid pikemas perspektiivis võib see viia kontserdielu tasakaalust välja. Igal pillil on oma eripära ja, mis kõige olulisem, repertuaariring on eri instrumentalistidel võrreldamatu eelkõige kvaliteedilt, metraažilt  ja väärtuselt muusikaajaloos, mis polegi vähetähtis seik võistlusel.
Interpreetide konkursid on nii olulised, et siin on kirglikke asjatundjaid ehk rohkemgi kui konkurssidest osavõtjaid. Juba kuulen sadu vastuväiteid ja teist nii palju ettepanekuid, kuidas on ainuõige neid korraldada. Oma pikaajalise kogemusega võin küll konstateerida paari asja, mis kehtivad iga konkursi kohta muutumatult. Laiemas plaanis jääb ajalukku esimese konkursi võitja ja ainult võitja, mitte II–VIII koha omanikud. Neid teisi mäletavad asjatundjad ja ka mitte kõik. Harvey Lavan Van Cliburni nimi  ütleb tõenäoliselt midagi mõnelegi muusikavälisele inimesele. Möödunud aastal meie hulgast lahkunud pianist võitis I rahvusvahelise Tšaikovski-nimelise konkursi Moskvas 1958. aastal pianistide kategoorias. Aga kes võitis viiulimängijatest? Veel üks mnemoturniiri küsimus: kes võitis 2011. aastal selle konkursi? Seepärast ehk polegi hea sisse seada traditsioone, mis võivad kivistuda ja devalveeruda. Teine ja veel kindlam fakt on see, et žürii otsus on alati vale ka siis, kui selles seisuses on publik, kuid see otsus on lõplik ja muutumatu.
Eesti konkursikorraldajad on palju vaeva näinud ja nii mõndagi saavutanud. Üleriiklikke konkursse korraldavad nüüd erialaühingud ja muusikakoolid. Tekkinud on kaks rahvusvahelist konkurssi: Tallinna pianistide konkurss ja Heino Elleri nimeline viiuldajate konkurss. Siseriiklikult olulisem oli aga populaarne ja osavõtjaterohke „Con brio”, mis ammendus loomulikul teel. Ja siis sündis 2013. aastal telekonkurss „Klassikatähed”. Konkursil on päris lihtne reglement, mis sätestab, et võistlema oodatakse eesti keelt kõnelevaid klassikalise muusika vallas tegutsevaid 15–25 aasta vanuses noori. Eesmärk on luua noortele muusikutele võimalus end proovile panna nii meie esindussaalis tõelises kontserdiõhkkonnas kui ka telestuudios ning anda laiale avalikkusele ülevaade eesti noorte muusikute paremikust. Formaat on täiesti originaalne, leidlik ja täidab kindlasti püstitatud eesmärgi. Mulle tundub ka, et formaat ei ole jäik ja põnevaid katsumusi võib juurde tulla või ka vähemaks jääda. Kindlad on aga kontserdivoor (Estonia kontserdisaalis) ning asjaolu, et finaali jõuab kolm võistlejat ja võitjaks tuleb üks. Esimene võitja tšellist Marcel Johannes Kits jääb igatahes kauaks kultuurimällu – ta on ju esimene. Ja absoluutselt teenitult: nii noort andekat ja ühtlasi ka küpset artisti minu mälu küll ei mäleta. Kuid see oli aasta 2013.
2014. aasta telekonkurss „Klassika­tähed” on juba uus maailm ja uued nimed. Konkurss algab vaikselt eelvooru(de)ga, kus žürii valib välja kaheksa talenti, kes pääsevad telestuudiosse. Seekordne valik tõi ekraanile viiuldaja, laulja, akordionisti, kaks flötisti, pianisti, klarnetisti ja saksofonisti. Neid ootas kuus nädalat kestnud karm katsumus ehk viis televooru, kontserdi- ja finaalvoor, mis pani alles paika võitja. Selle aja jooksul said osavõtjad end näidata mitmekülgselt kui muusikud ja sünergeetikud teiste kunstiliikidega kuni filmi helindamiseni välja. Teleekraanil toimuvale andis suuna saatejuht Marko Reikop ja see suund oli glamuurne, kohati maitsekas, kohati mitte. Ma tean, et glamuur on teles võtmeküsimus, kuid see ei tohiks olla pealetükkiv, ammugi veel domineeriv. Hästi reageeris suurepärane klarnetist Taavi Orro, kui Reikop temalt üllatuslikult küsis: „Sa naerad – ise kukkusid ju välja?” Vastus tuli kohe: „Kästi ju naerda!” Temal tuli see loomulikult välja, kuid tulevane võitja Katariina Maria Kits oli aeg-ajalt üsna viril ning tele on paraku karm ja halastamatu fikseerija. Klassikalise muusika žanris pole lihtsustatud glamuur iga hinna eest oluline ja üldsegi mitte peamine ka teleekraanil – pigem muutub stambiks ja standardiseerib isiksused. See on viga. Kujutlege eputavat Martha Argerichi või laia suuga naervat Ivo Pogorelićit – mitte kunagi laval. Mina ootaksingi järgmistelt talentidelt rohkem kirge, kas või viha, aga kindlasti enda maksmapanemist ka telestuudios.
Kui formaadist rääkida, siis on igal instrumendil oma võimalused ja need on ebavõrdsed telestuudio atmosfääris ja akustikas. Seepärast soovitaksin suurendada kontserdivooru ajalimiiti ja osatähtsust lõplikus hinnangus – see on ju nende valitute tulevane põhitegevus. Ja veel, kui žürii on õigusega tundlik seadete ja originaalide osas, siis ei maksaks aktsepteerida ka poolikuid teoseid või siis tuleks anda võimalus terviku esitamiseks (Bach-Busoni, Halvorsen). Alati leiab põhjuse iriseda, kuid tervikuna on „Klassikatähed” absoluutselt parim formaat: täiesti omakootud, aga mitte sugugi kodukootud, mille eest suur tänu korraldajatele Eesti Kontserdile, ETV-le ja Klassikaraadiole. Seda, et ettevõtmine on pälvinud kõrgendatud tähelepanu, tunnistavad ka rohked eripreemiad kodumaistelt, aga ka välismaistelt (Vaasa Linnaorkester, Soome) panustajatelt.
Vaprad ja ilusad olid kõik kaheksa: Henri Zibo, Elina Netšajev, Jakob Teppo, Anni Ruugla, Taavi Orro, Pipilota Neostus ja Rene Laur. Te kuulete ja näete neid nimesid veel ja veel. Vivat Katariina Maria Kits! Soovin konkursi korraldajatele jätkuvat edu, värsket vaimu, ressursse ning veelkord hoolega kaaluda, kas meil jätkub talente igaks aastaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht