Mazurtšaki jäätuv põhjapööridžäss

Martin Gorris

Jõulujazzi” audiovisuaalne kontsertetendus „Saladuslik Põhjala”: Kristjan Mazurtšak (saksofon) ja Lapland koosseisus Mikk Dede (vokaal), Paul Daniel (kitarr), Joel Remmel (klaver), Heikko Remmel (bass) ja  Johan Hjalmarsson (trummid) 7. XII Kumu auditooriumis.

Kui mul palutaks noodistada jõulueelse Lapimaa valgust, siis see oleks üks löök trianglile ja viisteist takti pausi. Aga igal inimesel on oma Põhjala ja ka Kristjan Mazurtšak kuvab seda omal moel, liiatigi paralleelselt helis ja pildis. Mazurtšak lubab publikule Lapimaa-emotsiooni, ettekandel üksainus teos, mida ta nimetab helimaalinguks ja mis jookseb lõpuni välja attacca. „Muusika kõnetab kõiki,” ütleb Mazurtšak ja palub endast märku anda neil, kes Lapimaad väisanud. Tubli veerand saali tõstab käe. Kaisa Paluoja tõmbab publikuread taas hämaraks ja annab ruumi tuunjas-sinisele valgusele.
Mazurtšak, kellele visuaal on oluline, ei jää lootma, et äkki tuleb teil muusikat kuulates ette kuvand Lapimaast, vaid läheb kindla peale välja ja pakub midagi veel konkreetsemat kui mis tahes reisibüroo. Nimelt katab lava tagaseina videopilt: ultralaiekraan-formaadis värvitu tundrumaastik, pilved sõitmas üle hõreda lumega kaetud künkakülgede.
Heikko Remmel tõmbab toonikasse ankurdatud orelpunkti poognaga käima ja salvestab ära. See punkt on kõige alus, põhi – Fennoskandia marmorkilp, mille peale vokalist Mikk Dede ning Mazur­tšak tenorsaksofonil hakkavad ehitama Lapimaa pinnavorme. Dedel sõnu ei ole, piisab joiust ja etno-scat’istki, sest Lapimaal pikka juttu ei aeta, mõtteid tabatakse sealmail sõnatult.
Pildis on põtrade ränne, Joel Remmeli kristallselges klaveripartiis aga sekundid, klastrid ja noonakordid. Rootsi löökpillimängija Johan Hjalmarsson, roheline kootud pibo peas, otsib nuiadega trummikomplektist kõlasid. Otsib ja leiabki. Heikko Remmel, jätnud orelpunkti kus seda ja teist, mängib nüüd kontrabassi arco’s, pritsides sekka spiccato’s hüplevat poognat.
Meetrum siseneb muusikasse siis, kui lavasügavuses jooksev kuva muutub pisut loetavamaks. Maastik selgineb ja ilmuvad värvid: lähisarktilise talve miljard sini-kollast tooni. Rohkem värve ei ole. Lõunasuunalise tundru kohalt paistab pikk ja läbipaistev kiir. Jäätuv Päike kõrvetab augu vaikusesse ja Maa hõredasse atmosfääri. Planeet külmub kinni. On korraga hommik, õhtu ja päev –
subarktilise lõunapooliku valgused kannavad hilisõhtu viisat. Paluoja on valguskujundusse põhjapööritoone valides lajatanud otse kümnesse.
Eikusagilt attacca ilmunud teine osa pakub ühtäkki meetrumit, motoorikat, harmooniat ja aina pikemat meloodiakaart. Hjalmarsson – kõlapaletilt veel pehmem kui Marilyn Mazur – katsetab üle pedaali jooksvaid kvartoole ja paradiidleid ning voolib enda partiist vähehaaval soolo.
Tenorsaksofoni parkunud toon ja sellele unisoonis sekundeeriv Dede vokaal sõidavad paarisrakendina üle jäämaa, tõmmates enda taga lumetolmu mustreisse – kordumatuisse nagu fraktaalid. Horisondi kohal rippuv Päike kaotab piirjooned, muutub kollase tindi plekiks kuivatuspaberil. Saabub lähisarktiline õhtu oma läbipaistvuses ja kergesti purunevuses. Taevas on sinine. Lumi on ka sinine. Kõik on sinine. Küllap mõõdaks Mazurtšaki meeskonna videomeister Sander Allikmäe Lapimaa sinilume värvuseks kõva kolmkümmend kilokelvinit – ja seda ilma suurema vaevata.
Kolmas osa keskendub pianist Joel Remmelile. Mulle väga meeldib ta klaveri- ja klahvikäsitsus – Remmeli kõlas ja faktuuris on, mida kuulata. Näinud materjaliga tõenäoliselt hullumiseni vaeva, on ta sellelt isegi tööhigi ära pühkinud. Toonika paistab jälle ja jälle läbi ornamentikapilve, millest omakorda kumab läbi Chick Corea – sulgkerge elektrilise jazz-fusion’i väljamõtleja.
Videomaterjal kordub, kuni lõpu eel ilmub põhjavalgus. Virmaliste roheline valguskvant voogab ülilaiekraan-kaadri paremservas oma külma ja kosmilist tantsu, kaob ja tuleb taas. Lapimaa ei saa kunagi otsa, aga kontsert saab, hääbudes öise boreaalia hangunud lünktekstiks. Ega Eestist Lapimaad ei leia, aga Mazurtšaki muusikast küll, liiatigi veel koos taevapõdra rahvaste meelega, mis tuhandesamblane ja lumepuudrine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming