Eraõiguslikud korraldajad

Toomas Velmet

„Lossimuusika” ja VIII Tallinna talvefestivali avakontsert.

Kultuuriministeeriumi programm „Eraõiguslikud kollektiivid ja kontserdikorraldajad” toetab ettevõtlikke korraldajaid, kelle töö tulemuseks on vähemalt 15 kontserti aastas. Ma ei ole päris kindel, kes on juriidiliselt eraõiguslikud korraldajad, aga arvan, et külastasin hiljuti kahte nende kontserti.  
Esimene anti 9. veebruaril jälle uksed avanud Kadrioru lossis sarja „Lossimuusika” avakontserdina, mille korraldajad on välja pakkunud pika perspektiiviga (pühapäeviti kell 17). Silmatorkavaid viiteid eraõiguslikule korraldajale ei leidnud, kuid lõpuks jõudsin jälgedele, mis viisid MTÜni Loovüksus ja tema mootorini, kelleks osutus tšellist Aare Tammesalu, müstilise töövõimega mees. kes on aastal 2013 korraldanud 60 kontserti, nendest 14 välismaal: Venemaal, Soomes, Kanadas, Saksamaal, Itaalias ja Kreekas. 
Arvan, et ka PLMF ehk Pille Lille Muusikute Fond kuulub eraõiguslike hulka ja nende VIII Tallinna talvefestivali avakontsert 11. veebruaril Rootsi-Mihkli kirikus pakkus samuti huvi. PLMF vihjab juba oma nimetuses ka tegevuse sisule, sellele, et sel on oma muusikud, keda turundatakse (vt PLMFi kodulehte). Samuti korraldab PLMF viit festivali: lisaks käimasolevale talvefestivalile Tallinna kammermuusika festivali, Rapla kirikumuusika festivali, Eivere klaverifestivali ja Väike-Maarja festivali. Selgub ka, et PLMFil on kuus töötajat, seega soliidne korraldajafirma. Pikema uurimistöö tulemusena oleks ehk leidnud ka PLMFi mulluse töömahu, kuid eks need viis festivali vihjavad sellelegi. Kui PLMF on juba aastaid tegija, kuulajatele kuuldav ja meedias nähtav, siis Loov­üksus toimetab tagasihoitumalt, aga veenvalt. Mul pole plaani võrrelda nende kahe töö tulemusi ja mahtu, pigem juhin lugejate tähelepanu asjaolule, et  üsnagi hoomatav osa kontserdielust on era­õiguslik ja ega see suurim korraldaja Eesti Kontsert enam ka väga riiklik ole, või on?
Tore, et meil on fanaatilisi korraldajaid, kuid veelgi toredam, et leidub kuulajaid, kellele see kõik korda läheb. Nende kahe kontserdi põhjal võin öelda, et kuulajaid jätkub: mõlemad kontserdipaigad, kuigi eri suurusega, olid publikut täis.  

„Lossimuusika” esimene kontsert kuulus Tobiase keelpillikvartetile ja see on toredasti sümboolne. Aastal 1963, s.t pool sajandit tagasi, alustas Kadrioru lossisaalis kontserttegevust Tallinna Riikliku Konservatooriumi keelpillikvartett koosseisus Endel Lippus, Harald Aasa, Herbert Laan ja Toomas Tummeleht. Hiljem vaata et kammermuusika keskuseks kujunenud saalis sai kontserdikorraldus alguse professor Lippuse initsitiivil. Seegi eraõiguslik? 
Tobiase keelpillikvartett koosseisus Maano Männi, Terje Männi, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu oli järginud väljakujunenud traditsioone ja kandis ette kaks teost: Wolfgang Amadeus Mozarti kvarteti „Jaht” B-duur KV 458 ja Edvard Griegi kvarteti g-moll op. 27. Traditsioonid eeldavad, et vaheajata kontsert ei ületa tunni piire ja mõnesuguse ümardamisega see kava sinna mahtuski. Lisaks mängiti Tšaikovski klaveriteose „Mälestusi Haapsalust” kvartetiseade, mis kõlas selles saalis suurepäraselt.
Ma ei tea täpselt, mis peasaalis renoveerimise käigus on muutunud, kuid muutused on kuulda ja mitte just paremuse poole – loomulikult pean silmas akustikat. Ei midagi hullu, aga nõuab nii esitajatelt kui kuulajatelt kohanemist. Mozarti „Jaht” esitati laitmatult, kui seda kohanemisaega mitte arvestada. Saal muudab intensiivse mängu pisut tummisemaks, kui seda soovinuks, kuid profid kohanevad kiiresti. Kas sel või teisel põhjusel kõlas Griegi teos tasakaalukamalt ja isegi läbipaistvamalt kui Mozart ja pälvis ka publikult sooja heakskiidu. Selgub, et nii (s.t  Mozart ja romantikud) ongi sarja kunstiline juht Tammesalu heliloojaid kavandanud, välistades nii varajase kui nüüdismuusika. Kuid ega „Lossimuusika” ole monopol, eks selle saali hõivavad ka teised tegijad, igatahes avaüritus oli meeldiv ja läks korda.

Kaheksas Tallinna talvefestival oma poeetilise pealkirjaga „Tõsta pilk ja ava süda” vihjaks nagu romantismile, kuid võta näpust, hoopis meditsiinile, sest moto suunab meid Euroopa ajuaastale, kutsub tegema koostööd Eesti Muusikateraapia Ühingu ja muusikateraapia keskusega ning räägib sellest, kuidas muusikategemine (instrumendiõpe) arendab inimese aju. Avakontsert Rootsi-Mihkli kirikus oli avatud  VII Eesti noorte keelpillimängijate konkurssfestivali laureaatidele, keda oli viis. Tšellistid Greta Ernesaks (Sibeliuse akadeemia) ja Valle-Rasmus Roots ning viiuldajad Maarja Helen Oserov, Katariina Maria Kits ja Hans Christian Aavik, keda akompaneerisid pianistid Lea Leiten, Auli Lonks ja Mart Ernesaks.
Absoluutselt kõik esinejad on talendikad ja kõrgel tasemel noored interpreedid, kelle nimi nüüd afiššidelt ei kao – kuuleme neid rõõmuga ikka ja jälle, sest nende perspektiiv on veel lõpmatu ja sõltub arengust ja võimalustest. Valle-Rasmus Roots on suurepärase süvenemisvõimega isikupärane tšellist, kelle Bachi esitus pani kuulama, mida ei juhtu liiga sageli. Tšellist Greta Ernesaks näitas suurepärast virtuoositeeti, oli rõõm tervitada teda siinpool Soome lahte. Hans Christian Aavik säras Sarasate esitusega ja Maarja Helen Oserov Prokofjevi I sonaadiga. Esitluskontsert, nii see vist oli mõeldud, lõppes Brahmsi C-duur trioga, esitajaiks Katariina Maria Kits, Valle-Rasmus Roots ja Auli Lonks. Lootusrikas ülevaade meie tulevikust.
Jääb vaid tõdeda, et nii eraõiguslikud kui „riigiõiguslikud” korraldajad tegutsevad meie muusikamaastikul tulemuslikult ühiste eesmärkide nimel ja see ehk ongi meie kestmise üks garantiisid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming