Ansambel U: alustas aastat omasid väärtustades

Elis Vesik

Sarja „URR” kontsert teemal „Eesti” 7. I Eesti Raadio 1. stuudios. Esines ansambel U: koosseisus Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Taavi Kerikmäe (klaver), Vambola Krigul (löökpillid), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello) ja Tammo Sumera (live-elektroonika).

Ansambel U: alustas uut aastat sarja „URR” (nutikas kombinatsioon ansambli nimetusest ja rahvusringhäälingu lühendist) eesti muusika kontserdiga. Avateoseks kõlanud Andrus Kallastu „Tropus de Profundis” flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole, klaverile ja löökpillidele (2013, esiettekanne) esitusest õhkuv sünergia oli väga hea. Helilooja sõnul on teos seotud suurema tsükliga fragmentidest, mille kirjutamine ulatub aastasse 2007. „Tropus de Profundis” on kui kommentaar tsükli teisele fragmendile, mis autori sõnul seondub ideega pöörata muusikas ette teised küljed, hoiduda näiteks helikõrguslikest parameetritest. Teoses köitsid tähelepanu ka üksteisest selgelt eristuvad tihedama ja hõredama tekstuuri, kestvuse ja tunnetusega plokid, mis ei pretendeerinud otseselt vastandumisele. Pigem mõjus nende omavaheline orgaaniline dialoog liinide osavas töötluses ja resonantsis väga kütkestavalt.
Varasema põlvkonna eesti heliloojat Udo Kasemetsa ei pruugi paljud teadagi. Nimelt on jutt väga tugevast eesti heliloojast, kes emigreerus sõja järel Kanadasse. Tema muusikaline haridus on lähtunud Euroopa ja Ameerika tolle aja kõige eesrindlikumatest mõttesuundadest. Õigupoolest alustas ta muusikaõpinguid Eestis, lõpetas 1950 Stuttgardi kõrgema muusikakooli kompositsiooni erialal ja sattus õige pea ka Darmstadti suvekursustele, mis oli 1950ndate alguses muusikaliste sündmuste tulipunkt Euroopas. Kasemets kujunes Torontos üheks uue muusika eestvedajaks ja on, nagu publik võis ansambel U: liikmete pakutud huvitavatest mõtteavaldustest kuulda, olnud ka üks väheseid eesti heliloojaid, kes puutus kokku John Cage’iga ja on tema mõtteviisist märkimisväärselt mõjutatud.
Kontserdil kõlanud Kasemetsa „EMIT: EnergyMassInteracT” (2005) on aleatooriline teos, alustades sellest, et mängijad peavad noodi ise ette valmistama juhuslike operatsioonidega ja mängukaarte kasutades. Tegelikult jätab helilooja vabad käed ka selles osas, mis vahenditega lugu mängida. Teose kõla oli väga panoraamne: pani hämmastama, et isegi väheste instrumentaalsete vahenditega ja mõningate elektrooniliste nüanssidega (Taavi Kerikmäe) on helilooja saavutanud peaaegu orkestraalse kõla. Siinjuures oli ettekandel tunda ka ansambel U: põhjalikku ettevalmistust ja head üksteise tunnetamist.
Jaan Koha müstilisest klaveriteosest „Aleatooriline rondo” („Rondo aleatorica”, 1967), mis kõlas Kerikmäe jõuliselt haaravas esituses, olen pianistidelt kuulnud toredaid lugusid. Oli hea meel seda nüüd ka reaalses esituses kuulda. 
Tatjana Kozlova-Johannese „Jääkurvid” („Ice Curves”, 2012), mänglevates rütmiseostes lahtirulluv kõlapilt löökpillidele ja live-elektroonikale Vambola Kriguli ja Tammo Sumera esituses, avas kristalsete helide maailma. Kuigi tegemist on eelkõige teosega löökpillidele, pole selles päris traditsioonilisi löökpille – esitaja soovist ajendatult on kasutusele võetud hoopis vintrauad, klaaskausid, lillepotid jms. Tundus, et antud teoses on tänu elektroonikale maagilist tunnetust ajaga manipuleerimisel. Meeldis ka see, et palju oli algmaterjalile lähedast kõlatöötlust, mille juurde pole ilmselt lihtne alati elektrooniliste võimaluste juures jääda.
Märt-Mats Lille teoses „Sügistee” („Autumn road”, 2013, esiettekanne) flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole, klaverile ja löökpillidele võtsid maad natuke sarnased, ent siiski vaikselt transformeerivad üksteisest tõukuvad muusikalised mustrid. Tihtipeale atakita sisse imbuvad helid, aeglased harmooniamuutused, tekitasid pikaks venitatud ning ümberpööratud aja tunde, reaalsus­momendi aitasid tagasi tuua tihedamas tekstuuris võbelevad liinid, mis mattusid omamoodi fluidumisse. Helilooja enese sõnul on teda hakanud huvitama natuke üldisem pilk asjadele, näiteks huvi sellise vana ja olulise nähtuse vastu lääne muusikaloos nagu polüfoonia. Mõjutusi võib leida ka hiina ning jaapani kultuurist, teose oluliseks lähtekohaks on ka üks sügisõhtu haiku. „Mööda seda teed /
ei kõnni keegi / sügisõhtu”.
Hoolimata väiksest pausist pärast „Vana-aasta uue muusika kontserti” eelmise aasta lõpus – 28. XII kõlas John Cage’i, Horatiu Radulescu, Frederic Rzewski ja Deqing Weni looming –, andis ansambel U: taas ühe kvaliteetse kontserdi ning pakkus paljudele võimaluse avada aasta koduses ja armastatud eesti muusika sfääris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht