Klassika ja sellest inspireeritud nüüdislooming

Ardo Västrik

Sarja „Festivo” kontsert „Beethoven”: YXUS-keelpillikvartett (Harry Traksmann ja Juta Õunapuu- Mocanita viiulitel, Torsten Tiebout vioolal, Leho Karin tšellol), ERSO, dirigent Olari Elts 14. II; sarja „Gurmee”kontsert „Lihtsalt Mozart”: Kalle Randalu (klaver), ERSO, dirigent Neeme Järvi 21. II Estonia kontserdisaalis.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester pakkus kahel viimasel kontserdil ühest küljest väga sarnase, kuid teiselt poolt vägagi erineva kontserdielamuse. Kavade pealkirjad „Beethoven” ja „Lihtsalt Mozart” tunduvad esmapilgul väga lakoonilised, kuid lähemal kuulamisel selgus, et tegemist oli väga läbi mõeldud tervikutega ning tagantjärele võib isegi nentida, et midagi geniaalsemat on keeruline välja mõelda. Lihtsustatult väljendudes näidati kummalgi kontserdil ühe ülituntud klassikalise helilooja loomingu kõrval ka tema teostest inspireeritud helitöid, kuid seejuures oli mindud eri teid.
Nagu pealkiri osutab, oli esimesel kontserdil keskseks Ludwig van Beethoveni looming. Õhtut raamisid avamäng „Coriolanus” op. 62 ning I sümfoonia op. 21, nende vahel aga tehti kaks Eesti esiettekannet, mis inspireeritud Beethoveni muusikast. Ainuüksi see, et väljaspool nüüdismuusika festivale leiavad ka tähtsad võõramaised tänapäeva helitööd tee kontserdilavadele, on juba tähelepanuväärne ning tundub, et selle „süüdlasena” võib viidata dirigent Olari Eltsile.
John Adams (1947) on üks Ameerika praegusaja tuntumaid ja esitatavamaid heliloojaid, kes koos Steve Reichi, Terry Riley, Philip Glassi ja Georg Crumbiga kuulub Ameerika nn minimalistide koolkonda. 1960ndatel välja kujunenud minimalism tugines paljuski sugestiivsetele kordustele ning oli kui tagasipöördumine tonaalsuse, lihtsuse ning selguse poole. San Francisco sümfooniaorkestri 100. hooajale pühendatud teoses „Absolut Jest” (2011) tugineb autor Beethoveni hiliste keelpillikvartettide skertso-osadele, kasutades neist fragmente, kuid kujundades kõigest siiski väga adamsliku teose.
Just solistirollis keelpillikvartett saab mängida palju Beethoveni muusikat, mis on aeg-ajalt äratuntav, kuigi pole enamasti puhtalt originaal, vaid teisenenud paljudeks väikesteks fragmentideks ja kordusteks. Solistidest lähtuv energiline materjali käivitab omakorda suure orkestri, mis kord läheb selle pöörasusega kaasa, kord kommenteerib veidi kõrvalseisjana. Selle 25minutise teose jooksul ei saagi publik eriti puhata, sest enamasti aega käib väsimatu „andmine”. Ega väga hästi ei kujutakski solistina ette kedagi teist, kui omaaegsest uue muusika lipulaevast NYYD Ensemble’ist välja kasvanud YXUS Ensemble’i kvartetikoosseisu, kes on varem ka Adamsiga koostööd teinud ning kelle energilise mängulaadiga sobis teos justkui valatult. Mingis mõttes on see küll paratamatu, kui teose seisukohalt olulist osa etendavaid soliste peab suure orkestri seest võimendama, kuid praegusel juhul oli kõlaritest kostev tämber siiski veidi ebaloomulik. Kahjutunnet äratas seegi, et Beethoveni hilised kvartetid kõlavad siinmail elavas ettekandes nii harva.
Teise esiettekande autori Brett Deani (1961) nimest ei saa aga üle ega ümber, käsitledes Austraalia nüüdismuusikat. Dean, olles ka silmapaistev vioolamängija, on ka varem Eestis esinenud ning oli 2005. aastal NYYD-festivali üks peakülalisi (olgu lisatud, et ilmselt kokkusattumusena kõlas päev hiljem Metodisti kirikus Deani üks mängitumaid teoseid „Carlo”). Ka tema teos „Testament” (2002/2008, algselt loodud 12-le vioolale, kuid hiljem seatud suurele orkestrile) on väga tihedalt seotud Beethoveni isiku ja loominguga, sisaldades tsitaate viimase loomingust ning olles inspireeritud tema kuulsast „Heiligenstati testamendist” (1802. aasta oktoobris vendadele kirjutatud kiri, kus helilooja tunnistab saabuva kurtuse paratamatust). Tehniliselt väga nõudlik teos avaldas muljet eelkõige väga huvitavate kõlavärvide poolest (näit erinevate poognate kasutamine, flažoletid, con legno efektid – kui rääkida ainult keelpillidest), mille tehniline teostamine ei paistnudki teinekord välja, vaheldudes rütmiselt aktiivse ja kohati väga jõulise muusikaga.
Beethoveni teoste esitamise juurde peab üks sümfooniaorkester ikka ja jälle tagasi pöörduma. Nende esituseks vajalik mängulaadi kammerlik iseloom avab justkui mängijate kõrvad ning sunnib hoopis teistmoodi tähelepanu pöörama koosmängule, mis antud juhul ei olnudki alati perfektne. Olari Eltsi musitseerimislaad ei ole orkestrantidele oma äkilisuses ja spontaansuses kindlasti mugav, kuid publiku poolelt kuulates-vaadates ei jäta see kedagi ükskõikseks – Elts saavutabki tegelikult emotsionaalse liigutatuse ja kaasahaaratuse, mida kuulajad tulevadki kontserdile saama.
ERSO teisel kontserdil oli publikul võimalus taaskohtuda orkestri peadirigendi Neeme Järviga. (Kõrgendatud ootuste tõestuseks oli pilgeni täis ning lisakohtadega varustatud saal.) „Lihtsalt Mozarti” kava esimene pool oli pühendatud Mozartile, kelle sulest tuli kõigepealt ettekandele divertisment „Muusikaline nali” KV522 (täpselt samal ajal on kirjutatud ka helilooja üheks visiitkaardiks saanud „Väike öömuusika”). Pole tegelikult ühest vastust, kelle või mille kulul nalja heidetakse, kuid teoses kasutatud muusikalised lahendused on väga keerukad ja ootamatud. Loomulikult on tänapäevane kõrv harjunud palju mitmekesisema kogemusega, kuid sellegipoolest on paljud ootamatud käänakud praegugi nauditavad. Teos on kirjutatud neljale keelpillile ja kahele metsasarvele, mille seekordsel ettekandel oli dirigendi soovil keelpillirühma laiendatud. Esituse õnnestumisel oli suur roll kanda solistil ja kontsertmeistril Harry Traksmannil (ärgem unustagem, et nädal varem oli ta olnud väga keerulises loos YXUS-kvarteti esiviiul), kes esitas vaieldamatu üleolekuga oma osa, mis oli kohati vahest raskemgi kui sama autori viiulikontsertide soolopartiid.
Tõeliselt oodatud oli järgnenud klaverikontserdi nr 21 KV467 ettekanne, kus soleerinud Kalle Randalu nimi on siinse publiku teadvuses muutunud vaata et Mozarti-interpretatsiooni sünonüümiks. Olgugi teada-tuntud, on sellise puudutuse kerguse nägemine ja kristalse kõla kuulmine endiselt lummav. Randalu interpretatsiooni puhul on esikohal mängulisus, mis on seejuures vaba edevusest.
Kontserdi teises pooles kõlanud saksa helilooja Max Regeri (1973–1916) „Variatsioonid ja fuuga Mozarti teemale” op. 132, mille aluseks on Mozarti A-duur klaverisonaadi (KV331) I osa teema, oli väga huvitav valik. Romantismi ja neoklassitsismi vahele paigutuv Reger oli väga viljakas helilooja ning kontrapunktitehnika uuendaja, kelle loomingust esitatakse tänapäeval suhteliselt väheseid oopusi. Selle tunnistajaks on kas või kõnekas fakt, et ERSO viimane selle teose esitus jääb aastasse 1966 (!). Kergusest ja mängulisusest, millega me tänapäeval seostame eelkõige Mozarti nime, pole selle loo puhul mõtet rääkida. Pigem on see kujukas näide, kuidas täpselt sada aastat tagasi nähti võimalusi Mozarti muusika mõtestamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming