Tulev nihutab võimatuse piire

Anne Prommik

Toivo Tulevi autorikontsert „Magnificat” 23. X Tallinna Metodisti kirikus: Ka Bo Chan (kontratenor), Virgo Veldi (altsaksofon), Age Juurikas (orel), Heigo Rosin ja Vambola Krigul (löökpillid), Läti Raadio koor, solistidAgate Burkina, Inga Martinsone, Ieva Ezeriete, Kārlis Rūtentāls, Gundars Dziļums, Tallinna Kammerorkester Kaspars Putniņši juhatusel.

Autorikontsert ühelt meie nüüdisheliloojate suurest T-kolmainsusest Tormis-Tulev-Tüür toimus neoekspressionistlikule vokaalmuusikale ehk isegi pealinna parima akustika ja atmosfääriga paigas. Lauljate võimete lati kõrgele paigutanud teoseid esitas Läti Raadio koor, mille hulgast pärinesid  ka suurepärased solistid – au neile! Mikrotonaalse ja ülemhelilise muusika esitamiseks võimelisi kollektiive ei leidu maailmas just rohkearvuliselt. Nagu ka lauljaid, kes suudaksid nii kaua oma hääle loomulikke omadusi trotsides nn murdekohal laulda. Vokaaltehnika olemusega hästi kursis Tulevi nõudlikkus enese ja teiste vastu igatsevate, valusate, lausa ekstaatiliste kõlavärvide otsingul paneb lauljad teostama ka näiliselt võimatut.
Nii sel kevadel loodud „Magnificat” kui ka Eestis esiettekandele tulnud „Flow my tears” („Voolake, mu pisarad”, 2007) ja „Tanto gentile” („Nii õrnalt”, Rein Raua tõlge, 2010) jätkavad helilooja loomingu austajatele tuttavate koloriitide põimimist inimhääle ning löökpillide üha uute võimaluste avastamisel; ehk on uusloomingus enamgi valulist, teravamate dissonantsidega illustreeritud kirglikku tõeotsingut, paradoksaalselt üheaegset olemiskergust ja ängi.
Kontserdi avas „Legatissimo” (2011), Heigo Rosina vaimustav soolonumber löökpillidel. Ühtlasi akrobaatiliselt täpne ja  nõtke liikumine instrumente, tempot ja taktimõõtu vahetades, meisterlik dünaamika valdamine ning keskendunud, läbitunnetatud esitus (peast!) võimaldas parimas mõttes teatraalse esituse, mõjudes mitte õpituna, vaid pigem improvisatsiooniliselt spontaansena, justkui oleks muusika sündinud imelises mõtteselguses samal hetkel interpreedi peas.
Vokaalteostest jäi eriti kummitama Eestis ehk siiani tuntuim lugu „I said who are You – He said – You” ( „Ma küsin, kes oled sina …”) kontratenorile, altsaksofonile, orelile ja keelpilliorkestrile, mille esiettekandel 2007 soleeris Risto Joost ja mis osales ka 2010. aasta rahvusvahelisel heliloomingu rostrumil.
„Ma küsin …” tekst on kogum Jeesuse kombel ristil surnud Mansur al-Hallaj luuletuste tõlgetest inglise keelde. Originaalis ehk araabia keeles kõlab vaid madalas registris retsiteerituna kuulus lause „Ana al-Haqq” („Ma olen tõde”), mille kuulutamine maksis üheksa sajandit pärast Kristust kui suurim pühaduseteotus autorile elu. Helilooja leidis, et tekstiga resoneerus ka T. S. Elioti pühast Juanist inspireeritud luulerida „I said to my soul” („Siis ütlesin ma oma hingele …”). Tulevi sõnul ei aseta see Mansuri tunnetust uude valgusse, vaid pigem seob omavahel kaugeid maailmu, milles siira südamega otsijate saatuseks on piinarikas surm.
Soleerinud Ka Bo Chani ekspressiivse ja säravatämbrilise kontratenori liini jätkas kaunilt Virgo Veldi altsaksofon. Koos peenekõlalise keelpilliorkestri ja Age Juurikaga orelil pakkus see teos igavikulisena mõjuva elamuse. Kauaks jäi kõrvu kajama kiriku akustikas eriliselt tähendusliku kõlavärvi omandanud motiiv „Now stands no more between Truth and me …” („Nüüd puudub piir me kahe – Tõe ja minu vahel”).
„Summer rain” („Suvine vihm”, 2006) on loodud Vox Clamantise 10. sünnipäevaks. Soolohäältele kirjutatud laulu saab esitada ka topeltkooriga. Advendihümnil põhinevasse teksti on paigutatud
Jeesuse tsitaadid Johannese evangeeliumist. Kauni helikeelega laulu teksti muudab tundlikult sugestiivseks staccato’s retsiteerimine.
Võib arvata, et „Flow my tears’i” nooti avades haarab nüüdismuusikaga vähem tuttav laulja kõrist. Kauni kõla saavutamise hinnaga tuleb kõrgematel häältel pidevalt viibida ääretult ebamugavas registris. Ent eesmärk pühendab abinõu ja loo kuulamisel tekkiv hingeseisund on vaeva väärt. Paul Hillierile ja Ars Nova Kopenhagenile pühendatud 12-häälne teos on loodud perioodil, kui Tulev oli koori juures resideeruv helilooja. Tekst on kokku põimitud John Dowlandi kuulsast samanimelisest laulust valitud värssidest, vaikse nädala impropeeriaist ning ridadest helilooja sulest.
Ka 2010. aasta Oslo nüüdismuusika festivalil „Ultima” esiettekandele tulnud „Tanto gentile” („Nii õrnalt”) pole siiani Eestis kõlanud. Dante Alighieri samanimelise soneti tekstile loodud lugu on kirjutatud just Läti Raadio koorile ja dirigent Kaspars Putniņšile, saades inspiratsiooni nende erakordsest vokaalsest võimekusest. Mikrotonaalne ning ülemhelilaululisi lõike sisaldav neljahäälne teos on kui Tulevi nõudliku vokaalloomingu kvintessents, loodud norra helilooja Lasse Thoreseni algatatud projekti raames, mille eesmärk oli avardada koori vokaaltehnilisi oskusi just eelnimetatud vahendeid kasutades. Lugu on jõudnud ka Norra plaadifirma Aurora Music välja antud albumile „Mythes étoilés”, kus Läti Raadio koor esitab peale Thoreseni ja Tulevi ka näiteks Ligeti ja Cage’i teoseid.
Uudisteos „Magnificat” on loodud traditsiooniliselt Luuka evangeeliumi tekstile, kirjutatud just selleks kontserdiks konkreetsete lauljate ja löökpillimängijatega arvestades ega ole samuti hõlpsalt esitatavate killast. Tulevi sõnul on talle selles tekstis „midagi silmipimestavalt heledat ja kõrvulukustavalt intensiivset” ning sellest sai alguse ka muusika. Löökpillidega (Heigo Rosin, Vambola Krigul) alanud teose vokaaltessituur on tõepoolest särav ja intensiivne, aga puhuti muutus sära pisut metalseks. Ehk isegi teravaks, lähtuvalt inimhääle omadustest: ka maailma parima treeninguga solistide häälde jääb endiselt alles passaggio ehk üleminekuregister, millel lauldes tuleb pidevalt keskmisest rohkem pingutada. Ma oskan nooti vaadates ette kujutada, missugune oli helilooja visioon, aga ma ei või vanduda, et seda on võimalik inimhääle abil realiseerida. Võib-olla pole nii üleinimlike võimetega lauljaid üldse sündinud. Ehkki, maailmas on kõik pidevas arengus. Tänaste tippsolistide tehnilised võimed erinevad kahtlemata XIX sajandi tähtede omadest.
Tulevi loomingule on omane kompromissitus, mis nõuab maksimumi nii endalt kui interpreetidelt. Ehk kuulajaltki. Eks ongi julged, esmapilgul võimatuna näivad ideed saanud reaalsuseks ainult tänu usule, et mõni meist suudab oma varjust üle hüpata. Ja kes saaks väita, et see pole nii. Kui palju geniaalset loomingut on siia maailma sündinud valuta?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming