Jakob Juhkami kontrollitud sürrealism

Kaarel Kärner

Hoolimata noorest east on Jakob Juhkam Eesti muusikahuvilistele juba tuttav. Praegu õpib ta Eesti muusika- ja teatriakadeemias heliloomingu ja elektron­muusika erialal. Peamiselt instrumentaalmuusikat viljelev progefanaatikust muusik on oma eeskujudena välja toonud teiste seas Frank Zappa, John Zorni ja Vaiko Epliku. Viimasega on ta lavalaudugi jaganud ning Epliku label’i Mortimer Snerd Records alt ilmus eelmisel aastal Juhkami debüütalbum „T”. 2. novembril esines Jakob Juhkam oma bändiga ülemaailmselt tuntud festivalil „Iceland Airwaves” Reykjavíkis, mille erakordselt põnevat artistide nimistut troonis seekord legendaarne Kraftwerk. Lisaks avaldas Juhkam just enne Islandile sõitu internetis vabalt kuulatava värske EP „H”, millel saab nautida tema hiljutisi eksperimente elektroonilise varjundiga muusikamaailmas. Kuhu edasi? Seda võib vaid oletada, üllatusi paistab Jakob Juhkamil varuks olevat.

Kuidas sinu muusikutee seni on kulgenud, oled pärit muusikalembesest kodust?
Jakob Juhkam: Ei saa päris nii öelda. Isa küll tegeleb muusikaga ja tal olid veneaegsed süntesaatorid, kitarr ja bass, millega ma mängima hakkasin. Käisin ka lastemuusikakoolis, kus õppisin seitse aastat klaverit, järgnes muusikakeskkool, pärast mida võtsin aasta plaaditegemiseks ja nüüd õpin muusika- ja teatri­akadeemias.

Kas sul oli juba eos tunne, et interpreeti sinust ei saa?
See on kogu aeg nii olnud, jah, et pianistiks ei tahtnud saada, kuid tagantjärele olen küll mõelnud, et kuivõrd klaverile hästi kirjutamise eelduseks on hea tehnika, siis võiksin klaveri koha pealt olla arenenum.

Kuidas on lood sinu muusikalise enesemääratlusega?
Muusikaliselt saab end ikkagi määratleda alles pärast, hetkel käsil asjade puhul seda teha ei saa. Minu väljundiks oli esmalt instrumentaalrokk, siis tuli progevaimustus, pigistasin nii palju noote, kui tuli, aga plaaditegemise ajaks suutsin maha rahuneda. Pärast plaaditegemist on tähtsaks kujunenud just saundipõhine looming – üritan luua lähtuvalt kõlast. Tahan välja anda EP, mida on kommenteeritud kui sellise inimese elektroonilist muusikat, kes ei ole varem elektroonilist muusikat loonud. Kui plaadi puhul oli mulle tähtis, et komponeerin lood ja lindistan korralikult päris instrumentidega, siis EP puhul oli plaan teha kiirelt ja vahetult, aga ikka võttis nende lugude tegemine aastakese.

Milline on sinu komponeerimisprotsess inspiratsioonist ideede realiseerumiseni?
Plaaditegemise ajal oli mul vaba aasta ja seega sain luua endale distsipliini: üritasin iga päev muusikat teha ja see toimis. Praegu on aga aega vähe ja lood on sündinud juhuslikumalt. Mul ei ole otseselt mingit kindlat loomeprotsessi. Selles mõttes ma natuke kadestan „päris” komponeerijaid, kes loovad endale teoreetilise baasi ja hakkavad selle pealt edasi ehitama. Mina teen pigem intuitiivselt, mõttevooluna. Täispika plaadi puhul oli aega kombineerida ja sobitada erinevaid vormilisi lahendusi ja arranžeeringuid, viimase elektroonilise materjali puhul olen pigem teadvuse vooluna lindistanud ja hiljem miksinud.
Olemuslikult jätab su muusika sürrealistliku mulje. Kas sul on mingi kindel kontseptsioon või ongi su muusika pigem spontaanne?
Mul ikka pidepunktid on. „Sürreaalsus” on õige sõna, aga pigem on see kontrolli all, arendatud sürreaalsus, mitte vaba improvisatsioon. Detailide ja ideede tasandil on see vabam, aga kokkuvõttes on vorm üsna kindel, üldine taustsüsteem on paigas kontseptsioonide või narratiivide mõttes. Mulle ei meeldi suvaline, aga ka mitte liialt programmiline muusika. Seepärast ma teengi instrumentaalmuusikat, sest sõnad loovad eelduse, nagu peaks muusikas olema mingi kindel süžee. Mulle ei meeldi ka teistpidi, see, kui hiljem lugu meelevaldselt pealkirjastatakse. Meeldib vahepealsus, on mingisugused puhtmuusikalised algideed ja see seondub üldemotsiooniga. Konkreetset sõnumit edasi anda tahtes on suur võimalus banaalseks minna. Hoidun maailmaparandamisest ja olen pigem tagasihoidlik kirjutaja, kes ootab, et inimesed tema lugusid kuulaksid, mitte ei otsiks sealt mingeid üldisi tõdesid.

Kuidas suhtud viimasel ajal teravamalt arutluse alla tulnud süva- ja levimuusika vastandamisse?
Eks see lahterdamine ole vajalik, aga nimetused on totrad. Probleem kerkib hetkel, kui asi hakkab puudutama rahastust. Enda muusikast lähtudes oleks tore küll, kui minu tehtut tunnustataks töö, mitte hobina, ja elatist ei tagaks ainult tellimustööd. Kuid õpet tasub igatahes toetada, süvatasandil, rütmimuusika tasandil, kui keegi teeks rock’n’roll’i ülikooli, siis ka seda tasuks toetada. Aga praegune probleem tekib sellest, et süvamuusika on see, mida õpetatakse, ja kergemuusikaga tegeletakse iseseisvalt. Süvamuusikute õigustus ongi see, et nad õpivad, lähenevad teaduslikult ja arenevad selles. Kergemuusikud vastupidi küsivad, miks peaks kooliõpingud muusikale rohkem väärtust andma.

Mida teha, et näiteks mitme­tasan­dilisem muusika või niši­muusika rohkemate inimesteni jõuaks?
Eesti rahvaarv on väike, protsentuaalselt naudib sellist nišimuusikast tõenäoliselt sama hulk inimesi, mis mõnes suuremas riigis, aga arvuliselt on neid Eestis ikkagi vähe. Arvan, et ei tohiks peale suruda mingit muusikat, öeldes, et see on parem. Inimeste muusikateadlikkust saaks tõsta, kui näiteks igal inimesel oleks kohustus mingil määral muusikat õppida, et tekiks baasarusaamine. Mind huvitaks, kui teha uuring – võimalik, et seda on ka tehtud –, kuidas inimesed üldse muusikat tajuvad. Kõige labasemal tasandil, et kas heli läheb üles või alla. Huvitav, kui paljud seda üldse tunnetavad. Paljud vahest mitte, neil ei ole kuulamisele olnud visuaalset vastust, nad on muusikat kuulanud kui mingit abstraktset elementi. Kas nad üldse tajuvad muusika kihilisust? Asja tuum ongi selles, et läbikomponeeritum ja keerukam muusika meeldib inimesetele, kes tunnevad konteksti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming