Võti on Mati ansamblimängus

Hele-Maria Taimla

Sari „Eliitkontserdid”: Mati Lukk (kontrabass), Mihkel Peäske (flööt), Harry Traksmann (viiul), Arvo Leibur (viiul), Sandra Klimaitė (vioola), Theodor Sink (tšello) ja Lauri Väinmaa (klaver). 22. X Estonia kontserdisaalis.

Vähemalt korra aastas jõuab ERSO kontrabassirühma kontsertmeister Mati Lukk laiema avalikkuse huviorbiiti: kahe aasta eest tähistas ta 50. sünnipäeva, aasta tagasi esitles plaati „Contrabassissimo!” ning nüüd esines kontrabassikeskse kammerkavaga „Eliitkontsertide” sarjas.
Kontserdi avas Mozarti kaasaegse kontrabassivirtuoosi ja helilooja Johannes Matthias Spergeri kvartett D-duur op. 110 soolokontrabassile, flöödile, vioolale ja tšellole. Arvestades teose seadet ning iseloomulikku flöödi ja kontrabassi värvikat muusikalist dialoogi (sedagi, et üritust reklaamiti ennekõike Mati Luki kontserdina), võis eeldada, et see lugu toob esile Luki parimad küljed interpreedina. Vastuoksa jäi ta aga flötist Mihkel Peäske varju: Luki mäng ei saanud kohe hoogu sisse, oli rabe, veidi närviline ja ebatäpne, Peäske seevastu oli ilmekas ja erk. Tuntavalt varjutas kontrabassipartiid ka Estonia kontserdisaali akustika, mis pole kammermuusikale alati sobivaim, flöödi domineerimist süvendas omakorda Peäske paiknemine lava­äärel, kontrabassi ees. Neile, kes kuulasid kontserdiülekannet Klassikaraadiost, polnud see probleem, sest eetrisse jõudis märksa tasakaalustatum kõlapilt.
Avaloo üldiselt ebastabiilses ansamb­li­mängus paistiski kõige kindlam Peäske, kes sobitas oma partii iseloomu ja dünaamikat pidevalt teistega. Eriti hästi sujus see flöödi ja vioola kahekõnes Andante grazioso alguses. Vioolal ja tšellol oli Spergeri kvartetis vaoshoitud saatefunktsioon, kummatigi paistsid Sandra Klimaitė ja Theodor Sink silma osavõtlikkuse, ilmekuse ja täpsusega. Mati Luki esinemine jõudis ootuste kõrgusele kvarteti finaalis, mille laulvat iseloomu väljendas Lukk juba märksa veenvamalt.
Kui flöödi vahetasid välja kaks viiulit (Harry Traksmann ja Arvo Leibur) ja esitusele tuli Dvořáki kvintett G-duur op. 77, muutus ansambli kõla tunduvalt ühtlasemaks. Kindlamaks läks ka koosmäng, mis sujus eriliselt tšello ja viiulite vahel, kuid kaasas teose arenedes aina nauditavamalt teisigi. Muusikud olid üksteise suhtes tähelepanelikud, head sünkroonsust näitasid murtud akordid ja mitmetahulise dünaamika ühtsus. Eriilmelises interpretatsioonis leidus tasaseid, kavalaid ja mõtlikke toone ning kõige selle üle jagus kandvat pinget, mis ei lasknud lüürilisematel kohtadel läägeks minna.
Esimest viiulit mänginud Harry Traksmann mõjus tasakaalukana: esitus oli emotsionaalne, ent täpne ja asjalik, vibrato oli maitsekalt doseeritud. Selge ja rõhutatud punkteeritusega andis Traksmann Dvořáki teosele tubli lisa­annuse karakteersust. Koos Arvo Leiburiga pakkus ta korduvalt laitmatuid unisoone ja sidusat koosmängu.
Kontserdi teises pooles kõlas inglise helilooja Ralph Vaughan Williamsi klaverikvintett c-moll viiulile, vioolale, tšellole, kontrabassile ja klaverile – Traksmanni „vahetas välja” pianist Lauri Väinmaa.
Öeldakse, et mõni õpib üle hoovi minnes rohkem kui teine tervet linna läbides. Nii eristuvad muusikaski interpreedid, kes suudavad luua vähesest suure pildi. Väga ilmekalt demonstreeris seda oskust Väinmaa, pannes üheplaanilise rütmiga akordika voogama ning interpreteerides isegi üksikuid takte varjundirohkelt ja maitsekalt. Ekspressiivne oli ka Theodor Sink, kelle soolod olid laulvad ja siiralt värvikad.
Mati Lukk näitas end väljapeetud ja solidaarse muusikuna. Võrdselt kõnetasid tema mängus nii kiired käigud kui väärikamad vältused, ikka ja jälle jäid kõrva ilusad kumedad pizzicato’d. Tähendusrikkalt mõjus Luki ja Singi ladus koosmäng ja soe pilguvahetus – ehk väljendus selles Luki kui omaaegse tšellomängija õrn nostalgia?
Kuigi Spergeri kvartett andis Lukile soolopartii ja võimaluse oma oskusi demonstreerida, näitas interpreet oma taset pigem teistes teostes, musitseerides ansambli tagaplaanil. Selles rollis suhestus Lukk mängitavaga hoopis sügavamalt ning suutis suunata muusikast leitud energia konstruktiivselt oma mängu. Nii võib seda ettevõtmist nimetada siiski Mati Luki kontserdiks, sest kuigi esiletrügimine on kujunenud portree ootuspäraseks eelduseks, mõtestab inimest pigem just ümbritsev kontekst. Tihti annab see palju selgema pildi.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming