Lilje juhatab Tubina sümfooniaid

Aare Tool

DVD (63 min): ERSO Peeter Lilje dirigeerimisel esitab Eduard Tubina sümfooniad nr 2 h-moll „Legendaarne” ja nr 5 h-moll. Kontsertsalvestised aastatest 1987 ja 1990. Heli restaureerinud Priit Kuulberg, tekst Maia Lilje, toimetanud Vardo Rumessen. Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, 2013.

Peeter Lilje surmast möödus 28. oktoobril kakskümmend aastat. Need kes kunagi on olnud kontserdisaalis tunnistajaks Lilje andele, mäletavad kogetut tänaseni. Siiski tuleb arvestada, et vahepeal on jõudnud peale kasvada uus põlvkond, kelle puhul peab vahetute kontserdimuljete puudumist korvama kultuurimälu. Just seepärast on eriti teretulnud äsja üllitatud DVD, kus Peeter Lilje on jäädvustatud kui Eduard Tubina loomingu kongeniaalne tõlgendaja.
Plaadi juurde kuuluvas põhjalikus tekstilisas on märgitud, et Tubina muusikat juhatas Lilje esmakordselt 1976. aastal ning hiljem veel koguni ligi viiekümnel korral, kusjuures sümfooniatest kõige rohkem, kaheteistkümnel korral, oli kavas „Legendaarne”. Need arvud avaldavad kahtlemata muljet, eriti siis, kui mõelda, et 1980. aastate keskel oli Tubina looming kontserdikavadest teatavatel muusikavälistel põhjustel eemaldatud. Võib-olla tasuks meil võrdluseks arvutada, mitu korda on tema sümfoonilisi teoseid nii Eestis kui ka mujal esitatud hiljem, uuel aastatuhandel? Tulemus oleks tõenäoliselt mõtlemapanev.
Õnneks on Tubina teosed vähemalt heliplaatidel esindatud väärikalt ning sümfooniate vallas saab valida Neeme Järvi ja Arvo Volmeri kõigiti õnnestunud CDde vahel. Kuulates ja vaadates Lilje II ja V sümfoonia kontserdisalvestist, süveneb kahetsustunne selle üle, et tal ei avanenud võimalust suurema arvu Tubina sümfooniate talletamiseks stuudiotingimustes. Sellega ei soovi ma sugugi väita, nagu jääksid plaadi  aastatest 1987 ja 1990 pärit kontserdisalvestised helikvaliteedilt alla mis tahes tollasele või isegi praegusele stuudiosalvestisele: ringhäälingu ülesvõtte restaureerimisel on siin saavutatud tõepoolest kiiduväärne tulemus.
Tänu DVD mahulisele helile pääseb Tubina orkestrikäsitluse kõlatäius koos Lilje alla joonitud arenguloogikaga veenvalt esile, iseäranis V sümfoonia löökpilliapoteoosides. Seda, et sümfoonia esimene osa kannab määratlust Allegro energico, võib aimata ka partituuri uurimata – ERSO aktiivse mängu tõttu on see ilmne. Ka neid, kes on vähegi vastuvõtlikud II sümfoonia mäslevale salapärale, ei saa Lilje tõlgendus jätta ükskõikseks. Kindlasti ei tasuks kuulajal lasta end häirida asjaolust, et kontserdisalvestis sisaldab, nagu ikka, mõningaid väiksemaid konarusi, sest digitaalajastul soositud näilise perfektsionismi taustal mõjuvad niisugused detailid lõppude lõpuks ju vägagi elutervena. Plaat pakub ERSO tolle aja mängust kaasahaarava ja tõetruu pildi ning on ilma vähimagi möönduseta hinnaline täiendus Tubina diskograafiale.
Kuid DVDga tutvudes väärib hoolikat tähelepanu ka visuaalne pool. On ju veerandsajandi jooksul ERSO isikkoosseis põhjalikult muutunud ja nii mõnigi kaadris nähtavatest tollastest teenekatest solistidest juba ammu jäädavalt lahkunud. Küsimus, milline periood ERSO tegevusloos on olnud kõige edasiviivam, ei eelda kindlasti ühtainsat vastust. Mingil määral on õigus neil, kelle arvates on orkester just lähiminevikus saavutanud uue taseme ja tõeline tõusulaine alles tuleb. Siiski tundub, et meie esindusorkestri mängus on harva olnud sellist sädet ja sihiteadlikkust nagu aastatel 1980–1990, mil peadirigent oli Peeter Lilje. Just sellise tõdemuseni võib jõuda, kuulates näiteks 1986. aastal salvestatud „Kevadpühitsust” või miks mitte ka äsja ilmunud DVDd Eduard Tubina sümfooniatega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming