Kas tuju, tempo, diktsioon või väline vorm?

Tiiu Levald

„Savoy ball” Estonia laval. Pál Ábrahámi operett „Savoy ball”: lavastaja ja kunstnik Mart Sander, dirigendid Lauri Sirp ja Risto Joost, koreograaf Ingmar Jõela, valguskunstnik Anton Kulagin, Estonia solistid, koor ja orkester. Etendused 15., 16. ja 26. I Estonias.

Pealkirja mõttekillud on pärit Estonia teatri ligi 60 aasta tagusest ajaloost: „Tuju, tempo, diktsioon!” oli legendaarse näitleja ja lavastaja Ants Lauteri üks põhiväljendeid. Välise vormi prevaleerimist heideti 1955. aastal ette näiteks Lehári opereti „Lõbus lesk” lavastusele, mis oli Paul Mägi (1917–1973) neljas lavastajatöö selles teatris. Aeg näitas, et n-ö väliseks peetu pigem toetas selle lavastuse pöörast menu, sest siin oli Viini operetile omast maitsekat lusti, fantaasiaküllase ning ajastutundliku stsenograafi Eldor Renteri stiilne glamuur nii kujunduses kui kostüümides ning, mis peamine, peategelased olid võrratu sarmi ja köitva laulumaneeriga Meta Kodanipork ja Georg Ots, boonusena Nieguse rollis kordumatu koomikuandega Kalju Vaha või Endel Pärn.

Ekskurss kaugesse aega
Muudki põnevat leiab teatri- ja muusikamuuseumi varamusse kuuluvaist Paul Mägi märkmetest, mis hämmastavad oma põhjalikkusega: siin on kirjas režiijoonised, tegelaste rolliiseloomustused, teose ajaloolise tausta uuringud, muusikalise materjali rõhuasetuste analüüs. Ja, mis meie päevil eriti huvi- ja mõtlemisainet pakub – iga lavastuse märkmete lõpus on kunstinõukogu liikmete arvamused-märkused, mis ilmselt olid lavastajale väga olulised. See, et ajastu märgina leiame neis kunstinõukogudes ka kultuuriministeeriumi ja „valve­organite” saadikuid, on omaette teema. Kuid kui oma arvamise on öelnud nt peadirigent Kirill Raudsepp, 1965. aastal lavale tulnud „Viini vere” puhul teatri pealavastaja Udo Väljaots või heliloojad Eino Tamberg ja Veljo Tormis, siis saame toimunust küll pildi. Arvamusi võis olla kõikvõimalikke, kuid see oli tegijatele vajalik tagasiside.
Miks tegin ekskursi nii kaugesse aega? Põhjus on vaid üks: olen kolmel õhtul istunud Estonia saalis ja vaadanud Pál Ábrahámi operetti „Savoy ball”, mille lavastaja, kunstnik (nii kostüümid kui lavakujundus), libreto täiesti uuendatud redaktsiooni ja orkestripartii uue arranžeeringu autor on ainuisikuliselt Mart Sander. Uskumatu mitmekülgsus! Kuid kas ei ole rahvusooperist veidi julge samm panna ühe inimese peale selline vastutus? Ajakirjale Naised (9. I 2014) on Sander pihtinud, et on kulutanud sellele tööle poolteist aastat, muu hulgas meenutades: „Ma olin 18aastasena ise laval, kui legendaarset „Savoy balli” mängiti – see oli mu esimene etendus Estonia kooriartistina. Tükk oli meeletult menukas …” Ja lisanud oma muljed pärast ühe eraisiku videosalvestusega tutvumist: „See oli ikka hirmus, kui vaeselt inimesed vanasti elasid! Artistid olid tublid, aga kõigel oli kohutav kehv nõukogude aja mekk juures. Ja sisu … Otsustasin, et kirjutan tüki täiesti ümber.”
Tooksin võrdluseks mõne noppe asjatundliku ja põhjaliku teatrikriitiku Reet Mikkeli portreeraamatust „Helgi Sallo” (Eesti Raamat, 1988), kus kirjas järgmine fakt: „1981. aastal esietendus
P. Ábrahámi „Savoy ball” A.-E. Kerge lavastuses. Lavastaja ise ja mitmed osatäitjad –
Helgi Sallo Madeleine, Katrin Karisma Daisy, Jüri Krjukovi Mustafa, Voldemar Kuslapi Aristide – said Teatriühingu aastapreemia. „Savoy ballist” kujunes lavastus, mida vaatama trügis nii põllumees kui teadlane.” Ja see etendus püsis repertuaaris pikki aastaid! Siinjuures ei saa märkimata jätta, et sel tõesti vaesel, õigemini vaimuinimeste jaoks umbse õhustikuga ajal kirjutasid sellised teatriteadlased nagu Helga Tõnson, Lilian Vellerand ja Lea Tormis lavastuste kohta äärmise põhjalikkusega analüüsivaid artikleid, sealhulgas ka operetižanri, kui tegijad olid seda väärt.
Sallo portreeraamatust saame lu­ge­da, et isegi meie ajaloo hirmsaimal ajal,
1951. aastal, on teatrikorüfee Priit Põld­roos väljendanud seesuguseid mõtteid: „Operetti on peetud kergeks kunstiks ja sellest tekkis arvamine, nagu oleks seda ka kerge teha. Kuid operett kui žanr nõuab eriti väga mitmekülgsete võimetega näitlejat, sest operetinäitleja ei saa petta. Ta peab olema musikaalne, omama koolitatud hääle, suure improvisatsioonivõime, terava rütmitunde. Tema kujutluste maailm peab olema avar ja selle lavalises teostamises julge ja lapselikult siiras ja tõepoolest lapselikult peab operetinäitleja uskuma oma lavalist tegu ja lavalisi vahekordi. Neile on peaaegu kõik lubatud. Kuid nad peavad ka kõike põhjendama. Osata põhjendada on suur kunst.” (P. Põldroos, Opereti küsimusi. Muusikaline komöödia. Lavastusprobleeme. ETÜ arhiiv.)
Kui Roman Baskin olevat Pille-Riin Purje käest küsinud, mida ta kaheksandal „Hamleti” etendusel vaatab, siis Purje vaikis, aga vastas hiljem kirjasõnas: „Näitlejat, näitlejat, näitlejat!”(„Lemmikute raamat”, Tänapäev, 2013).

Vastakaid mõtteid ja küsimusi
Nii huvitab mindki alati teatris kõigepealt artist, mitte lugu kui niisugune. Ka Panso on öelnud, et me ei imetle teatris mitte ainult rolli, vaid isiksust, kes on rolli loonud. Ja kui tegu on uudisloominguga, siis on ju avastamisrõõmu topelt. Kõigest johtuvalt on põnev jälgida, kas tegijale on antud võimalus rolli kujundada temale väärilises vormistuses, kas lavastus on loogiline, tempokas ja saalisolijat intrigeerivalt köitev. Praegune lavastus tekitas paraku vastakaid mõtteid ja küsimusi.
Esiteks, miks põsemikrofonid? Tean vastust: sest osa tegijaist on draama- ja muusikalinäitlejad.
Teen siinkohal veel ühe  kõrvalepõike. Raamatus „Linda Rummo. Elust ja lavaelust” (kogunud ja kokku seadnud Lilian Vellerand. Eesti Teatriliit, 1996) on näitleja ja kriitik pikalt analüüsinud tööprotsessi Eliza rolliga Voldemar Panso lavastatud Loewe’ muusikalis „Minu veetlev leedi” Estonia laval (1963/1964). Äärmiselt põnev lugemine! Saame siit teada, et õrna häälega draamanäitleja tegi end kuuldavaks mikrofonita (!) ja tegi seda vapustava tulemusega. Võin seda kinnitada, sest kui ma ei olnud kooriartistina laval, siis istusin saalis ja nautisin iga mõtte, sõnanüansi energeetilist tulva, mis voogas Linda Rummo kordumatult loodud rollist.
Teiseks: milleks uus arranžeering? Eelmine oli selle teatri akustikat hästi tundva pillimehe  Ülo Raudmäe sulest. Praeguses prevaleerivad bigbändile iseloomulikult vaskpillid ning tšellod on üldse helipildist välja jäetud. Seetõttu pole saali põranda kõige kallimatel istekohtadel lihtsalt tempokates numbrites kuulda, millest lauljad laulavad!
Ning olulisim: miks on arvatud, et 1982. aasta Ago-Endrik Kerge libreto lavaredaktsioon ja Juhan Viidingu laulutekstid tuleb asendada uue variandiga? Sealjuures liialdatult rohkesõnalise ja etenduse kulgu pidurdavaga.
Sander on ilmselgelt parimate mõtetega tahtnud rikastada mitte just kõige sügavamõttelisemat libretot. Kuid see žanr ei talu tõsimeelseid draamalavastuse dialooge. Pealegi viib muusikaliste numbrite jätmine vähemusse lavastuse kompositsiooni tasakaalust välja ning kolmas vaatus on lihtsalt igav ja sureb tempoliselt välja.
Eks vist lavastajaametis ongi üks salakavalamaid karisid oskus üles ehitada režii partituur. Aktsentide paigutus, lavastuse kulgemise juhtimine emotsionaalselt tõusvas joones – kõik see eeldab siiski selle elukutse „käsitööoskusi”. Midagi pole parata, sellise huumorisoone ja tekstitajuga isiksusi nagu Kerge, kes on olnud balleti esitantsija, seejärel lõpetanud Panso käe all konservatooriumi lavakunstikooli nii näitleja kui lavastajana, ei sünni kahjuks nii väikesele maalapile nagu Eesti ilmselt niipea. On ju ilmselge, et keerukaim nähtus lavalaudadel on teha heamaitselist nalja, ning selle õnnestumise garantii on piiride ühine äratundmine.

„Savoy balli” praegused tegijad
Madeleine de Faublas’ rollis olid nii Janne Ševtšenko (15. ja 16. I) kui Pirjo Püvi (26. I) äärmiselt sarmikad, rollilahenduses isikupäraste nüanssidega: esimene avarakõlalise ja suveräänse laulmisega, naiselikult küpsem, vahest ka daamilikum, teine sillerdava kellukesena heljuva laulmisega, mis küllaltki kandev ka keskregistris. Kui midagi soovida, siis Ševtšenkole enamat tähelepanu lauluteksti selgusele, Püvile anda enam aega kõneteksti saali läkitamisel. Ei saa mainimata jätta, et mõlemat lauljat on loodus õnnistanud erakordselt kauni välimusega, mis on selles žanris ülioluline publikumagnet.
Aristide de Faublas’ rollis oli igal etendustel uus tegija: René Soom, Mart Laur ja Aare Saal. Ükski operett ei saa hakkama ilma armastajapaarita ja selleks rolliks vajalike eeldusteta. Kahtlemata on neist kolmest Soomil need eeldused kõige suuremad: tal on kaunitämbriline bariton, väga hea sõnavaldamine nii lauldes kui kõneledes ja ta on partneriga loomulikult suhtlev näitleja. Laur on heade näitlejavõimetega bass, teinud ooperites suurepäraseid rolle, kuid  mulle jäi täielikult arusaamatuks tema kaasamine Aristide’i ossa. Vokaalpartii on ju talle kõrge ja operetihurmuri karaktergi pole vist tema ampluaa.
Aare Saal tõestas paar päeva enne seda etendust Estonia kontsertsaalis oma juubelikontserdil, et ta on vokaalselt tippvormis. Kuid operetižanri tarbeks tuleks tal otsida loomulikumat kõnehäält, siis läheks ka partneriga suhtlemine kindlasti elastsemaks ja loomulikumaks. Sest artistlikust seisukohast on Saalis nii palju lüürikat kui mehisust, mille tulemuslikuks rakendumiseks on vaja vahest rohkem aega, et see kõik kuulajale-vaatajale usutav tunduks.
Daisy Darlingtoni roll on selles operetis vahest kõige säravam ja pilkupüüdvam – siin on artistil võimalik näidata nii oma näitlejavõimeid kui tantsu- ja laulustiili. Hanna-Liina Võsa on võluv ja ennast tõestanud muusikalilaulja – temalt tuli saali tulevärk selle sõna parimas tähenduses. Maris Lilosoni olen varem näinud Estonia laval subreti rolli „Silvas” ja nüüdne osatäitmine on tunduvalt tugevama plusspoolega, eriti 26. I etendusel. Edaspidi tasuks veel otsida värvikamaid kõnevarjundeid, sest sisulistest värvidest tal puudust ei tule. Seda tõestas ta hiljuti ka Wolfi „Itaalia lauluraamatu” lavastatud ettekandel Estonia kontserdisaalis.
Nii 1982. aasta lavastuses kui nüüdki oli publikumagnetiks kindlasti Mustafa Bei kuju: minevikus Jüri Krjukov ja Tõnu Kilgas, nüüd Märt Avandi ja Urmas Põldma. Avandi on ülimalt karismaatiline draamanäitleja, kes on võimeline lummama kuulajaid ka väga omanäolise laulmisega. Kuid kas ta ikka on opereti­koomik? Kujutleksin teda ennemini Aristide’i rollis (meenub algaja kirjaniku roll Malviuse lavastatud Kanderi muusikalis „Cabaret”). Tema draamarollides on olnud midagi sulevluigelikku – salapäraseid allhoovusi, alltekstide rikkust. Ka valdab ta musta huumori keerulist valdkonda. Anderikka näitlejana oskas ta Mustafa Bei rollist välja võluda mõnusaid nüansse, kuid minule mõjus see tema ande raiskamisena.
Urmas Põldma tundis end samas osas ilmselgelt nagu kala vees. Tema Mustafas oli lapselikku siirust, süüdimatut naiseilu jumaldamist ja muidugi paras jagu kelmi. Need publiku naerutamiseks mõeldud äraspidised liitsõnadega mängud tulid eriti klaarilt saali
26. I etendusel – siin sai vaataja naerda päris südamest.
Jäi mulje, et kaks Tangolita osatäitjat olid kuidagi jäetud „omas mahlas” rolli kujundama. Juuli Lillel on võrratult kaunis metsohääl ja sarmikas kelmikus, mis tema rollidest alati saali hoovab. Kui meenutada Siebeli osatäitmist Bertmani lavastatud „Faustis”, siis võib vaid kujutleda, milliseid värve võinuks ta lavale tuua Mehhiko kabareelauljannana! Merle Palmiste on kahtlemata üks kaunimaid naisi meie draamalaval ning tema sarm suur lisaväärtus. Kahjuks pole tal lauluhäält ja siinses etenduses tuli leppida vaid draamarolliga, tõsi, küllalt värvikaga.
Célestini roll Urmas Kibuspuu esituses oli nii veetlevalt kurbnaljakas, et ei unune vist kellelgi. Praeguses lavastuses teeb kahtlemata heameelt, et pikka aega vaid kooriartistina laval olnud Jaak Jõekallas, kes vist viimati „Minu veetlevas leedis” Fredi rollis täiesti aktsepteeritavalt üles astus, on saanud tänuväärse võimaluse. Kuid koomika, millest eespool juba juttu, vajaks veel näitejuhi toekat abi. 26. I etendusel toimis kõik siiski tunduvalt usutavamalt, mis tõestab taas, et rollid vajavad arenguks aega ja kogemust.
Orkestri ees seisid  Lauri Sirp (15. ja 16. I) ja Risto Joost (26. I). Mõlemad oma musikaalsusega lauljatundlikud, kuid tundub, et Sirbile sobib enam see tšarl­stoniaegne rütmikus ja ka meeleolutsev melanhoolia.
Muljetavaldav on Sanderi kui lavakujundaja ja kostüümikunstniku haare. Lavapiltide interjöör on ilmselgelt tugeva ajastu-uuringu tulemus. Veidi kummastav muidugi on, et lavastaja on nihutanud loo tegevusaja Euroopat tabanud katastroofi eelõhtusse. Oli ju Hitler juba 1933. aastal võimul ja 1939. aastal marssis Saksamaa Poolasse, ent „Savoy ball” sündis aastal 1932.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming