Uue muusika sisekõne

Saale Kareda

Nüüdismuusika kohast ja tähendusest Eesti ühiskonnas.Uus süvamuusika on seotud protsessidega, mida elab läbi praegusaja üli­intensiivsetes pingeväljades elav inimene. Nüüdismuusika loomine ja esitamine on üks nende protsesside mõtestamise ja ka mõjutamise viise. Uue muusika valdkond ühiskonnas on allhoovus, mis osaleb ajastu transformatsiooniprotsessides küll vaikselt, ent siiski intensiivselt. Mil moel võiks aga uus muusika mõjutada ühiskonda energeetiliselt, erinevate tasandite impulsside kaudu? Sissejuhatuseks lubatagu korraks liikuda avaramasse mõõtkavasse.Iidsete müütide järgi on maailm loodud heli abil. Ka sõna on oma olemuselt heli. Sanskritikeelset mõistet Nada Brahma on võimalik tõlkida kui „maailm on heli, heli on maailm”, aga ka „tühjus on heli”, samuti – „vaim ja hing on heli”. Mõned allikad väidavad, et nn ürgheli on algsem kui valgus. Walter Russell on öelnud: „Mõista laine mehaanikat tähendab mõista kogu Looduse saladust.” Võngete ja helide vormikujundav mõju jõudis uusaja inimese teadvusse Goethe kaasaegse, loodusteadlase Ernst Chladni avastuste kaudu, kui poogna abil vibreerima pandud peene liivaga kaetud klaasplaatidel tekkisid korrapärased geomeetrilised mustrid ja struktuurid. Sealt alguse saanud uurimissuunda arendasid XX sajandil edasi šveitsi arst ja teadlane Hans Jenny, andes sellele nime „kümaatika”, ning saksa kunstnik ja teadlane Alexander Lauterwasser.1  

Kvantfüüsika ja stringiteooria seisukohalt on samuti selge, et vormide ja mateeria tekkimisel on primaarsed võnkeprotsessid. Kõige parema definitsiooni võngete mateeriat loova olemuse kohta olen leidnud saksa füüsikult Gabi Müllerilt: „Tahke mateeria koosneb kõrgkoherentsetest eetripööristest, mis magnetilistest vooludest pärinevate seisvate skalaarlainete näol on üksteisega võrgustikulaadses ühenduses. Liikumise tõttu pole see korrastatus aga kunagi perfektne, alati leidub teatud annus sublimeerumist ja tagasipöördumist kuuma kaosesse väljaspool võrgustikku.”2
Inimkõrvale kuuldavas vahemikus tajume võnkeid helina selle tavatähenduses. Ühesainsas akustilise instrumendi või hääle tekitatud helis koos paljude kaasa kõlavate ülemhelidega avaldub hämmastav spekter matemaatilisi proportsioone,3 sisaldades strukturaalseid alusseoseid, millel rajaneb nähtav maailm. Arvo Pärdi tintinnabuli-muusika üks tugevamaid impulsse XX sajandi viimase veerandi muusikalisele mõtlemisele on kindlasti olnud iga üksiku heli väärtustamise tulipunkti tõstmine. Pärt on midagi väga tuumatabavat mõistnud heli matemaatilise ja geomeetrilise olemuse kohta ja selles peitub ka tintinnabuli-stiili seni ikka veel lõpuni lahti kodeerimata saladus. Helide ühendamisest sündivad kooskõlad ja helikangad sisaldavad nii kompleksseid matemaatilisi suhteseoseid ja energeetilisi välju, et nende tervikanalüüs ei ole meile mis tahes muusika puhul seni olnud jõukohane. Meenub Leibnizi kuulus tsitaat: „Muusika on salajane matemaatiline harjutus hingele, kes ei ole teadlik sellest, et ta arvutab.”
Muusika on ülivõimsa potentsiaaliga kunstiliik, sest helilained mõjutavad inimest nii emotsionaalsel, hingelisel, vaimsel, energeetilisel kui ka väga otseselt füüsilisel, keha tasandil. Heliga on võimalik nii tervendada kui tappa. Manipulatsioon teatud energeetiliste mustrite kaudu võib pikaajalisel „annustamisel” inimese vaimu tasalülitada. Akustiline pealesurutud helitapeedi terror, mis ründab inimest tänases avalikus ruumis, tekitab kumuleeruvat disharmooniat nii antud keskkonnas kui ka seal viibivates inimestes ning kurnab ja ärritab inimese immuunsüsteemi. Kelle huvides on inimesi nõrgestada? Raske uskuda, et seda tehakse ainult teadmatusest.
Jõuduandva poole pealt on meie kultuuri kõige võimsam muusikaline fenomen muidugi laulupeo traditsioon. Laulev revolutsioon ei olnud kaugeltki ainult metafoor. Suure hulga inimeste üksmeelsel keskendumisel – mille käigus rullub helilainetena lahti muusikasse kätketud emotsionaalne, hingeline ja vaimne sõnum – tekib võimas energeetiline ühendväli, mis suudab esile kutsuda suuri muutusi.

Transformatiivne sisekõne
Valdur Mikita kirjutab emakeele päeva Sirbi essees sisekõne olulisusest ja selle tagaplaanile jäämisest moodsas ühiskonnas. „Tänapäeva inimest on tabanud ränk sisekõne vaesumine, see on võib-olla üks kõige rängemaid kultuurikaotusi”. Nüüdismuusika loomine ja esitamine on väga intensiivne sisekõne vorm. Uue muusika osas on meie kultuur väikese rahva kohta üllatavalt rikas, samuti nagu meil õnneks on alles ka veel võimsad metsamassiivid ja palju puutumatut loodust. See ei ole kindlasti meelevaldne seos. Annaks taevas meie rahvale tarkust ja väge neid väärtusi hoida.
Ehkki igasugune kategoriseerimine on muusikas alati tinglik, püüan teatud parameetrite alusel iseloomustada mõningaid eesti nüüdismuusika tendentse. Vabandan, et ei saa siinkohal hõlmata kõiki huvitavaid loojaisiksusi. Olen välja valinud ühe võimaliku perspektiivi ning vaatan siinkohal eesti muusikat läbi prisma transformatiivne-kontemplatiivne. Transformatiivse all pean siinses kontekstis silmas selgelt tajutavate energeetiliste protsesside loomist ja suunamist, mis mõjutab inimeste teadvust ja selle kaudu vaimseid protsesse ühiskonnas. Tooksin siin esile avatumalt transformatiivse karakteriga ning selgelt sissepoole pööratud taotlusega suunad. Loomulikult on selline eristus tinglik, sest sisekaemuslik muusika võib samuti olla väga transformatiivne, lihtsalt peenematel tajutasanditel, ja ekspressiivselt transformatiivses muusikas sisaldub enamasti ka kontemplatiivne element.
Kaks võimsaima rahvusvahelise haardega eesti nüüdisheliloojat Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür pole oma muusika kaudu energeetiliselt mõjutanud teadvuse transformeerumist mitte ainult Eestis, vaid märksa laiemalt. Pärt ja Tüür on küll väga erinevad oma loomelaadilt, ent mõlemal on, ehkki küll täiesti erinevas võtmes, õnnestunud amalgaamida ratsionaalne ja intuitiivne lähenemine orgaaniliseks muusikaliseks terviksüsteemiks. Mõlemal on väga tugev ratsionaalne, matemaatiline põhi, millele toetub nende loomingu struktuur, vorm ning mõlemal on ligipääs muusikalisele tugevalt transformeerivale informatsioonile. Nii Pärti kui Tüüri on püütud sildistada, ent Tüüri muusika on sama vähe postmodernism kui on tintinnabuli-stiil minimalism. Tüüri ja Pärdi muusika ulatub igasugusest kultuuriruumi sümboolikast palju kaugemale, märksa sügavamale ja universaalsemale tasandile.
Pärt on oma tintinnabuli-muusikas selgelt taotlenud sissepoole, tuuma poole liikumist. Selle muusika radikaalsus on alates stiili loomisest 1970ndate keskel toiminud pikalt väga tugeva transformaatorina, mõjutades nii kuulajate teadvust, pannes inimesed keskendunumalt kuulatama vaikust ja oma siseilmas toimuvat, kui ka väga otseselt uue muusika loojaid – ja seda rahvus­vahelises mõõtkavas. Tintinnabuli-muusika on väga paljudel aidanud liikuda mitmete kihtide võrra sissepoole, ent edasi tuleb siiski liikuda ise. Vastuolu ajatu ja ajaliku vahel ei õnnestu ületada, sisemine lõhestatus – igatsev valulemine – jääb.
Tüüri muusika üks olemuslikumaid jooni on energeetilis-transformatiivne tasand. Minu arvates on Tüür eesti muusika kõige jõulisem transformeerija, taotledes duaalses maailmas ühildamatute nähtuste ühtesulatamist nii kompositsioonitehniliselt kui ka metafüüsiliselt. Tema muusikas võib tajuda valguse kohalolu kõige pilkasemas pimeduses, kõrguse kohalolu sügavuses ja sügavuse kohalolu kõrgustes, piiritlematuse kohalolu piiritletuses, vaimu kohalolu mateerias …, sisemist hõõgust, lõõma, mis valgustab rändajat ka kõige süngemal hetkel. Tüüri muusika on vaimsete protsesside katalüsaatoriks, filtreerides ja kristalliseerides neidsamu protsesse. Kui mõelda vee ja tule ühtesulatamise hüpoteetilisele katsele, siis võiks Tüüri muusikaline helikeel jõuda selle näiliselt võimatu ülesande lahendamiseni – ühendades eri tasandite vastuolud kõikehõlmavasse harmoonilisse kooskõlla ja säilitades selles kooskõlas samal ajal ka alg­elementide erisused. Tüüri muusikaline teekond assotsieerub mulle selgelt ühe põhilise, inimkonna ees seisva vahest ehk kõige valulisema küsimusega: kas meil õnnestub kõigi lõputute erimeelsuste, vastuolude, huvide, konfliktide, sõdimiste jne raames siiski tõusta kõrgemale vastandumistel põhinevast (ja nendega osavalt manipuleerivast) mentaliteedist?
Ühisteadvusväljas on transformeerinud valusaid ja ränki teemasid Toivo Tulevi muusika hingelõikavalt ekspressiivne eksistentsialism. Transformeerivat muusikat kuulata ei ole kindlasti kerge, selleks peab kuulajal olema mingit laadi kontakt just selle muusika kaudu transformeeritavate teemadega. See on vaimne alkeemia ega sobi kaugeltki igaühele. Pealegi on igal alkeemikul oma spetsiifiline ülesannete kogum, mis võib teekonna vältel ka teiseneda. Transformatiivne muusika võib mõjuda kuulajale mitmel moel teraapiliselt või inspireerivalt, aktiveerida loomingulisust, käivitada kardinaalseid sisemisi muutusi, võimaldada transpersonaalseid kogemusi jne. Transformatiivne muusika saab luua inimteadvuses lahendust otsivatele probleemidele ruumi, kus nad saavad avalduda, kus neid on võimalik vaadelda ning sublimeerida.
Noorema põlve loojatest on Jüri Reinvere võtnud ette sügavalt transformeeriva ja puhastava rännaku kollektiivse alateadvuse süngetesse, eestlaste traumaatilise ajalooga seotud piirkondadesse; meenutagem tema „Reekviemi” ja ooperit „Puhastus”. Veel noorematest on jõuline ja võiks öelda et ka lootusrikkalt jõudu andev transformatiivne karakter Ülo Kriguli viimastel sümfoonilistel teostel „Luigeluulinn” ja „Chordae”. 

Sotsiaalne mõõde versus sisekaemus
Nüüdismuusikal võiks kahtlemata olla Eestis ka sotsiaalne, ühiskondlikesse protsessidesse otsesema sekkumise mõõde. Millegipärast seda uuest muusikast aga eriti ei leia. Kas on selle põhjuseks siis kogu ühiskonna vaimne stagneerumine tervikuna – muu hulgas kõrgkultuuri lennutumine sellistesse intellektuaalsetesse „kõrgustesse”, et kontakt maise reaalsusega hakkab hägustuma – või on tegu hoopiski kompromissitult süvitsi minemise taotlusega reaktsioonina ajastu haigusele nimega „pealispinnastumine”. Eesti nn kõrgkultuuri maastikel ringi vaadates leidub nii seda kui teist, kusjuures nüüdismuusika vallas on hea meel tõdeda siiski peamiselt viimati nimetatud põhjust.
Eesti nüüdismuusika ei reageeri avalikult ja otse destruktiivsetele protsessidele ühiskonnas, sellele inimest lamedaks ja lapikuks suruda üritavale poliitideoloogiale, mis juba viimased kümmekond aastat on püüdnud elimineerida ka süvamõõdet kultuurist. Kui välja arvata Siiri Sisaski hinge rebestav „Mis maa see on?” ning Urmas Sisaski Tuhala nõiakaevu kaitseks loodud loits, siis sinna kõrvale ei olegi otsekõnes loodud sotsiaalse sõnumiga pöördumisi õieti rohkem panna. Erkki-Sven Tüüri ja Toivo Tulevi teoste abstraktsemad, filosoofilised metatekstid, Arvo Pärdi teoste siseheitlused ning pühendused poliitiliselt represseeritute toetuseks osutavad pigem Eestist väljapoole, üldinimlikele teemadele. Huvitaval kombel, otsekui kompensatsiooniks, on läti päritolu noor helilooja Eugene Birman, kes on end täiendanud ka Eestis, juba kahel korral ilmutanud väga tundlikku sotsiaalset närvi Eestiga seotud teemadel. Birman: „On häbiväärne, kui muusikat kasutatakse poliitilistel eesmärkidel, aga on sama nadi, kui muusika püüab eksisteerida vaakumis, omapäi, väljaspool ümbritseva maailma konteksti.” 2013. aasta Eesti muusika päevade lõppkontserdil kõlanud Birmani „Nostra culpa” elektriseeris ja raputas läbi, tuues muusikas ja sõnas ehedalt kuuldavale majanduskriisi lömastava ängi kontrapunktis riikliku poliitika groteskiga. Sel ajal kui 1920. aasta Tartu rahulepingu järgselt Eestile lubatud maa-ala ametlikult ära antakse, toob RAM esiettekandele Birmani uue teose „No. 289”, kus kõlab Tartu rahulepingu tekst. Kas väljastpoolt vaadates paistab Eesti ühiskonnas toimuv teravamalt kätte? Või on väljasolijal lihtsalt rohkem julgust osutada ühiskondlikele valupunktidele? Hämmastav oli EMPi mullusel lõppkontserdil ka see, et kõigi –  sisemaiste välisheliloojate ja välismaal elava eesti soost helilooja – esiettekandele tulnud teoseid ühendas sotsiaalne tundlikkus ähvardavate arengute osas Eestis või maailmas.
Eesti heliloojate uuslooming ei kõneta kuulajat praegu niisiis otsesõnumlike ekspressiivsete karjatustega nagu omal ajal Alo Mattiiseni lauludes või äratajana René Eespere laulu „Ärkamise aeg” näol, vaid peamiselt endasse süüvinuna, sisemaailmades rändajana – sealt lootust ja lohutust otsides ning sisemisi transformatsiooniprotsesse käivitades. Pärast kolmteist aastat Kesk-Euroopas elamist Eestisse naasnuna rabas mind tõsiselt see kontemplatiivsete helimaailmade rikkus ja eripalgelisus, mis iseloomustab praegust eesti heliloojate uusloomingut väga suures ulatuses. See on ühest küljest kindlasti seotud meie soomeugriliku loomusega, ent tajun siin ka midagi praegusest ajast tingitut: teatud tugevat, rõhutatult vaimsele keskendunud tasakaalustavat jõuõlga – ühiskonnas, mis kisub nähtamatul ja nüüd ka juba nähtaval tasandil järjest enam kreeni. Kui meenutame aega, mil veel elus ja loomejõus olid Eino Tamberg, Raimo Kangro, Lepo Sumera, Mati Kuulberg jt, siis oli ka eesti uues muusikas rohkem elurõõmu, huumorit, mängulusti, avali rinnaga vitaalsust. Ent ka aeg, ühiskondlik õhustik ja inimeste mured olid teised. Võib-olla on see meelevaldne võrdlus, aga mulle tundub, et nii nagu probleemid olid ühiskonnas tollal rohkem nähtaval, kõneles ka muusika kuulajaga selgemalt ja konkreetsemalt. Praeguse stagnatsiooni ja kriisi põhjused on olnud pikka aega peidetud kauniks võõbatud tsementeeritud fassaadide taha. Looming kulgeb muidugi alati mööda omi, sisemistest impulssidest kantud radu. Aga siiski – väga selge sissepoolepööratus võib olla teatud määral ka alateadlik (mõne helilooja puhul ehk siiski teadlik) reaktsioon „umbsele” ühiskondlikule atmosfäärile. Igal juhul kulgeb ümbritseva mõjutamine eesti uusloomingus eelkõige metafüüsilisi radu pidi. Lisaks eespool mainitud intensiivselt transformatiivsetele väljendusvormidele pean siinkohal silmas ka liikumist teadvuse ja heli olemuse sügavamatesse kihistustesse, nende uurimist ja kaardistamist, eelkõige Helena Tulve, Tatjana Kozlova, samuti teiste noorema põlve heliloojate teostes. Tulve ja Kozlova loomingus väljendub selgelt, kui tugev sisemine jõud võib peituda hapruses: helide reaalsuspiire lahustav õrn tundlikkus lummab oma vääramatu intensiivsusega, eeldab aga ka kuulajalt peenhäälestatust. Tulve ja Kozlova muusikale on iseloomulik viitamine ruumile, mis väljub nn harjumuspäraselt tajutava piirest ja millest on täiuslikult võimalik osa saada ainult kontserdil (salvestuses läheb osa energeetilistest väljadest kaduma). Heli kui nähtuse erinevate, ka vaevutajutavate õhkõrnade tasandite ja nüansside tabamises ja helikangasse sulatamises, kuuldava ja kuuldamatu maailma ühendamises on Tulve muusika subtiilsus ja filigraansus tõesti ebamaine. Sisekaemuslikkust, nagu juba öeldud, on eesti uues muusikas väga mitmesugust ja eripalgelist. Huvitavaid elamusi on pakkunud viimasel aastal kuuldust Galina Grigorjeva, Ardo Ran Varrese, Malle Maltise, Liis Viira, Mirjam Tally, Mart Siimeri, Andrus Kallastu, Märt-Matis Lille, Margo Kõlari,  Robert Jürjendali, Mariliis Valkoneni, Marianna Liigi, Raul Söödi ja paljude teiste muusika. Täiesti erilaadse helikõnena mõjub Tõnu Kõrvitsa loodu, kohati justkui kaugetest müütilistest teadvuskihistustest valguskiirtena praegusesse aegruumi läbi murdes. 
Ümbritseva metafüüsilise mõjutamise all mõtlen ka täiesti selgel kujul eesti iidsest regilaulust ammutatud maagilise maailmatunnetuse edasiandmist. Mis oleks eesti muusikakultuur ilma Veljo Tormiseta? Tormis on tõelise demiurgina ühendanud tänase eestlase ta ürgjuurtega. Kodust kaugel näitavad mõned kohapealsed iseenesestmõistetavused teinekord ilmutuslikult oma tegelikku palet. Ühel kontserdil Tormise lauludega ETV tütarlastekoori turnee ajal 2008. aastal Austria linnakese Hall in Tirol kirikus vapustas mind äratundmine, mida kõike Tormis on suutnud aastatuhandete sügavusest esile tuua, millise rikkaliku vaimse informatsiooni on ta salvestanud oma loomingusse ning kuidas tänase kirevusajastu koolitüdrukud Tormist lauldes hoopis teise teadvusseisundisse triivisid. Sel hetkel mõistsin ka, kuidas regilaulu laulmine on läbi aegade olnud eesti rahvale ellujäämisstrateegia. Tormisest lähtuva ürgühenduse liini edasikandumise olen viimase aja loomingus ära tundnud ka Kristjan Kõrveri kammerooperis „Raud-Ants” ning Tauno Aintsi kontserdis elektrikitarrile ja segakoorile.
Aasta tagasi kirjutasin Sirbis, et sisekaemuseks võimeliste inimeste arvust meie planeedil sõltub inimliigi edasikestmine. Nii poliitühiskonna rämedus kui ka tänase maailma hullumeelne keskkonnasaaste peegeldab nende inimhulkade vaimuseisundit, kes ei taha või ei oska oma siseilma korrastada. Suured kvalitatiivsed muutused ühiskonnas saavad aga sündida ainult seestpoolt väljapoole. Inimest ja loodust mõnitav ja hävitav poliittehnokraatne rahakultuslik ühiskonnakorraldus, mis teenib ainult väikese kliki võimulpüsimise huve, saab muutuda niipea, kui piisavalt paljudel inimestel on vaimujõudu, läbinägemisvõimet, vastutustunnet ja kodanikujulgust asuda looma intelligentsemat ühiskonnakorraldust. Paljud märgid näitavad, et see aeg on pärast pikka piinlemist otsapidi käes ning nähtamatud jõuvahekorrad maailmas on muutumas. Vanad kivistunud struktuurid nii ühiskonnas kui ka inimeste peas aga ei anna alla niisama kergesti ning sestap on nähtav maailm liikunud üha suuremasse kaosesse. Majanduskasvu retoorika lühinägelikkus ja ohtlikkus paljastub ka lihtinimesele üha enam, käsikäes intressipõhise pangandussüsteemi röövelliku ja jätkusuutmatu olemusega. Nüüd siis lõpuks on hakanud teadlased ka nentima, et maailmalõpp ei pruugigi enam olla kaugel, kuigi „unustatakse” mainida tõika, et esimese elutähtsa ressursina hakkab otsa saama hapnik – fossiilkütuste põletamise sama arutul jätkamisel (alternatiivsed energiatootmise meetodid on ju ammu olemas, aga praegune maailma võimueliit eirab seda endiselt). Mida enam tuleb pinnale seni masside eest hoolikalt varjatud valgustkartvaid fakte ja väärtegusid, seda suurema surve alla satub inimese psüühika ning seda enam vajab ta tasakaalustamist. Ainult vaimujõud kannab inimese neist kataklüsmidest läbi. Sellises keerises ja sellest tingitud õhupuuduses osutub üks vaimukas ootamatusi täis raamat nagu Valdur Mikita „Lingvistiline mets” või sügava elamuse pakkuv uue muusika kontsert ansamblilt U: hädavajalikuks hapnikusõõmuks ja allikaveeks, mis avab nüüdisloomingu eluandvad dimensioonid ning aitab inimesel säilitada või (taas)leida oma keset.
Inimene – ainult inimene on ühiskonnas väärtuste allikas ja väärtuste looja. Tahaks väga loota, et see tõdemus jõuab võimupositsioonid hõivanud inimesteni enne kui hilja.

1 Vt autori artiklite seeriat „Nähtavad helid” I–III TMKs 2006. ja 2007. aastal: http://www.temuki.ee/arhiiv/2006/09/lugu14.pdf, http://www.temuki.ee/arhiiv/2006/10/Lugu10.pdf, http://www.temuki.ee/arhiiv/2007/03/lugu12.pdf.

2 Gabi Müller, Wirbelwelten. Teil 1: Leben im Äther. – raum&zeit 2007, nr 146.

3 Vt Pythagorase Instituudi poolt välja antud DVDd: Andreas Beutel, Die harmonische Ordnung des Universum. Schwingungen im Quantenraum. Koha Verlag, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming