2013. aasta klassikatäht leitud!

Saale Fischer

Laval prožektorivihus seisab 17aastane breketitega poiss ja teatab kohe esitusele tuleva pala kohta: „See on üks mu lemmiklugusid”. Ent miski on siin pildil valesti! Tiineka kitarri asemel on tšello, teksapükse asendab tume ülikond ning juuksedki on kuuega sobivasse ontlikusse seitlisoengusse kammitud. Jutt käib hoopis Pjotr Tšaikovski „Variatsioonidest rokokoo teemal” ning esitajaks Marcel Johannes Kits, 2013. aasta klassikatäht. Juhuslikult saab 15. aprilli Saksa ajakirja Stern online-kultuuriosast lugeda kümme aastat kestnud talendijahi-show „Saksamaa otsib superstaari” („Deutschland Sucht den Superstar”) allakäigust ja edututest elustamiskatsetest. „Järgmisel aastal teeme midagi HOOPIS uut,” lubavad telekanali RTL juhid juba mitmendat aastat järjest ning viimases hädas ähvardab kunagisest noorte popmuusikute hüppelauast kujuneda šlaagrite võistulaulmine. Siinkohal on põhjust „Klassikatähtede 2013” formaadi loojatel (Timo Steiner ja Helen Valkna) ning elluviijatel (ETV, Klassikaraadio ja Eesti Kontsert) iseendaga tõepoolest ülirahul olla. Selle, mida sakslased pole suutnud, tegi ära julgetest katsetajatest eestlaste tiim, paisates eetrisse absoluutselt originaalse talendi-show. Parimatel hetkedel 110 000 televaatajat, tuhanded helistajad-hääletajad, ülivõrretest kummuvad kommentaariumid ning kõige tipuks väljamüüdud Estonia kontserdisaal tõestasid, et ka „igavat” klassikat saab kättevõtmise korral müüa sama hästi kui poppi.

Saksamaa noorte „superstaaride” iseseisev muusikutee on kümne aasta jooksul kulgenud peaaegu identselt: debüütsingel edetabeli esikolmikus, debüütalbum edetabeli neljandas kümnes, uppumissurm B-prominentide häguses supis. Iseseisvaks edukaks karjääriks on substantsi kõvasti vajaka jäänud. Kui poleks ka olnud „Klassikatähti”, oleksid finalistid Marcel Johannes Kits, Heigo Rosin ja Marten Altrov ikkagi need, kes nad on – edukad noored muusikud. Tõestuseks noppeid kolmiku värskemate saavutuste hulgast: Altrovi esikoht rahvusvahelisel klarnetistide konkursil Armeenias (aprill 2013), Rosina esikoht üleriigilisel puhk- ja löökpillimängijate konkursil Tallinnas (märts 2012) ja kuuldavasti ka tänavuse Yamaha stipendiumi võit, trio Robert Traksmann – Marcel Johannes Kits – Rasmus Andreas Raide esikoht Leedus rahvusvahelisel kammeransamblite konkursil „Kevadsonaat” („Pavasario Sonata”, märts 2012).

17. märtsil oli huvilistel võimalik tulla televiisorist tuttavaks saanud nägusid ja pille kontserdisaali auhinnakontserdile oma silma ja kõrvaga uudistama. Esinejaid saatis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Risto Joosti juhatamisel. Et klassikaline muusika vähemalt seks korraks tõesti massidesse oli jõudnud, näitas saali kogunenud publiku tavapäratult kirju demograafiline koosseis mudilastest ja mundrikandjatest kuni muusikaeliidini välja. Marko Reikopi rahvamehelikud õpetussõnad stiilis „kuidas seda lugu peab kuulama” olid siinkohal igati teretulnud muhe vahepala, kuigi osade vahel plaksutamist marimbakontserdis ei õnnestunud kahjuks ikka ära hoida. Positiivset hoiakut säilitades – arenguruumi rahva harimisel veel on ehk mälu järgi Reikopi sõnu vahendades: inimesed armastavad klassikalist muusikat, see tuleb neile ainult sõbralikul moel selgeks teha.

Kolm finalisti olid lood valinud kas juhuslikult või kokkulepitult nii, et kuulaja sai meeldiva best of ristlõike tuntud heliloojate loomingust, sekka XX sajandi teoseidki. Avalugudena kõlasid klarnetist Marten Altrovilt C. M. von Weberi Kontsertiino klarnetile Es-duur op. 26 ning G. Rossini Introduktsioon, teema ja variatsioonid klarnetile ja orkestrile B-duur. Viimases teoses esitas Altrov „Klassikatähtede” televoorudele tagasi vaatava humoorika soolokadentsi, nii et publik äratundmisest ja vaimustusest lausa „sillas” oli.

Heigo Rosin oli esitamiseks valinud Ohiost pärit helilooja Eric Ewazeni (1954) Kontserdi marimbale ja keelpilliorkestrile. Filmilikult komponeeritud ja orkestreeritud muusika puhul tundus küll puudu jäävat üks dimensioon, nimelt film ise, küll aga kompenseeris puudujäägid televoorude põhjal otsustades teadlikult lavaloleku visuaalile rõhuva Rosina hingestatud ja virtuoosne esitus. Spontaanse lisaloona saime veel kord nautida erakordse pingestatuse ja kontsentratsiooniga esitatud Evelyn Glennie’ „Väikest palvetajat” („Little Prayer”), mis publikule tuttav juba televoorust.

Õhtu grande finale saabus Tšaikovski „Rokokoo-variatsioonidega” tšellole ja orkestrile op. 33 Marcel Johannes Kitse soleerimisel. Mängufilmide statistika põhjal konkurentsitult telegeenilisim pill kombinatsioonis esitaja uskumatu noorusega (17) võisid olla ehk need väikesed lisaboonused, mis tõid väga tasavägises finalistide võistluses tšellistile talendivõistlusel esikoha. Tehnilise üleolekuga ja sügava sisemise veendumusega esitatud variatsioonid kinnitasid veel kord veendumust, et peavõit, 2000 eurot ja viis kontserti Eesti Kontserdi egiidi all, ei tulnud asjata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht