Hingelindude ränd

Tiia Teder

Tuneesia muusiku Dhafer Youssefi uus album pürgib vaimse teekonna kõrgustesse.Birds Requiem. Dhafer Youssef (oud, vokaal), Hüsnü Senlendirici (klarnet), Nils-Petter Molvaer (trompet), Aytac Dogan (qānūn), Eivind Aarset (elektrikitarr, elektroonika), Kristjan Randalu (klaver), Phil Donkin (bass), Chander Sardjo (löökpillid). Okeh Records, 2013.

Dhafer Youssefi uue albumi „Birds Requiem” ehk „Lindude reekviem” peateos ja selgroog on samanimeline süit, mis autori sõnul on rännak läbi isiklike kogemuste, leidude ja kaotuste. Süidi neli osa on variatsioonid ühel teemal ning plaadil paigutatud laiali teiste palade vahele. Lindude kujundit seletab Dhafer kui hinge lendu ja rändamist maisest väljaspoole.
Dhaferi müstiliselt kõrge ja pikkade toonidega „ninahääl” seostub tõepoolest linnulennuga. Mitmes loos sulandub tema võluhääl klarneti tämbriga ja küündib uskumatult kaugele, tekitades inimliku ulatuspiiri ületamise illusiooni. Sufilaulja müstilist kõrget vokaali, näiteks Nusrat Fateh Ali Khani qawwali-laulu sämpleid on palju kasutatud XX sajandi teise poole popmuusikas ja filmide helindeis just salapärase kõrgema teispoolsuse edasiandmiseks.
Dhafer Youssefi hääl jäi mulle esmakordselt kõrva nüüdismuusika kontekstis, 2002. aasta heliloomingu rostrumil. Berliini Raadio esitles rostrumil Pärsia helilooja Nader Mashayekhi teost „Fié ma fié”, mille magnetiks oli noore sufilaulja Dhafer Youssefi vokaal. Maailmamuusika elementidega nüüdismuusika mõjus tollases akadeemilises kontekstis värske tuulena ja pärslase teos saavutas kõrge koha. Siis veel vähe tuntud lauljast on saanud rahvusvaheliselt laialt tuntud muusik.
Dhafer Youssef sündis 1967. aastal Tuneesias ja õppis oud’imängu oma vanaisalt. Aastal 1990 läks ta Viini õppima, asutas seal 1993 ansambli ning salvestas esimese plaadi, millel tegid kaasa Nguyên Lê, Iva Bittova, Renaud Garcia-Fons, Tom Cora, Paolo Fresu jt. 1998. aastal ilmus Youssefi CD „Malak” koos vietnami kitarristi Nguyên Lê, trompetist Markus Stockhauseni ja prantsuse bassimängija Renaud Garcia-Fonsiga. 1999–2001 oli Youssef Euroopa tuuril koos Nils Petter Molvaeri, Marilyn Mazuri ja Paolo Fresuga ning osales 2001. aastal Bill Laswelli kutsel Hiroshima maailmamuusika festivalil. Samal aastal salvestati Kölnis etno-jazzi- album „Electric Sufi”. 2003. aastal ilmus Dhafer Youssefi üks kuulsamaid plaate „Digital Prophecy”, kus musitseerivad temaga Bugge Wesseltoft, Nils Petter Molvaer, Eivind Aarset jt. Sufilaul ning araabia oud’imäng sulandub seal elektroonilise ambient’i ja jazzi „uue kontseptsiooni” rütmidega. Kuigi kõik Dhaferi albumid on väga erinevad, ühendab neid araabia ja Lääne-Euroopa traditsioonidel põhinev improvisatsioonilisus.
Kogu selle aja on Dhafer Youssefi loomingus olnud tähtsal kohal suur kirg ja sügav lugupidamine Arvo Pärdi loomingu vastu. Alul salahoovusena, hiljem järjest ilmsema ja üha suuremana. Sellest on saanud alguse ka tema koostöö eesti muusikutega – üks viib teiseni.
Eestis esines Dhafer Youssef esimest korda koos trompetist Paolo Fresuga „Jazzkaarel” 2005. aastal. Pärast Tallinnas käiku rääkis Dhafer intervjuus ühele Briti väljaandele, kuidas ta oli uidanud mööda vanalinna unistusega kohata juhuslikult tänaval Arvo Pärti. Keskaegsest kirikust kostuv gregooriuse laul meelitas teda sisse astuma. Seal tegi proovi Vox Clamantis ja sellest kohtumisest sündis neil paar aastat hiljem kaks kontserdikava „Pühad hääled” („Sacred voices”), varajase polüfoonia, gregooriuse laulude ning Dhaferi rahvamuusikakompositsioonide programm. Viimasest kavast osa saanud kuulajad nii Eestis kui Inglismaal peavad seda üheks tähelepanuväärsemaks kontserdiks läbi aegade. Kahjuks pole siiani ilmunud veel selle programmi plaati.
Album „Divine Shadows” (2006) koos Norra muusikute ja Oslo keelpillikvartetiga algab Arvo Pärdile pühendatud teosega „Cantus Lamentus”. Paljudele üllatuseks on maailmamuusik Dhafer Youssefi kontserdikavadesse jõudnud Pärdi „Fratres” ja mõned teisedki teosed. 2008. esitas ta Londoni jazzifestivalil Pärdi muusikat koos Joanna McGregori ja Satoshi Takeishiga. Tänavu 24. aprillil tuleb Londonis Barbicanis kontsert, kus Dhafer Youssefi „Lindude reekviem” kõlab kõrvuti Arvo Pärdi „Fratres’e” ning III sümfooniaga, Londoni Sümfoonia­orkestrit dirigeerib Kristjan Järvi.
Dhafer Youssefi iga album on tähistanud muusikalist kasvamist ja liikumist. Tõsine ja pihtimuslik „Lindude reekviem” on ilmselt tema portreeplaat rohkem kui ükski varasem. Tal on kaaslaseks väga pühendunud muusikud, lugude tõusudes, mõõnades ja detailides on tunda intensiivset koosolemist muusikas. Albumit läbib tugev vokaalmeloodia joon, kus Dhaferi häält „asendab” mõnes loos klarnet ja mängib kontrapunkti Molvaeri trompet. Dhaferi oud on siin pehmem ja dünaamilisem kui eelmistel albumitel.
Kristjan Randalul on tundlik ja poeetiline klaveril jutustaja roll, alates albumi teisest loost „Sweet Blasphemy”. Ta on suurepärane õhkkonnalooja ja ansamblipartner ning siinne muusika erineb üsna palju tema enda intellektuaalsetest klaverikompositsioonidest. Randalu on esimene Eesti jazzmuusik, kes kerkinud mängima selle žanri rahvusvaheliste tippude ansamblites ja jõudnud koos nendega heliplaatidele!
Albumi üldist sfäärilist õhustikku tasakaalustab hoogne jämmiks paisuv „39th Gülay” türgi rahvamuusika motiividel. Tähele tasub panna lugusid „Ascetic mood” ja „Ascetic journey”, kus küsimus- ja vastusmärke esitav motiiv on lähedane Arvo Pärdi „Ariinuška-variatsioonide” teemale.
Tegemist on ka väga hea salvestuse ja produtsenditööga rootslaselt Lars Nilssonilt. Ruumilise kõla poolest meenutab „Lindude reekviem” Jan Garbareki ja The Hilliard Ensemble’i legendaarset ühisalbumit „Officium”. Selles on helge lõpmatuse ja lendamise tunne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming