Mis keeles me räägime?

Leelo Kõlar

„Eliitkontserdid”: Mati Mikalai klaveriõhtu 11. II Estonia kontserdisaalis.„Kammermuusika Mustpeades”: Olga Voronova (viiul) ja Mati Mikalai (klaver) 27. II Mustpeade Maja valges saalis.

Aeg-ajalt kuuldub nurinat muusikute passiivsuse üle meie ühiskondlik-poliitilises elus. Ei nad võta sõna meedias ega tee ettepanekuid meie armsa vabariigi elukorralduse heaks. Korraldavad eliitkontserte, nohisevad omaette sügavalt oma muusika sees … Mis on sellel ühist murega meie majandusraskuste, inte­gratsiooni või väljarändega?
Kallid nurisejad! Muusikud võtavad sõna rohkem, kui te seda ette kujutate. Nende väljendusvahendid on teistsugused ja neid võiks ka teisiti mõista. Need pole mitte esinemine koosolekutel ega kirjatükid ajakirjanduses, vaid avalduvad peaasjalikult muusika keeles. Olgu Mozarti, Prokofjevi või mõni tänapäevane heliteos, muusikud väljendavad nende kaudu oma mõtteid, tundeid ja kavatsusi. Nad soovivad oma tegude ja emotsioonidega suunata teid positiivselt mõtlema. Ehk tärkab teil selle mõjul mõni värske ideegi! Kahju, kui sellest pole aru saadud.
Vaatame asjale pisut laiemalt: arusaajad terves maailmas kuulavad muusikat ja koguvad sealt inspiratsiooni. Kammermuusika- või klaveriõhtu ei ole paljas meelelahutus, kus muusikale käsi plaksutades kaasa kilgata. Inimesed on erinevate vajadustega, sellest tuleb muidugi aru saada, aga väärtmuusika keelest arusaamine ei nõua mitte ainult esinejalt, vaid ka kuulajalt ju pühendumist ja tahet vastu võtta. Meil on kujunemas järjest kasvav kontserdipublik, kes oskab ja suudab hinnata muusikalist kõnet. Muusikud on oma pikaajalisse tegevusse põhjalikult ja armastusega investeerinud vaimseid ressursse. Tulem on väärikas, ärgem jätkem seda tähelepanuta.
Viimati öelduga haakub kogu mu edasine jutt, millel on seekord kaks ühisnimetajat: XX sajandi muusika ja Mati Mikalai kaks kava kahes kontserdipaigas. Arutlen heliloojate Claude Debussy, Paul Hindemithi, Sergei Prokofjevi, Olivier Messiaeni, Béla Bartóki ja George Enescu muusika interpretatsiooni ja selle väljendusjõu üle. Mul on esmajoones kibe tahtmine tõsta esile Prokofjevi sonaati selle esituse erilise ereduse tõttu.
Väike kõrvalepõige: PRKFV oli Sergei Prokofjevi komme märkida oma nimi teoste tiitellehele. Seega võiksid jutuks tulevad esinejad olla MKL ja VRNV ning artikli autor KLR. Proovige neid tähekombinatsioone hääldada kõvasti ja kiiresti ning te märkate, et täishäälikuid nagu polekski vaja! Nüüd aga tõsisemalt.

„Eliitkontserdid”
Prokofjevi nn sõjasonaadid (nr 6–8) sündisid Teise maailmasõja ängistaval ajal. 8. sonaadi B-duur op. 84 kirjutamist alustas helilooja 1939. aastal. Töö kestis viis aastat, sonaadi tõi 30. XII 1944 Moskva konservatooriumi Suures saalis esi­ettekandele Emil Gilels. Kui palju peab olema elus nähtud ja tehtud, et jõuda selle teose elamusliku lahtimõtestamiseni? See raskekaalu kategooria lugu nõuab kõrgemat pianistlikku meisterlikkust, et laotada kuulaja ette oma tunnetuslikud, tehnilised, kõlalised ja artistlikud ressursid. See oli Mikalaile kahtlemata erutav väljakutse. Teostuse kohta ei taha häid sõnu kokku hoida. Kaevanud end selle muusika sügavustesse, sai pianist hakkama põhilisega, mõjutades meid kõrge energiaga põrgupõhjast kosmilistesse kõrgustesse kulgevate sündmuste ja sümfoonia­lähedase orkestreeritud klaveri virtuoosliku käsitlusega. Selles sonaadis puuduvad 6. ja 7. sonaadile iseloomulikud ähvardavad ja raevukad pursked. Siin on ruumi dramaatiliste mastaapide laiendamisele, filosoofilisemale üldistusele, lüürilisemates kujundites mõningasele mõistatuslikkusele, isegi fantastilisele eriskummalisusele. Ettekande põhirõhk lasus sonaadi I osal Andante dolce, millest rullus lahti põnev ja sündmusrikas jada Mikalaile omases värvirikkas mitmekesisuses ja kogu usutavas dramaturgias. Erisuguses tähenduses tuleb siin esile laskuva tertsi teema, mis ilmub nagu kummitus, takerdudes pikemaks 8-taktiliseks rahunemiseks enne repriisi. Selle muusika vaimsest visioonist sündis mõtestatud looming. Võimatu on mitte märgata selle meid kõnetavat ja liikumapanevat jõudu.
Sonaadi II osa Andante sognando järgnes lüürilis-tantsulise miniatuurina paraja kontrastina oma lihtsuses ja mõõdukas astumises. See oli veidi unelev ja hea, et mitte kiirem, kuigi sageli armastatakse seda just kiiremas tempos mängida. 3. osa Vivace mängiti võimsa tuhinaga, siin tahtnuks ehk rohkem teravust. Keskosa oli piisavalt õudne, nagu vaja. Väga raske on selle vähese noodi­materjaliga viimastes taktides olulist välja mängida ja pinget lõpuni üleval hoida. Oma õnnestunud kontseptsioonis on teos väärt, et Mikalai selle oma elutööks kujundaks, sest praegune suursaavutus on ju veel noor.
Claude Debussy süidis klaverile („Pour le piano”, 1901) oli Mikalai mõnusas sõiduvees. Värskendavalt mõjusid vabalt improvisatsiooniline ja aplombikas Prélude ning õrn ja kurb Sarabande. Toccata kulges rohke pedaali udus nõtkelt ja elegantselt.
Paul Hindemithi loomingusse hakkas 1920ndatel tekkima neoklassitsistlikke ilminguid. See oli kohutav aeg sakslastele. Pessimism kutsus välja jõuga sunnitud lõbususe. Dadaistlik süit „1922” op. 26 sisaldab oma ekstsentrilisuses satiiri ja groteski, klastreid ja julgeid dissonantse, ka jazzilikke jooni. Teos on kirjutatud Bachi süitide eeskujul, kus barokiaegsete tantsude nimetused on muudetud ja lood stiliseeritud moderntantsudeks. Selle süidi mängimine nõuab ümberkehastumist harjumatule klaverikäsitlusele, mis Mikalai muidu meile tuttava peenekoelisema instrumendivaldamise kõrval tundus loomuvastasena. Aga ei! Esimene osa „Marss” lõi kohe rusikaga näkku – oli jõhker ja vulgaarne. Seda tuligi mängida vastiku kõlaga, küll aga ei vaja analoogilist julmust „Ragtime”, mis on küll löökpilliline ja masinlik ning hea haardega mängitud, aga ootaks sellele vastavaid kõlavõimalusi. Väga hästi õnnestus süidi süda „Nachtstück”, eriti võluvalt selle ostinaatse taustaga keskosa. Vulgaarne „Shimmy” tahab lõdvemat olekut, teatud „puusanõkse”. Üldmulje selle süidi esitusest oli parasjagu ootamatu ja vapustav.
Mikalai eelmisest avalikust klaveri­õhtust Estonia kontserdisaalis kolm aastat tagasi nagu ka nüüdsest esinemisest on kõlama jäänud kaalukad sisulised kvaliteedid, veenvad muusikalised lahendused ja särav pianism, mis paneb ootama peatset taaskohtumist, kuna tal on kindlasti veel palju ütelda.

„Kammermuusika Mustpeades”
Mustpeade majas kohtusime ansambliga Olga Voronova – Mati Mikalai. Kava oli koostatud nii, et mingil määral moodustasid kõik teoste autorid sidusa ringi. Kui Messiaen ja Enescu olid seotud Pariisiga, siis Enescu ja Bartók omakorda Rumeeniaga. Vaatamata teoste teatavale ajaühtsusele, avaldus siin ometi väga selgelt iga helilooja isikupärane väljendus­laad.
Olivier Messiaeni „Teemas variatsioonidega” (1932) lisab viiulipartiile põnevat koloriiti klaveripartii Messiaenile iseloomulik harmooniline kude, mille Mikalai tõi kuuldavale diskreetselt ja väga selgelt. Teema ja selle viis variatsiooni olid heas ansamblilises tasakaalus, hästi kujundatud ja moodustasid õhtule meeldiva sissejuhatuse. Järgnenud Bartóki „Rumeenia rahvatantsude” puhul peab rääkima helilooja pärimusmuusika kogumise kirest, mis väljus Ungari piiridest Rumeeniasse, Türki, Tšehhi ja Põhja-Aafrikassegi. Bartóki looming ongi orgaaniline sulam rahvamuusika lätetel ammutatust. Ta jõudis tõdemuseni, et pärimusmuusikast lähtuv mõtlemine värskendab üldlevinud akadeemilist helikäsitlust ja kutsub esile huvitavamaid rütmijaotusi. Algselt klaverisüidina loodust on viiuli-klaveri seade teinud Bartóki sõber ungari helilooja ja viiulimängija Zoltán Székely. Duo leidis süidile ereda ja karakteerse lahenduse, esitades selle heade kontrastidega, mis oma väljendusrikaste kujunditega lähendas seda mustlasmuusikale. Nagu arvata võis, oli siin pearoll viiuli käes, kuigi nappis kirglikku improvisatsioonilist vabadust.
George Enescu „Muljed lapsepõlvest” viiulile ja klaverile op. 28 (1940), ulatuslik kammersüit kümnest programmilisest osast esitab mängijatele krõbedaid nõudmisi. Voronova-Mikalai vist armastavad Enescut mängida, kui meenutada nende möödunud aastal esitatud sama autori sonaati viiulile ja klaverile, kusjuures klaveri-viiuli koostöö kulges toonasega võrreldes nüüd heas teineteisemõistmises. Kuulama pani sissejuhatuseks sooloviiulilt „Rändviiuldaja” Olga Voronova veenvas kujunduses. Eriti võluv oli tema „Lind puuris” nagu ka Mikalai „Kellakägu”. Need lõid ilmeka ja naturalistliku atmosfääri. „Öine torm” ja „Päikesetõus”, kus esinejail tuli end jõuliselt maksma panna, pääsesid mõjule energilise ja suurejoonelisena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming