Jazzikulda sõelumas

Marje Ingel

Kullapalavik haaras inimesi maailma eri paigus peamiselt XIX sajandil. Sõideti kokku piirkonda, kus oli hiljuti avastatud kullaleiukohti ja püüti leidja omanikuõigust rakendades rikastuda. Enamikul õnneotsijaist see mõistagi korda ei läinud. Omamoodi kullapalavikuks võiks ehk nimetada ka seda, kui muusikahuviline reisib mööda festivale, sõites läbi pikki vahemaid mõne ringreisil oleva elava legendi kontserdile jõudmiseks või püüdes tabada tabamatut ilu otse selle sünnihetkel mingi teose maailma esiettekandel. Kui kodumaa puudelt sügisene lehekuld varises ja „Sügisjazzi” kontserdisari selleks korraks läbi sai, suundusin minagi kullajahile kaugematesse leiukohtadesse, esmalt Tamperre. „Tampere Jazz Happening” (TJH) toimus novembri esimestel päevadel 32. korda. 1982. aastal asutatud festivalil on erinevalt oma eakamast naabrist, juulikuisest „Pori jazzist” õnnestunud vältida kommertsialiseerumist ning jääda loomingulise, areneva muusika poolele. Kõik see, mis Tamperes kolmelt lavalt kõlas, ei mahu just jazzi mõiste alla, kuid oli (mõne üksiku erandiga) puhas nauding avatud meeltega kuulaja kõrvadele. TJH on aastate jooksul võitnud kindla koha asjatundjate südameis ning kontserdikalendreis, seda tõendasid nii täissaalid kui hulk 12 maalt kohale sõitnud ajakirjanikke. Viimastele tunduski see festival olevat lausa kullaauk, sest meediategelaste ja muusikute ühises söögikohas võis sattuda mõne jazzihiiglasega täiesti sundimatult vestlema.

Novembri keskel võtsin suuna edelasse ja sõitsin Poola festivalile „Jazztopad”. Sõnamänguline nimi tuletub poolakeelsest sõnast „november” – listopad, mis omakorda küllap seostub lehelangemisega. Aga jazzi langusest pole selle noore, alles kümnendat korda toimunud festivali puhul juttugi, pigem meenutab too nimi mulle topaasi – vääriskivi, mille toon võib samuti olla kollakas nagu sügisesel lehekullal.

Wrocławi Filharmoonia tiiva all kolme-nelja kontserdiga sarjana alustanud ettevõtmine kasvas tõeliseks muusikasündmuseks alles Piotr Turkiewiczi käe all, kes kutsuti kuus aastat tagasi festivali kunstiliseks juhiks. Algul ei olnud festivalil mingit tööjõudu ega eelarvet, kõik tuli teha ise. Nädalapäevad tagasi minuga vesteldes meenutas Turkiewicz, kuidas ta tookord ise plakatid kujundas, printis ja käis ise linna peal üles kleepimas. Natuke aitasid muidugi sõbrad ka. Tegelikult põhineb festival siiani suuresti inimsuhetel ja kunstilise juhi unikaalsel lähenemisel. Vaatamata sellele, et festivalil pole ka praegu kindlat eelarvet ja seda ei toeta isegi Wrocławi linn, suudab kõik novembrikuu nädalavahetused kattev muusikapidu pakkuda elavaid legende, unikaalseid projekte ja selleks festivaliks kirjutatud teoste esmaettekandeid.

Kõik see tundus nii uskumatuna, et näis, nagu räägiksin mustkunstnikuga. „Milles on sinu triki saladus?” küsisin Piotrilt. „Kõik algab hoiakust. Ma suhtlen alati otse muusikutega ja alustan kohe selgitusega, et see pole järjekordne tavaline esinemine kontserdituuril, millega nad on harjunud. Võib-olla on mul lihtsam nendega ühist keelt leida, sest mul on muusiku taust – olen ise 20 aastat tšellot mänginud ja tajun festivali programmi koostamist oma muusikutöö jätkuna. Üks ja seesama muusikaarmastus suunab ju mõlemaid tegevusi. Sealt edasi pakun muusikuile platvormi nende loominguliste ideede teostamiseks, sageli on see spetsiaalselt festivali jaoks tellitud teos, näiteks sümfooniaorkestri osalusega. Selles punktis on Wrocławi Filharmoonia juurde kuulumine ääretult kasulik, sest saame kasutada filharmoonia kollektiive, olgu selleks siis koor või tšellokvartett. Lõppkokkuvõttes saavutame väga soodsa kokkuleppe, sest muusikud tulevad meile vastu ja lasevad hinna alla vastutasuks lahke eneseteostuse võimaluse pakkumise eest. Meie suhtumine on teistsugune, me ei osta kontserti nagu kaupa.”

Vaidlesin vastu: „Samuti võib ju öelda, et te nõuate muusikutelt ekstra pingutust, rohkem tööd, kui kuluks tavapärase tuurikontserdi ettevalmistamiseks, aga te ei paku selle eest lisaraha. Näib, nagu püüaksite neid röövida!” Vastuseks kuulsin: „Jah, võib ju väita, et teeme just vastupidi, et see on muusikuile vastutulemise vastand, aga nii see pole. Muusikud väärtustavad siin veedetud aega ja saadud kogemusi, mõni on ehk aastaid endamisi unistanud orkestriga töötamisest, aga nende tavapärane muusikurutiin ei ole andnud neile selleks aega ja võimalust. Ma saan ära kasutada ka oma põhitöö eeliseid – nimelt olen Rahvusliku Muusikafoorumi (see on Wrocławi ehitatav uus kontserdimaja) rahvusvaheliste suhete juht, mistõttu saan palju reisida – ja käin muusikutega silmast silma kohtumas. Senised õnnestumised on omakorda töötanud järgmiste projektide kasuks. Muusikud, keda juba tunnen, saavad anda mulle vajaliku telefoninumbri, ja kui ma palun kellelgi, kes siin juba on esinenud, saata enne minu telefonikõnet e-kiri, et helistab see-ja-see festivalilt, kus osaleda oli tore, teevad nad seda minu heaks meeleldi.”

Mõeldes end tagasi kodusesse Eestisse, tundub, et siingi kasutatakse vahel koostöö pakkumise ja eriprojektide tellimise võimalust, iseasi, kas sealjuures on saadud soodushinda. Meeldivate näidetena meenuvad Estonian Dream Big Bandi eriprogrammid lauljataride Viktoria Tolstoy või Datevik Hovanesianiga ning „Klaasimaailma” projekt norra muusikutega, küllap neid leiduks veelgi. Mõistagi satub sekka ka parasjagu tuuril viibivate muusikute kontserte. Kolmas variant on ilma eriprojekti kavatsuseta eesti muusikutega sündinud ühiskontserdid, mil tihtipeale ei jää aega proovigi teha. Kahjuks pole nõudlikumat jazzisõpra rõõmustav tulemus sellisel juhul garanteeritud, muusikute professionaalsusele vaatamata. Mõnel puhul oleks isegi ausam niisuguseid ettevõtmisi siis juba jämmsessioonideks nimetada, et publik teaks üllatusteks valmis olla.

Mis jämmisessioonidesse puutub, siis Wrocławis jäi neist üsna kesine mulje. Jämme ei sattunud ma kuulma-nägema ka „Tampere Jazz Happeningil”. Aastatega sissetöötatud auväärsed jämmitraditsioonid on aga omased „Pori jazzile”, samuti olen mõnusaid jämme kuulma juhtunud lõunanaabrite festivalil „Rīgas ritmi”. Neli-viis aastat tagasi rikastasid ka „Jazzkaare” õhtuid tulised jämmisessioonid, mis nüüdseks on paraku hääbunud. Mäletan Andy Emleri ja Médéric Collignoni osalusel sündinud pööraseid jämme ning Donny McCaslini lõputuna näivaid sooloimprovisatsioone. Väga tahaks, et jämmid tuleksid tagasi, sest esimest korda elus kohtuvate muusikute inspiratsioonipuhang võib vahel anda erakordse tulemuse ja kohalviibijaile elu eredaima elamuse.

Et elamused meeles püsiksid, tasub festivalidel antud kontserte salvestada. Nii on tehtud ka „Jazztopadil”, mille kunstiline juht Piotr Turkiewicz mulle uhkusega mainis, et nende festivali tellitud ja festivalil salvestatud teos jõudis prestiižse firma ECM äsja välja antud norra kitarristi ja helilooja Terje Rypdali plaadile „Melodic warrior”. Eestlased on poolakatega võrreldes ära hellitatud, sest meil on ju ECMi artiste lausa ridamisi, vähemalt klassikalise muusika vallas: Pärt, Tüür, Tor-
mis … Jazzifestivalide salvestistele mõeldes ei saa aga kuidagi mainimata jätta Charles Lloydi legendaarset kontsertalbumit „Charles Lloyd in The Soviet Union”, mis oli lindistatud tollal tükiks ajaks viimaseks jäänud 1967. aasta Tallinna jazzifestivalil. Seega salvestiste poolest on seis ülekaalukalt n-ö meie kasuks.

Veel üks oluline osa festivalidest on õpitoad, millest osavõtu aktiivsuse ja rohkuse üle olen imestanud festivali „Rīgas ritmi” külastades, seda enam et see toimub juuli algul, kui muusikakoolides peaks olema suvevaheaeg. Õpitube on korraldanud ka „Jazzkaar”, kuid viimase tugevaks küljeks võrreldes siin jutuks olnud festivalidega on eelkõige jazzifestivali viimine linnaruumi. Kuigi „Jazzkaare” prestiiž ei pane siinseid inimesi veel ostma kõike, millele „Jazzkaar” on peale trükitud – erinevalt „Pori jazzist”, kus seda sorti kaubandus jõuliselt õitseb – on „Jazzkaare” ajal terve Tallinna südalinn silmanähtavalt festivali täis nii reklaamide kui ka rõõmsameelsete noorte muusikute näol. Sellise linnaruumi hõivamise tasemeni annab rohkem kui kaks korda nooremal „Jazztopadil” veel areneda.

Igal festivalil on oma tugevad küljed ning neid eeliseid ei tohi kaotada, alati jääb aga võimalus veelgi paremini teha.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming