Meistrite ja sellide ühisrinne

Elisabeth Hõbesalu

„Kivimäe virtuoosid”: Tallinna Kammerorkester (TKO), dirigent Mikk Murdvee, Tallinna Muusikakeskkooli (TMKK) solistid 26. II Mustpeade maja Valges saalis. „Ilja Muromets”: ERSO, Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi, solist Marko Martin (klaver) 28. II Estonia kontserdisaalis.

Veebruari viimase nädala kahel kontserdil ühendasid jõud meistrid ja sellid: koos professionaalse orkestriga esinesid muusikaõpilased ja EMTA tudengid. Põlvkondade koostöö oli seegi, et esimesel kontserdil oli kuulda Eesti heliloojate spetsiaalselt muusikakeskkooli noortele interpreetidele kirjutatud muusikat.
Õpilaskontsert on vahel igavapoolne kasvulava, kus muusikaline külg jääb tagaplaanile. Kõnesoleva kontserdi kohta seda öelda ei saa. Kuigi kava koosnes lühikestest numbritest ning esinejad vahetusid iga loo järel, suudeti kireva materjali laialivalgumise oht ületada. Programm oli dramaturgi osavusega kujundatud vaheldusrikkaks tervikuks: varasem muusika pakkus äratundmisrõõmu, uus pani pinevalt jälgima.
Kontsert pakkus hulgaliselt värvikaid elamusi. Üllatas juba noorima esineja Erik Martini etteaste. Viiuldaja vaatas esinedes publikule silma ja see pani mõtlema artistikultuurile ning soovima, et sellisest esitusviisist saaks norm. Karl Erik Laas esitles tšellot läbinisti madalas registris ning asetas sellega pilli kaunisse, kuid ebatavalisse valgusse. Luisa Lõhmuse Bachi-esitus tekitas nostalgilise möödunud aega sukeldumise tunde. Isikupärase natuuriga akordionisti Henri Zibo mängus oli nii huumorit kui tõsist sisseelamist. Siluan Hirvoja mõjus laval romantilise kangelasena ja tšello lausa laulis ta käes. Kergele kiirustamisele vaatamata suutis hea meloodiatajuga solist esituse kaunilt koos hoida.
Nüüdismuusikale võib olla raske ligi pääseda, Mustpeade majas esinenud noortel interpreetidel õnnestus see aga üsna hästi. Aintsi kontsertiino viiulile, klaverile ja orkestrile oli üldmuljelt helge ja kerge, Robert Traksmanni ja Rasmus Andreas Raide solistiroll enese­kindel ja professionaalne. Vihmandi „Paralleelide” huvitav laadikasutus mõjus kõlavärvilt väga messiaenlikult ja impressionistlikult. Pianist Mariin Gill näitas siin head tehnikat ja muusikataju. Jõulisemate orkestrilõikude taustal läks, tõsi küll, mõni passaaž kaduma. Tasakaalu kõikumine orkestri ja solisti vahel on uue muusika interpreteerimisel laiem probleem. Eespere kontsert trompetile ja kammerorkestrile on täis kromaatilisi meloodiaid ja põnevaid orkestriefekte ning solist Märt Metsla lasi teosel särada. Jekaterina Sizova soleerimisel esitatud Gri­gorjeva vaimukas ka tabavalt pealkirjastatud „Capriccio” on nõudlik pala, mille orkestripartii võistleb keerukuselt solistipartiiga. Kontserdil soleerisid veel Katariina Tammemägi ning trio koos­seisus Rebekka Airin Siimer, Joonas Teppo ja Marten Meibaum.
Dirigent Mikk Murdvee näitas solistide suhtes üles suurt tähelepanelikkust ning samasugune toetav suhtumine iseloomustas ka orkestrit. TKO andiski kogu õhtule kvaliteedi garantii, noored interpreedid aga lisasid särtsakust, mis haaras nii orkestrit kui publikut.

Estonias tegid koostööd ERSO ja EMTA sümfooniaorkester. Kava koostamisel keskendus Neeme Järvi taas muusikale, mis on teenimatult unustusse vajunud. Efektseks avalooks oli Chabrier’ ooperi „Gwendoline” avamäng. Esitust võib iseloomustada orkestri ühtesulanduva täiskõla, lausa maalilise muusika ja paraadliku finaaliga. Teise teose ettekande usaldas ERSO oma noorematele kolleegidele. Marko Martini soleerimisel tuli esitusele särav pärl Saint-Saënsi loomingust, tema II klaverikontsert. Teos on kaunis ja see tõi saali värskendavat muusikalist läbipaistvust. Kahjuks tundusid solisti ja dirigendi tempoeelistused olevat erinevad ja see tekitas pingeid.
Kontserdi teise poole täitis õhtu nimilugu, Reinhold Glieri III sümfoonia „Ilja Muromets”. Järvi sõnul moodustavad selle teose neli osa igaüks omaette tervikliku sümfoonilise poeemi. Seekord kõlasidki teose III ja IV osa, mõjudes laiahaardelise ajaloolise jutustusena. Kuulsime tantsurütme vene rahvamuusikast, ortodoksset kirikulaulu meenutavat koraalilikku viisi, vene vaimu sümbolit. Teosele on iseloomulikud pikad meloodiad ja tšellorühm tõi oma instrumendist välja kogu selle ürgse jõu. Glieri orkestratsiooni ilu toodi värvikalt esile. Kulminatsiooniks sai vägilase kivistumine, millele järgnes järsk vaibumine. Saalis tähendas see sõna otseses mõttes hingetõmbehetke pärast üliintensiivset kõrgpunkti. Jutustus rauges vaikselt traagilisse pühalikkusesse. Seletuseks tuleks öelda, et suurele vägilasele sai saatuslikuks uhkus – enese paremaks pidamise tagajärg oli kivistumine.
Neil kahel kontserdil peegeldus küpsete meistrite terve ja avatud hoiak noorte muusikute suhtes. Ja noored oma julge särtsaka ülesastumisega pettumust ei valmistanud. Selle tõsiasja tunnistaja on päris uhke olla – loodan, et see mulle saatuslikuks ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming