Kriitikakunst: kes peaksid seisma muusikakriitika parema käekäigu eest?

Aare Tool

Väide, justkui oleks igasugune muusika ühtviisi õige ja vajalik, on kahtlemata meeldiv ja mingist küljest vaadates ka omajagu tõene. Kuid salata ei saa sedagi, et eri muusikanähtustel on ühiskonnas erinev koht, mille määratlemisel võib kriitiline mõte ulatada abikäe.

Muusikakriitikal on teiste kriitikaliikidega võrreldes mitu eripära. Asjaolu, et muusika toimib ka sõnalise väljenduse sfäärist sõltumatuna, teeb sellele keskenduva arutelu paratamatult mõneti spetsiifiliseks. Enamgi kui mitmed teised kriitika valdkonnad peab muusikakriitika looma teatava intersubjektiivse välja, kus lugeja oma kuulamiskogemusele ja taustateadmistele toetudes intuitiivselt aimab sõnadesse rüütatud muusikalist tegelikkust. Niisamuti on muusikakriitikal nagu esituskunstide kriitikal üldisemaltki oluline roll kultuurisündmuste valikulise jäädvustaja ja kultuurimälu toetajana. Eelnimetatuga muusikakriitika olemus aga mõistagi ei ammendu.
Honoré de Balzaci loomingust leiame kriitika ülesande iseloomustuseks elutargad read: „Näitlejad maksavad kiituse eest, kuid osavamad maksavad ka kriitika eest, sest surnuksvaikimist kardavad nad kõige enam. Kriitikat, mis on kirjutatud poleemika väljakutsumiseks, hinnatakse kõrgemalt ja selle eest makstakse rohkem kui kuiva kiituse eest, mis juba järgmisel päeval unustatakse. Poleemika, mu sõber, on kuulsuste pjedestaal.”* Mõistagi erineb olukord siinmail Balzaci kirjeldatust kardinaalselt. Angažeeritus ei näi kaugeltki olevat siinse kriitika tähelepanuväärseim tunnusjoon ja poleemika, kui see mõnikord hetkeks lahvatabki, keskendub pigem kultuurikorralduse üksikule kurioosumile või suubub terminoloogilisse väitlusse (nagu juhtus mullusügisese süva- ja levimuusika aruteluga). Otsesemalt muusikat ja selle esitust puudutav laiem mõttevahetus mõjub selles kontekstis juba peaaegu ulmelise väljavaatena.
Kriitika sõltumatus on mingis mõttes hüve. Kuid ärme unusta, et mõned eluvaldkonnad on sõltumatud ainult sellel põhjusel, et nendest paljude arvates suuremat ei olene. Võimalikud asjast huvitatud (kontserdiorganisatsioonid, agentuurid jne) näivad võtvat kriitika suhtes äraootava hoiaku ning panustavad parema meelega probleemivabasse, kohati panegüürikaga piirnevasse turundusteksti, kus, tõsi küll, tsiteeritakse meeleldi ka muusikakriitikast nopitud sobivamaid hinnanguid. Jõukamatel kontserdiorganisatsioonidel, näiteks Eesti Kontserdil, on ette näidata lausa kvaliteetses värvitrükis häälekandja. Mingit osa publikust „tulin, nägin, võitsin” vaimus üheplaaniline lähenemine kahtlemata köidab, teisi tõukab pigem eemale.
Viimasel ajal on hakatud valusalt tajuma muusikakriitika kriisi. Päevalehtede kunagiste kultuurikülgede äraspidise arenguloo valguses pole selles midagi üllatavat. Siiski arvan, et kriitika kriisist kõnelda oleks mõneti lihtsustav, sest kriitika marginaliseerumine on vaid üks ohumärk humanitaaria üldisest üha rohkem muret tekitavast seisundist. Kui siiski küsida, kes peaksid seisma muusikakriitika parema käekäigu eest, tuleks esmajärjekorras nimetada neid, kes saavad sellest otsest kasu: nimelt kontserdiorganisatsioone. Just kontserdikorraldajais peab süvenema arusaam, et tõsimeelne muusikakriitika (ja soodsamal juhul sellest tõusev poleemika) teenib lõppkokkuvõttes nende huve märksa paremini kui läbinähtavast võltsvaimustusest küllastunud enesereklaam.

* Honoré de Balzac. Kaotatud illusioonid. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958, lk 259.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming