Raskusteta tähtede poole

Ardo Västrik

Konkursi „Klassikatähed 2013” võitja  Marcel Johannes Kits (tšello) ja Martti Raide (klaver) ning trio koosseisus Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja  Rasmus Andreas Raide (klaver) 5. XI Estonia kontserdisaalis.

Mullukevadise ülipopulaarseks osutunud noorte interpreetide telekonkursi „Klassikatähed” võitja tšellist Marcel Johannes Kits lõpetas Tallinnas üle-eestilise kontserditurnee, mis oli ühtlasi osa tema auhinnast. Meenutuseks olgu lisatud, et tegelikult on see konkurss „hästi unustatud vana”, sest tegelikult on mitu muusikaorganisatsiooni Eesti Kontserdi eestvedamisel korraldanud aastast 1991 noorte interpeetide konkurssi „Con brio” – otsimaks talendikaid noori muusikuid. Nüüdseks on see traditsioon läbi teinud tõelise muutuse ja uue formaadi väljamõtlejaid tuleb ainult kiita.
Marcel Johannes Kits alustas tšello­õpinguid kuueaastaselt Lembi Metsa ja seejärel Reet Metsa juures. Astunud 2002. aastal muusikakeskkooli Laine Leichteri tšelloklassi, on ta seal  aastast 2011 õppinud Mart Laasi juures, kuid käinud ka EMTA õppejõu Henry-David Varema tundides ning pälvinud auhinnalisi kohti nii üleriigilistel kui ka rahvusvahelistel konkurssidel.
Kontserdi esimene pool oli pühendatud tšellorepertuaarile. Avaloona esitati koos ansamblipartneri Martti Raidega Chopini sonaat tšellole ja klaverile op. 65. Selle teose kavvavõtmine sisaldab alati mõningast riski, mis on tingitud tšello ja klaveri kõlajõu erinevusest ning tõelise ansamblilise diskussiooni saavutamine nõuab mängijatelt tõsist vaeva. Kuigi balansi saavutamisele oldi enamjaolt väga lähedal, meeldisid eelkõige need lõigud, kus tšello sai mängida klaveri saatel kantileenseid lõike ning kus Kits näitas sellist fraasikujunduse oskust ja -mõistmist, mis omane juba küpsetele kunstnikele.
Pärast Ligeti sonaadi soolotšellole esitust polnud enam mingit kahtlust, miks pälvis just Kits „Klassikatähtede” peapreemia, sest sellist tehnilist üleolekut enam „10 000 tunni vabatahtliku harjutamisega” (K. Anders Ericsson) ei saavuta. Kontserdi avapoole lõpetasid Paganini variatsioonid Rossini ooperi „Mooses” teemale Pierre Fournier’ seades tšellole ja klaverile. Sama teost mängis Kits (lühendatult) ka „Klassikatähtede” finaalis. Ehk oli temperatuur juba liigagi kõrge, sest mõni kurv ei saanud enam nii peenelt välja võetud, ehkki seesugune temperamente esitus sobis looga väga hästi.
Kontserdi teises osas esines Kits trios oma klassivendade Robert Traksmanni ja Rasmus Andreas Raidega. Juba palju tunnustust saanud ansamblit juhendavad Laine Leichter ja Marrit Gerretz-Traksmann. Trio koosmängu juured on vanemad kui kümme aastat (te lugesite õigesti – ansamblimängu on võimalik alustada ka nii noorelt!) ning seda koostööd ja vastastikust tunnetust oli tunda Beethoveni klaveritrio op. 97 („Ertshertsog”) esimestest nootidest. Trio tabas väga hästi teose lüürilist ja ülevat laadi, lubades siiski endale teose teises osas (Skertso) nauditavat huumorit. Loo kulgedes kasvas aga üha tunne, et midagi on valesti. Võib-olla oli selles süüdi minu tähelepanu hajumine, aga ligi hiilis mõte, et ehk polnud sellise, juba küpses eas loodud meistriteose esitamine tähtede kontekstis noorte mängijate õige valik. Selles muusikas elavad hoopis teised tunded ja mõtted, mida üks normaalne noor ei tohigi veel olla tundnud ega mõelnud. (Ärgu saadagu minust valesti aru – nad olid ju suurepäraselt õpetatud ja mängisid tõepoolest väga hästi!) Seevastu olid kaks väljaplaksutatud lisapala vabad kõikidest vahepeal tärganud muremõtetest ja teenisid auga ära braavohüüded.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming