Rõõmustagem, sest aega on vähe

Evi Arujärv

René Eespere autorikontsert „Fratres – LX”: Hortus Musicus Andres Mustoneni ning Tallinna Kammerorkester Paul Mäe juhatusel, solistid Aurelia Eespere (sopran), Indrek Vau (trompet) ja Neeme Punder Märt-Matis Lill, helilooja (flööt) 14. XII Mustpeade majas.

Mustpeade majas oli eelmisel laupäeval üks tuumakas ja muusikaliselt särav, kahe poolega  sünnipäevakontsert, kus kõlas René Eespere looming.
Kuna kuuendat kümnendit tähistanud autor on loomingulises sõiduvees, siis kandsid seitse kavas olnud teost üsna lähedasi aastaarve. Ajaliselt kaugeimad olid II kontsert flöödile ja kammerorkestrile (2003) ning kontsert trompetile ja kammerorkestrile (2008). Kaks oopust oli pärit lähiminevikust: „Iidsed õpetussõnad” („Sententiae veteres”, 2011), „Rõõmu ja kurbuse laulud” („Carmina gaudii et tristitiae”, 2011-2012). Kõlas lausa kolm esiettekannet: „Respectus” kammerorkestrile (2013), „Sünnipäev” („Dies natalis”, 2013) ja „Aastate möödumine” („Curriculum annorum”, 2013). Esimeses kontserdipooles esines ansambel Hortus Musicus Andres Mustoneni juhatusel, teises dirigeeris Tallinna Kammerorkestrit Paul Mägi.
Kuus aastakümmet ja ehk ligi pool sajandit helides ja helide abil mõtlemist – see tähendab paratamatult mingit valmissaamist ja küpsust. Eespere on viljakas, peaaegu kõikides žanrides kirjutanud autor ning tema muusika on „maailmavaatega”. Tundub, et ta tõepoolest vaatleb ja mõtleb ilmast ja inimesest muusika abil ja vahendusel. Teksti abil (mõnigi kord ka autori enda sulest) väljendatud mõtted on algusest peale olnud väga avalikud ja siirad Eespere koorimuusikas, lavateostes ja ka lastemuusikas. Autorikontserdi kavas neid žanreid ei olnud. Aga üsna iseäralikult moel – mingi leebe, kuid visalt loitsiva kuulutusena, milles segunevad elamise rõõm ja natukene nukker teadmine selle lõplikkusest, peegeldub elutark ja teadev vaatlemine ka helilooja instrumentaalteostes, mis olid sünnipäevakontserdil ülekaalus.
Peab ütlema, et eesti nüüdismuusikas – või peaks ütlema, soomeugri vaimus – on juba üsna pikka aega küllalt palju suuri, mõnikord ka ränkraskeid sõnu(meid), mis peatavad aja ja juhivad meid täisvaikusesse, enesekaemuse metafüüsilisse maailma. Seda on vaja, et inimene võiks iseennast ümbritsevast sotsiaalsest müramaailmast üles leida ja  puhastuda … Eespere muusika on selle poolest omapärane, et helidesse jõudes ei muutu ka kõige nukramat lõplikkust kuulutav sõnum liiga raskeks, liiga ahistavaks. Ta ei kipu ka aega peatama: see kulgeb niigi, aja üle pole inimesel võimu. Ja Eespere muusikas on alati rahutut kulgemist, liikuvust – ja ka mängulist elementi. Autoristiili küpsusele vaatamata oli kava vaheldusrikas, tulvil erinevaid meeleolu- ja stiilivärve.
Kontserdi teises pooles kõlas orkestrimuusika kammerorkestrilt Paul Mäe juhatusel, sh kaks instrumentaalkontserti, soolod Indrek Vau (trompet) ja Neeme Punderi (flööt) suurepärases esituses. Flöödikontsert nr 2: pisut müstiline meeleolu, impressionistlik kõlapuudutus. Trompetikontsert: džässilik element, dramaatilise ja lüürilise kontrastid. „Respectus” kammerorkestrile: dünaamiline, sümfoniseeritud teos, otsekui fragment mingist dramaatilisest loost.
Kontserdi esimese poole täitis Hortus Musicus. „Sünnipäev”: rõõmus värvimäng. „Iidsed õpetussõnad”: „jutlustav” Eespere – targad sententsid läbimas heliväljendust … „Aastate möödumine” oboele (Olev Ainomäe), viiulile (Andres Mustonen) ja orelile (Ivo Sillamaa) – mänglev polüfooniline kude. „Rõõmu ja kurbuse laulud” (Anne Lille tekst, solist Aurelia Eespere): maalilised meeleolupildid, millel ajalik maailm kannab igaviku pitserit – eksistentsiaalse kurbuse ja iluelamuste mõrkjas kokteil …
Kompositsioonitehnikale orienteeritud muusikateadus on alati taga otsinud heliloomingu strukturaalseid iseärasusi. Mina ei saa lahti mõttest, et iga looja, ka iga helilooja loomingus on peidus üks eksimatult äratuntav „ürgfraas”. Sellel on küll tugev seos tehniliste tunnustega, aga selle tuumaks on mingi psüühiline „süvastruktuur” – üldine elutunne, maailmas olemise tunne, psühho-füüsiline elutoonus. Ja see „ürgfraas” kumab läbi ka helilooja eri eluperioodidel ja žanrides kirjutatud teostest, imbudes ka läbi järskude stiilimuutuste … Missugune on Eespere „ürgfraas”, selle saaks noote uurides ja kompuutrisse söötes ehk täpsemalt teada. Aga ka niisama kuulates võib üht-teist öelda.
Eespere muusika tuumaks on mõnikord rahutu, mõnikord mänglev, mõnikord ka karm-range, aga alati mingil moel sisendav või loitsiv fraas. Selle rahutus meloodiakontuuris on enamasti määramatust ja lõpetamatust – mingi vaikne, natukene traagiline küsimärk. Eespere „ürgfraas” muutub läbi korduste ja katkestuste, aga ei suubu pühalikku vaikusesse, vaid jätkab üha hingamist rahutus muutumises. Tema helikoe katkestustes on metafüüsika asemel pigem tugev annus puhast ootamatust. Sedasama saatuslikku või imelist ootamatust, mida on tulvil elugi. Tema helikoe kordustes ja rütmides tiksub vääramatult aeg. Nii näib see muusika otsekui ütlevat: rõõmustagem, tunnetagem ja armastagem, sest inimese aeg siin ilmas on nii lõplik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming