Kirev ja põnev hingemaastik helides

Tiiu Levald

EILi kontsert: Annaliisa Pillak ja Jaanika Rand-Sirp 7. XI Mustpeade majas.

Kuulanud Mustpeade Valges saalis Schumanni ja Griegi laulutsükleid Annaliisa Pillaku ja Jaanika Rand-Sirbi esituses, tärkas mul taas uitmõte, et kas need hingemaastike nais- ja meespoolused on ikka nii erinevad, nagu sageli on tahetud väita? Kindlasti pole ma ainus, kes on selle üle mõtisklenud „Anna Kareninat” või „Tõde ja õigust” lugedes.
Muusikamaastikul uidates olen end sageli tabanud ka  mõttelt, kuivõrd meelevaldne on heliloojate asetamine n-ö ajastutesse. Tsiteerin jutukstuleva kontserdi kavalehelt noort muusikateadlast Aleksandra Dolgopolovat: „Edvard Grieg ja Robert Schumann sündisid romantismiajastusse, mis soosis äärmusi, karismaatilisi geeniusi, ülevoolavat fantaasiat, salapära, tugevaid tundeid, eksootikat. Grieg ei olnud küll oma tasase loomu poolest romantismi sümbolkuju nagu vastuoluline Liszt või piire ületav Wagner, kuid mõnda oli temalgi …”. Minu silmis on Griegi „Peer Gynt” (1876) ja sealne Roheline tüdruk keset trollide möllu salapärast tulvil Norra fjordides helimaailmas üks eredamaid fantaasia üleskütjaid. Selgi kontserdil esitatud laulutsükkel „Mägede tütar” op. 67 (1895) kuulub samasse mõttemaailma – küps, äärmiselt mitmetahksete fantaasiatega materjal lauljale ja pianistile. Siinjuures ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et Grieg oli kolmeaastane, kui Schumannil valmis üks täiuslikumaid vokaaltsükleid „Naise elu ja armastus” („Frauenliebe und -leben”). Neid kahte geeniust eraldab terve põlvkond!
Interpreetide ees on alati dilemma, kas olla kunagi loodu aus edastaja või saada kaasautoriks. Tänapäeval on vastukaaluks traditsioonilisele interpretatsioonile toodud publiku ette väga julgeid ja veenvaid, vahel ka hämmingut põhjustavaid variante. Pillakul kui rikka ja hästi valitsetud metsosoprani hääle omanikul on kätte jõudnud küpsuse aeg, mil hääl on kui instrument, millega kunstnik teeb, mis mõttes ja meeltes. Kava oli koostatud veenva kontseptsiooniga: keskmeks naine ja temaga juhtuv, küll väga erinevates geograafilistes ja ajaloolistes situatsioonides. Schumanni loomingust oli võetud helgeim ja depressiivsem tahk, Griegilt noore neiu arm ja valu kesk fjordide legendirohket atmosfääri.
Kui mitte laskuda detailidesse, jäi esimesest tsüklist soe mulje: väga hästi vokaliseeritud, pianistilt (klaveri omadusi eirata püüdlev) filigraanne nüansseeritud mäng. Siiski tundus, et  helilooja ja poeedi pakutud tegelase ja interpreedi vahele jäi mingi distants. „Lapse hüpitamine” läks veidi ebaloogilisse rutakusse ja midagi jäi luku taha intiimsete laulude puhul nagu „Kalleim sõber …” ja „Nüüd esmakordselt haiget tegid mul …”. Just need on laulud, kus jääb mõistatuseks 30aastase Schumanni võime tungida nii sügavale naise tundemaailma! 
Oletatavasti Mary Stuarti kirja pandud värsid sobisid 1852. aastal Schumanni meeltes toimuvaga ning see muusika annab esitajale võimaluse lasta romantilisel hoovusel mühada. Köitis muusikaline tervik nii lauljalt kui pianistilt – sündis ühine hingamine. Ehk oodanuks suuremat crescendo’t terve tsükli kulgemisjoonises; viimane „Palve” on ju kindel teadmine, et ees ootab giljotiin … Schumanni vaoshoitus helipildis annab interpreedile vabaduse nootide vahelt leida kogu oma sisemise protesti, põletava valu ja lootusetuse skaala.
Kontserdi lõpetasid muusikud Griegi meil vist esmakordselt kõlanud „Mägede tütre” lauludega. See on vapustav muusika ja oli esitatud äärmiselt eredalt! Kuna olen näinud  teiste rollide seas Pillaku Niklausi Offenbachi „Hoffmanni lugudes” ja soolokava „Diiva”, sain taas kogeda, et kõik ei peagi „kõigesööjad” olema. Sain kinnitust: Pillaku andes on olemas nii harva esinev koomiline soon ja lustlik suhe muusikasse, ent kurbus ja hingepiinad muusikas pole ilmselt veel tema pärusmaa.   

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming