„Läheb nii pimedaks”

Tiina Mattisen

21. ja 22. II toob MTÜ NordArt Group Ühing Kadrioru kunstimuuseumi saali Helena Tulve kammerooperi „Läheb nii pimedaks” („It Is Getting So Dark”, tekst Sei Shonagoni „Padjaraamatu” ingliskeelsest tõlkest, 2004). Mäletatavasti oli korraldajate esimene suurprojekt Fääri saarte esimese ooperi, Sunleif Rasmusseni „Hullu mehe aias” (2006) lavastamine 2008. aasta sügisel Kultuurikatlas. Vahepeal on esitatud mitu koorikava ja nüüdseks jõutud teise ooperiprojektini, eestvedajaks ikka Veronika Portsmuth.

Tutvustus ütleb, et teie erihuvi on Põhjamaade nüüdismuusika. Siin avaneb  rikas valik Mis tõi nimelt Helena Tulve teose juurde tagasi kümme aastat pärast esiettekannet? Menuka esiettekande tegid mäletatavasti Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja kammeransambel Paul Hillieri juhatusel.
Veronika Portsmuth: Usun, et Tulve kammerooper „kasvas minu külge” tänu ajatule ja kütkestavale sisule ning muusikalisele väljakutsele täpselt kümme aastat tagasi, kui olin ise osaline teose esmaesitusel. Noot on juba pikka aega riiulis oodanud, võib öelda, et nüüd kohtusid valmisolek ja võimalused.
Mind on köitnud terviklikud, valdkondi ühendavad kunstivormid ja kammerooper oma minimalistlikus mitmekesisuses on üks suurepäraseid väljendusvorme. Antud teose puhul kahe erinevast ajastust ja kultuuriruumist pärit naise (Tulve ja Shonagon) loodud kunstiteos  moodustab tasakaalustatud, ühtlasi pidevas liikumises tundmusterohke maailma, mida soovisin noorte lauljatega taas lavale tuua.
Ooperil, mida eesti publik tookord väga tervitas žanri julge edasiarendamise tõttu, on oma uuenduslikkuses kindlasti ka praegu muusikateatris kindel koht. Ja kui 2008. aastal Rasmusseni teose puhul oli soov tuua fääri ooper Eestis lavale, siis Tulve kammerooperi tahaks tulevikus viia väljapoole – esmalt naabrite juurde, Põhjamaadele.

Minimalistliku esmalavastuse tegi Anu Lamp ja kriitikud kiitsid, et muusikaline ja lavaline külg moodustasid sihikindlalt ning sisutihedalt läbimõeldud terviku. Seekord on nii esituspaik kui tegijad uued.  Lavastab Reeda Kreen (Toots) ning esitavad Veronika Portsmuthi dirigeerimisel 15 naislauljat ja kuueliikmeline instrumentaalansambel. Kas saate juba avada, millega seekord kuulajat-vaatajat köidetakse?
Lavastuses on tõesti tegemist värske lähenemisega, mis seekord tähendab muusika esitajate aktiivsemat osalemist esituses (tookord olid lauljad staatiliselt kontsertettekande asetuses, lavastus hõlmas muid nüansse). Liigutakse teosega „käsikäes”, Reeda Kreen lisab tundlike ja nappide vahenditega see muusikale õrna sisu toetava visuaalse tegevuse. Ka lavakujunduses kehtib arusaam, et vähem on siiski rohkem. Kindlasti on ettekandes oluline roll ka ruumil, Kadrioru lossi saalil, kus ajalooline taust omakorda kihina ettekannet toetab, ning selle ruumi valgusel ja pimedusel.
Usun, et nii suure hulga noorte ja säravate naislauljate ning professionaalsete instrumentalistide esitus on täis naudinguid ning ehk selgub seegi, kui palju on tegelikult valgust pimeduse sees. Jään lootma, et pärast veebruari etendusi on siiski võimalus kammer­ooperit Eestis veel esitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming