Taavi Kerikmäe esines Saksamaal

Mirje Mändla

Eesti pianist, improvisaator ja elektronmuusik Taavi Kerikmäe andis kontserte Saksamaal Nordrhein-West­faleni liidumaal viiendat aastat korraldatavas improvisatsioonilise muusika sarjas „Helireisid” („Soundtrips”). Palusin tal kõnelda, kus esineti ja kuidas läks.

Taavi Kerikmäe: „Soundtrips” on improvisatsiooniga tegelevate kuraatorite ühisprojekt, mille raames korraldatakse välisimproartistile n-ö helireisi Saksa improvisatsiooniklubides. Õhtu esimene pool on külalise soolokontsert ja teises lisanduvad kohapealsed muusikud. Kontserdisarjas on esinenud soliidsed nimed nagu Evan Parker või John Butcher ja sarja järgmisel turneel jaanuaris on kavas impromaailma legendide Phil Mintoni ja John Russelli kontserdid. Esinemisvõimalusi pakutakse aga ka noorema põlvkonna tegijatele. Mind kutsus sinna Eestiski käinud vaba-impro kitarrist ja üks sarja kuraatoreid Erhard Hirt.
Saksamaa tuurile läksin eelkõige klaverit mängima. Mängisin viies Saksa linnas ja äärmiselt erinevatel instrumentidel. Laiendatud mängutehnikaga improviseerimisel käitub iga instrument omamoodi ning improviseeriva muusikuna pean lähtuma just antud instrumendist, oluline käivitaja on muidugi ka konkreetne akustiline keskkond. Klaveri põhiprobleem seisneb minu meelest instrumendi pikas ja rikkas ajaloos: seda pilli on justkui võimatu neutraalselt positsioonilt mängida. Ainus võimalus näib olevat väljendada end klaverimuusika ajaloo kaudu. Aga mind huvitab  eelkõige, kuidas käsitleda klaverit resoneeriva heliobjektina. Olen põhjalikult tegelnud nn laiendatud mängutehnikatega ja koos Igor Zubkoviga oleme viimaste aastate jooksul välja arendanud ainulaadse elektroakustilise süsteemi, mis võimaldab akustilisel klaveril keelte all asetsevate elektromagnetitega tekitada täiesti uuelaadseid helisid. Ma kontrollin elektromagnetite tegevusparameetreid, mis lasevad reguleerida klaveri keelte võnkumisamplituudi, seadeldisega saab panna ka klaveri raami ja korpuse helisema ja kaasa vibreerima.
Saksamaal esinesin ka puhtalt elektrooniliste improvisatsiooniga, mis aga seondus  kontseptuaalselt samuti klaveriga, sest kasutasin elektrooniliste sämplitud helidena ikkagi akustilise klaveri helisid. Selline seos on mulle oluline, sest elektroonikas iseõppijana on mul hea lähtuda klaveri, instrumendi, mille võnkeid ma olen süvitsi uurinud, kõlamaailmast.
Mul oli au mängida kuulsates klubides, sealhulgas Kölni Loftis ja Wuppertalis kümme aastat tegutsenud Ortis. Saksamaal on sellistes klubides põnev õhkkond, kus enne ja pärast kontserti käib elav diskussioon. Saksa improvisatsioonilisel muusikal on ju pikk traditsioon. Publik üllatab keskmise vanuse mõttes: noori on pigem vähe ja suurem osa kuulajaid on üle viiekümnesed entusiastlikud inimesed, kes tunnevad hästi improvisatsioonilise muusika ajalugu, on aastate jooksul kuulnud väga paljusid muusikuid. Pidin analüüsima, kuidas end selles traditsioonis positsioneerida. Mulle näib, et progressiivsem improsuund keskendub tänapäeval abstraktsele, helivärviga seotud sonoristlikule lähenemisele muusikas. Ka mina tegelen ennekõike just helidega, mitte niivõrd nootide järgnevusega. Tegelikult on oluline aga just omapärase sõnavara leidmine, olgu see siis milline tahes. See kehtib eriti just elektroonikaga töötamisel, kuna arvutid on tõesti kõigile kättesaadavad ja valitseb suur oht jääda kinni levinud tarkvara­lahendustesse. Improvisatsioonimaailm ei ole muidugi homogeenne, palju on elektroonilise muusika taustaga mängijaid, hulk muusikud on free-jazzi, klassikalise muusika või sootuks muu taustaga.
Ansamblimängus kohtusin Saksamaal muusikutega tihti alles laval. Mul oli hea võimalus mängida selliste suure­päraste artistidega nagu näiteks Joker Nies ja Erhard Hirt. Meie muusikaline sõnavara küll erines, aga oli väga õpetlik jälgida, kuidas need kogenud muusikud leidsid endale meie ühiselt tekitatud helistruktuuris koha ja märkasid kiirelt muusikalisi puutepunkte, millelt kommunikatsiooni ehitada. Ega koos improviseerides ei peagi alati teisega nõusse jääma, see on pigem elav vestlus. Nauditav on see kogenud muusikuga, kes oskab ka eriarvamusele ruumi jätta.
Ütleksin, et Kesk-Euroopas on väga elav improvisatsioonimaailm, tugevaid muusikuid on nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Inglismaal. Meie siin Eestis jääme veidi nurga taha, aga püüame ka selles vallas ennast arendada näiteks kontserdisarja „Improtest” kaudu. Arvan, et hea improvisatsioon ühendab muusikalise mõtlemise kõrge kvaliteedi tehniliselt täiusliku teostusega. Minu silmis kõrvutub see tippheliloojatega – ma ei näe siin mingisugust kvalitatiivset vahet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming