Kui suur on suur sümfooniaorkester?

Toomas Velmet

Möödunud aasta viimased kaks kuud sisaldasid tervelt kolm sümfooniakontserti, millest tahan jutustada eri kuulamis- ja vaatekohtadest lähtudes. Arutledes endamisi nende kontsertide mulje üle, jõudsin endalegi ootamatute järeldusteni. Tahtmatult allub siin elus kõik võrdlusele ja järeldused on kindlasti vähemalt suhteliselt õiged.

Minu kuulatud kontserdid olid 16. novembril Pärnu Linnaorkestri oma sealses kontserdimajas sarjas „Taaskohtumised”, 4. detsembril Tšaikovski-nimelise Suure Sümfooniaorkestri Nokia kontserdimaja ülesastumine ja 31. detsembril Berliini Filharmoonikute etteaste Budapesti kunstide palees. Esialgu tundub, et mida siin võrrelda või järeldada – suhted paneb paika juba must valgel kirjutatu. Muusikast saadav elamus oleneb aga tuhandeist tegureist ja tulemus võib olla päris ootamatu.
Alustan eelreklaamist. Pärnu Linna­orkestril oli see traditsiooniline ja lokaalne, aga andis kätte kõik vajaliku, mida potentsiaalne kuulaja peaks teadma. Kavaleht oli informatiivselt külluslik ja pakkus huvitavat lugemist. Tšaikovski-nimelise Suure Sümfooniaorkestri eelreklaam oli võimas kõigis võimalikes Eesti meediakanalites ja ka portaalides. Nii pidigi ju olema, kuna tegemist oli legendaarse tipporkestri teise külaskäiguga Eestisse üldse ja ka seekord väljakuulutatult oma väärikas eas peadirigendi Vladimir Fedossejeviga. Kuid siit algavad ka suured probleemid. Kas tahtmatult või mõnel juhul tahtlikult tekitati segadus orkestri nimes peituva sõna „suur” ümber. Kõigepealt läks lendu sõnum, et Suur Sümfooniaorkester on nii suur, et ei mahu Estonia kontserdisaali lavale (!) ja seepärast toimub kontsert Nokia saalis. Sealt tegi keegi järelduse ja ERRi kultuuriportaali ilmus teade, et Eestit külastab maailma suurim sümfooniaorkester. Väide on sama tobe kui reklaamida, et tulemas on maailma suurim keelpillikvartett. 1930. aastal asutatud Üleliidulise Raadio Suur Sümfooniaorkester ehk BSO, nagu maailm ja ka meie teda tunneme, sai selle epiteedi oma nime juurde seepärast, et samas asutuses oli teinegi, aga väiksem orkester. Praegu on BSO nimekirjas 101 orkestranti, kes küll kõik ei olnud Tallinnas kaasas ega laval. ERSO nimekirjas on 98 orkestranti. Vaatamata sellele, et tegemist oli reklaamiga, peaks selliseid lapsusi ja naljanumbreid vältima. Sümfooniaorkestrite kvaliteet ei sõltu ju nende suurusest ega pagasi tonnaažist …
Berliini Filharmoonikute kontserdi reklaami leidsin Budapesti kunstide palee kodulehelt, kui otsisin võimalust, kuidas veeta vana-aastaõhtu selles sümpaatses linnas. Reklaam teatas, et selle palee ühes saalis annavad kontserdi Berliini Filharmoonikud, juhatab Sir Simon Rattle, solist Lang Lang. Saadaval oli veel mõni pilet, mille kohe ostsingi. Ei saa öelda, et polnud kahtlusi ega kõhklusi, kuid kõik lubas parimat. See reklaam lausa ei valetanud, kuid ei avaldanud ka kogu tõde. Tõde aga seisnes selles, et tegemist oli Berliini Filharmoonikute nn digitaalse kontserdisaaliga (digital Hall) ja kontsert anti ikka Berliinis nende kodusaalis, kuid seda sai jälgida Budapestis suurepärases kontserdisaalis vapustavalt hea pildi- ja helikvaliteediga.
Iga kontsert oli sündmus, mis plussmärgi ja mis miinusega. Kõige suurema miinusega oli kindlasti kõige kõlvatumalt reklaamitud BSO kontsert Tallinnas. Esiteks ei juhatanud Fedossejev, vaid Kaasani SO peadirigent Aleksandr Sladkovski, kellest orkester ei lasknud end eriti segada, ja teiseks (mida tuleb lugeda plussiks) sai lõplikult selgeks, et selles saalis sümfooniakontserti korraldada ei tohi. Ilmselgelt ei ole võimalik rohkem parandada saali akustikat elektrooniliselt, kuna Tanel Klesment tegi kõik, mis võimalik, kuid eriliste tulemusteta. BSO on endiselt tipporkester, aga tipporkestrid teavad oma väärtust ja on väga haavuvad, kui neile pakutakse kehvi esinemistingimusi. Formaalselt nad ju sooritasid kontserdikava – Beethoveni ja Tšaikovski Neljandaga ning esitasid isegi kaks lisa Tšaikovski balleti­muusikast.
Berliini Filharmoonikute puhul peatun nende kaval, mille nad esitasid Berliinis oma saalis kolmel detsembriõhtul ehk 29., 30. ja 31. Olen kuulnud meil Hennesy kontsertide puhul nurinat, et kavas on liiga tõsiseid(?) teoseid. Paavo Järvi mängis Brahmsi topeltkontserti, Neeme Järvi kavas, mida juhatas Mikko Franck, oli Rahmaninovi II klaverikontsert ja Poulenci „Gloria”. Berliini Filharmoonikute kavas olid aga Prokofjevi
III klaverikontsert ja Hindemithi „Sümfoonilised tantsud nr 3”, tõsi, seal olid ka Dvořáki „Slaavi tantsud”, tantsud Hatšaturjani (!!) balletist „Gajane” ning lisaks ka Brahmsi kaks „Ungari tantsu”. Tahan öelda, et head muusikat heas esituses võib kuulata ka aastavahetusel. Muide, kui reklaamipettumus maha kanda, siis oli kontsert nauditav ja soovitan meiegi korraldajatel ühineda digitaalsaalide võimalustega.
Jutu Pärnu Linnaorkestri kontserdist jätsin meelega viimaseks, sest siin vastas reklaam sisule, mis oli väga nauditav. Juhatas Mikk Murdvee, kes oli ühtlasi solist, esitades väga kõrgel tasemel Beethoveni romansid G-duur ja F-duur ning Louis Spohri VIII viiulikontserdi op. 47 a-moll. Kontserdi avas Rossini avamäng ooperile „Tuhkatriinu”. Eesti esiettekandele tuli Mihkel Keremi „Divertisment” ja kontserdi lõpetas Sibeliuse süit op. 46 muusikast Maeterlincki näidendile „Pelléas ja Mélisande”. Pärnu kontserdimaja suures saalis saadud naudingut saab võrrelda pettumusega BSO kontserdist, Berliini Filharmoonikute küsimuses võib vaielda. PLO kontsert oli vahetu, loomulik, loominguline, kõrgel tasemel esitatud ning sellisena 20aastaseks saava orkestri väärikas panus Eesti muusikakultuuri. Keremi „Divertismenti” soovitan kõigile dirigentidele, kel soov alustada kava eesti autori teosega –
ka orkester saab naudingu. 
Minu teksti mõte ühtib Kuhmo kammermuusika festivali pikaajalise juhi Seppo Kimase ütlemisega: pole mõtet raisata raha ülespuhutud reklaamile, parim reklaam käib suust suhu.

PS Just kuulsin reklaami: 100 viiuliga gypsy sümfoonia. Kas keegi peaks patenteerima termini „sümfoonia”?