Põhjala muusikapäevad Tallinnas

Mirje Mändla

Sari „Põhjala satelliidid” („Nordic Satellites”) Defunensemble (Soome), Ansambel U: ja Stockholmi Saksofonikvartett 20. ja 21. X Estonia kontserdisaalis.

20. ja 21. oktoobril ulatusid Helsingis peetud Põhjala muusikapäevad (Nordic Music Days) koostööprojekti „Põhjala satelliidid” kaasabil Tallinna (ka teistesse Balti riikidesse ja Peterburi). Eestlastel oli võimalus taaskohtuda Stockholmi Saksofonikvartetiga ja tutvuda Defunensemble’iga Soomest ning saada osa kolmest põnevast uue muusika kavast.
Tehniliselt suurepärases vormis ning täiusliku ettevalmistusega lavale astunud Defunensemble’i kavas olid kahe viimase kümnendi jooksul valminud elektroakustilised teosed. Ansamblis mängivad võimekad virtuoosid, kelle tegevust juhib Sami Klemola (kitarr ja elektroonika). Muusikutest tõusid kontserdil esile sooloteostega esinenud tšellist Markus Hohti ja eesti päritolu harfimängija Lily-Marlene Puusepp. Kontserdi dominantselt elektrilist kõlapilti toetas filigraanne helirežii, mille teostasid Timo Kurkikangas ja Anders Pohjola. 
Üllatavalt mõjus kava kontekstis Juhani Nuorvala teos „Boost” (’taganttõukamine, ergutus’, 2009) tšellole ja analoogsüntesaatorile, helilooja näitas siin veenvalt mikrotonaalse keskkonna meloodilisi võimalusi. Mitmekülgne helilooja Nuorvala on kirjutanud eri žanreis ja aastal 2005 valmis tal Andy Warholi elulool põhinev ooper. Lily-Marlene Puusepp esitas klassikalisemat elektro­akustilist helimaterjali rootsi helilooja, muusiku ja multimeediakunstniku Åke Parmerudi teoses „Strings & Shadows” („Keeled ja varjud”). Parmerud on selles teoses edasi andnud kvaasiinstrumentaalseid, vahel ka vokaalseid ja sünteesitud keelpillihelisid ning kasutanud peeglisse tõstetult meloodiakatkendit Stoharti heliribalt Greta Garbo filmile „Kuninganna Kristiina”. Muusikuile meeldivalt virtuoosne teos on pälvinud 1994. aastal „Ars Electronica” auhinna.
Kontserdil sai esiettekande Perttu Haapaneni retromaterjalil põhinev „Doll garden” („Nukuaed”), milles Viitasaari festivali kunstilise juhina tegutsev helilooja on kasutanud XX sajandile omast kontoritehnikast inspireeritud helimaterjali salvestust, lisades juurde instrumentaalseid kommentaare.
Tänavu kümnendat tegevusaastat tähistav Ansambel U: kõrvutas Tallinna kontserdi kavas eesti heliloojate loomingu islandi ja rootsi muusikaga. Ansambel U: iga kontserdi puhul äratab tähelepanu sellele leitud terviklik kontseptsioon. 21. oktoobri kava raamis kaks hea huumorisoonega kirjutatud teost, alustuseks Kristjan Kõrverilt ja lõpetuseks Ansgar Bestelt. Rootslase Asngar Beste teose „Incontro Concertante” rõõmus elevus oli kantud ettevalmistatud muusikainstrumentide eripärast (kudumisvardad, hõbepaber ja voolikud). Muusikaline materjal oli liigendatud fraasidesse, mille eestvedajaks-kulgejaks oli mõni tämbrikäitluse läbinud instrument, millele püüdlikult järgnesid ülejäänud kvartetiliikmed. Beste teose kõlamaailma on iseloomustatud kui kiirustavat, sportlikku ja elavat. Beste tundub olevat avatud ja empaatiline loojanatuur.
Tänavu kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali auhinnaga pärjatud Kristjan Kõrveri puhul tuuakse esile neoekspressionismi ning postminimalistlikku huumorit. Tema teose „Crisis” („Kriis”, 2010) muusikaline faktuur on elav ja sündmusterohke ning samal ajal õhuline, kerge ja vaid kuuele instrumendile kirjutatu kontekstis ootamatult vaheldusrikas, koormamata sealjuures informatsiooniga. Muusikalise aja kasutus on paindlik, leitud on väikesi dünaamilisi pingevälju ning muusikas võib tajuda ka tantsulist kergust. Tehniliselt mängijatele ansamblitunnetuse mõttes küllap suuri väljakutseid esitaval teosel on dramaturgiliselt ootamatu ja avatud lõpplahendus. Autor on oma kaassõnas tsiteerinud Roman Waffeli „Mõttetu mehe teekonda endast väljas”, ent teos pääseb minu meelest mõjule ka absoluutse muusikana. Oma mõttelaadilt meenutab teos Lutosławski loodut.
Loomulikult ootan suure huviga, mil jõuab ansambel Helena Tulve teose „Rimlands” („Äärealad”, 2012) tervik­esiettekandeni. Seekord andis loost aimdust selle III osa „Pathless Islands” (’teeradadeta saar’) esitlus. Lisaks kõlas kontserdil islandi helilooja Þórður Magnússoni kvartett, mis on sündinud tellimustööna kõlamaks Messiaeni teose „Kvartett aegade lõpust” kõrval. Magnússoni helikeele intonatsiooniline sarnasus Messiaeni loominguga võimaldas Ansambel U:-l end siduda muusikatraditsiooniga, loobumata oma tegevuse piiritlemisest viimaste aastate muusikaloomega.
Mängulise ja erksa fantaasiatunnetusega Ansambel U: kontserdi järel võis samal õhtul süüvida Stockholmi Saksofonikvarteti täiuslikult lihvitud ja valdavalt poeetilisse kõlamaailma.
Tänavu aprillis sai Tatjana Kozlova-Johannes võimaluse kirjutada uut muusikat nüüdismuusika võiks öelda elavatele dinosaurustele. Helilooja on öelnud, et puhkpill on talle kõige lähedasem instrument, sest „see tähendab õhku ja võnkumist kõige loomulikumal kujul.  See on väga tihedalt seotud hingamisega ja rahulik, voolav hingamine on minu muusikas üks olulisemaid asju. Teose kirjutamisel kogetud pinge ja raskuste ületamine on andnud tiheda ja võluva lõpptulemuse.” Teose „Lost motion” (’kaotatud liikumine, aegluup’) kaassõnas on autor lisanud poeetilisi pudemeid, mille kirjapanemisviis viitab teose meeleolule ja isegi fraasikäsitlusele. Teose multifoonidest küllastunud palett jõudis perfektse esiettekandeni.
Stockholmi Saksofonikvartett on ka varem eesti heliloojatelt muusikat tellinud. Seekordses kavas kõlas poeetiliselt mõjuvas ettekandes Erkki-Sven Tüüri „Lamentatio” (1995), mille sünnilugu langeb ajaliselt kokku parvlaeva Estonia tragöödiaga 1994. aasta septembris. Üllatavalt mõjus ka rootsi helilooja Catharina Backmani sel aastal valminud teos „Kinderlied V” („Lastelaul V”), kus Backman on tõstnud ausse klassikalises traditsioonis harva esineva õhulise vibraato, vihjega Ben Websteri ja Coleman Hawkinsi kõlale.
Hetkel ei ole ilmselt päris selge, kas meil õnnestub ka tulevikus Tallinnas kuulata Põhjamaade muusikapäevade kontserte. Julgen otsustajaid siinkohal innustada valima edaspidigi kontserdikavadesse üllatavaid nüüdismuusikateoseid. Kindlasti oskab publik sobival võimalusel hinnata heliloojate ja muusikute ideede värskust, fookustatud energiat ja täiuslikkuseni lihvitud esitust.