Hagbergi mäestiku flöödikiltmaa

Martin Gorris

„Jõulujazz”: Anders Hagberg & Ahmed Al-Khatib 4tet ehk Anders Hagberg (flöödid ja saksofon), Ahmed Al-Khatib (oud), Johannes Lundberg (kontrabass) ja Youssef Hbeisch (tablad) 1. XII Niguliste kirikus.

LED-kahurid maalivad Niguliste interjööri sini-punaseks, aga sellel kõigel puudub veel iseseisev tähendus, sest peale instrumentide pole laval kedagi. Üle peade troonib hõbetatud korpusega kontrabassflööt – hiigeltriangel, millel klapisüsteem küljes ja huulik rõhttorul. Niguliste kirik ootab mõtestatud heli, Anders Hagbergi ja Ahmad Al-Khatibi kvarteti saabumist.
„Selle ma leidsin India restorani tualettruumist,” viskab Hagberg käejämeduse kontrabassflöödi üle nalja, aga keegi ei naera. Vähemalt mitte kuuldavalt. Hagberg katab huuliku suuga kinni ja vajutab klappe. Ümarad staccato’d põrkavad võlvide vahel, kirikust saab hiigelflöödi kõlakorpus. See on key percussion, võte, mille Niguliste igavikuline kaja venitab 11sekundiliseks. Kui tahad pausi, pead selle aja ära ootama. Aega on.
Kontserdi alguses jääb kontra­bass­flöödini veel aega. Esialgu läheb loosi tavaline ristflööt, augud klappides, et glissando’sid ja veerandtoone õgvendada. Flööt tahab teistsugust mõtlemist kui saksofon – flöödimõtlemist. Ja Anders Hagbergil on see olemas. Ta mängib flööti nagu flötist ja ta mõtleb nagu flötist. Hagberg ongi flötist – ja seda suure algustähega. Sisuliselt on selle pilli väljendusvõimalused piiramatud ja Hagberg demonstreerib neid energiaga koonerdamata, ajades sforzato’de ja forsseeritud tooni abil teema-arendused kurjaks.
Ahmed Al-Khatib mängib oud’i. Parem publikutiib ei näe hästi ei teda ega ta instrumenti – ilma griffideta ja murtud kaelaga Lähis-Ida lautot. Oma tagasihoidlikkuses aitab Al-Khatib märkamatult segistada Skandinaaviat Lähis-Idaga, ent ta visuaalne pool jääb perkussioonilöögi varjus pelgalt aimatavaks.
Statiividel kõiguvad dāyāñ ja bāyāñ, teineteisest lahutamatu tablapaar. Nende kitsenahast membraanide keskel mustab shāī, tume tärkliselaik, mis annab trummile ta kõla. Tablade löögigrammatika koosneb sõrmede ja peopesade eri konfiguratsioonidest. Perkussionist Youssef Hbeischi parem ranne sõidab dāyāñ’i ja bāyāñ’i vahet nagu orientaalekspress ning hoiab muusika pulssi. Hiljem võtab tabladega harjunud käsi dafi, häälestatava raamtrummi. Läbi dafi poolläbipaistva membraani paistab käe varju motoorne liikumine.
Niguliste puna-sinine LED-kujundus saab tähenduse: see on lõuend, mille peale helindada uusi maailmu. Lõuend on suur, maailmad on suured ning Hagberg & Al-Khatib 4tet võtab need maailmad suurelt ja ükshaaval ette. Nende muusika ei ole kunagi kaelamurdvalt tehniline. See sulandub valgusega, muutub sini-punaseks ja jookseb mööda juhet saali keskele, Tanel Klesmenti juurde pulti. Hagberg on parema käe pöidla külge kinnitanud huuliku küljest jooksva trossi ja disainib sellega oma väljundit. See on matusi, bambusflöödist idee saanud lahendus, mis viimastesse publikuridadesse ilmselt äragi ei paista, küll aga on kuulda ja tekitab sedavõrd rohkem hämmingut. „Ärge te nüüd helitehnikut süüdistage,” ütleb Hagberg pärast pala lõppu, „see lisajupp maksis mul üsna palju ja pidigi sellist häält tegema.”
Kontrabassist Johannes Lundbergi looming suubub skandinaavialikku kaljusamblasesse atmosfääri. Ühtlasi on Lundberg kvarteti vokalist. Vokaalis viirastub hetkeks Pedro Aznar, Hagbergi sopransaksofonipartiis jälle Jan Garbarek. Aznar kaob, Garbarek oma eellöökidega jääb aga pikemaks püsima.
Lundberg mängib poognaga, veab burdooni nagu ränkrasket nartat üle Taimõri poolsaare tihke igikeltsa. See muusika on lihtne. Lausa uskumatu, kui palju nartakilomeetreid annab toonika ja subdominandi peal maha sõita. Ei mingit jama, stressi ega dominantide pingestatust.
„See on plastikust,” ütleb Hagberg kommentaariks, olles eikusagilt välja võtnud musta toru, Skandinaavia selje­flöödi. Liiga lihtne seda toru mängida ei ole, olgugi põhimõte lihtne: ühest otsast puhud ja teise ees liigutad sõrme. Selje­flööt liigub mööda flažolette ja kontrabass teeb sedasama – sametiselt ning nasaalselt nagu kontrabassid ikka –, ainult et kaks oktavit madalamal.
„Kirik on akustiliselt isemoodi koht – peab vaeva nägema, et kiiremates kohtades bänd koos püsiks,” ütleb Hagberg mulle kontserdijärgsel päeval pärast workshop’i muusikaakadeemias. Hagberg räägib, kuidas ta helimaailmu segistab: natuke siit, natuke sealt, pisut Skandinaaviat, pisut Lähis-ida, sakuhach’i mõjusid Jaapanist ja bansuri-imitatsioone Põhja-Indiast. Lingvistikas oleks see nähtus pidžin, aga muusikas on see Hagberg.
Järgmise aasta alguses ilmub Anders Hagberg & Ahmed Al-Khatib 4tet-il plaat. Neid, kes seda üllitist ootavad, jätkub juba täna liiga palju. Olete õnnelik, kui saate plaadi; olete veel õnnelikum, kui pääsete kontserdile.