Muljeid ja mõtteid festivalilt

Avo Kartul

XVIII Tartu vanamuusika festival „Orient et Occident” 10. – 12. X.

Tartu vanamuusika festival on ikka meelde jäänud väga huvitava esinejate valikuga. Ei tulnud pettuda tänavugi. Kontsertidele tagasi mõeldes julgen koguni öelda, et XVIII festival oli senistest parim. Vaatamata sellele, et juba kolmandat korda polnud kavas Tartu vanamuusikapeo „firmamärgiks” kujunenud loenguid, teist aastat järjest puudus esinejaid tutvustav buklet ja üldse anti ainult neli kontserti – kolm ülikooli aulas ja üks Jaani kirikus.

Festivali organisaator ja hing Raho Langsepp oli tänavu oluliselt muutnud kontsertide ülesehitust. Kolm kontserti oli kavandatud kaheosalisena ja esinejatele pakuti võimalus esineda vaheldumisi, mitte tervikkavaga. Võiks ju arvata, et selline lühemate tsüklitega esinemine teeb kava fragmentaarseks, kuid kõik oli jäetud esinejate endi otsustada ja tulemus oli ootamatult hea. Improvisatsioon kontsertide ülesehituses viibki tõdemuseni, et kogu festival oli äärmiselt hästi läbi komponeeritud, terviklik ja nauditav.

Kõrvaltvaatajale ehk eklektilinegi ida-lääne miksimine (aga festivali pealkiri ongi „Orient et Occident”) sai tõuke juhusest. Avakontserdil (pealkirjastatud „Córdobast St. Galleni”) pidi Šveitsi ansambli Mandragora kõrval esinema kodumaine gambakoosseis. Esineja haigestumise tõttu jäid nad Tartusse tulemata. Festivali avas hoopis pärsia muusika trio koosseisus Mohammad Rasouli (nei), Hamidreza Rahbalaram (daf ja laul) ning Lilian Langsepp (gooti harf). Kõik järgmised esinemised ja kontserdid olid juba seotud pärsia muusikutega. Väsimatu Hamidreza oma raamtrummil sulandus ühel hetkel kõigi esinejatega, tegi seda sundimatult ja nauditavalt. Teise päeva Jaani kiriku kava kandis tinglikku pealkirja „Uppsalast Eşfahāni”. Pärsia muusika juba tuntud trioga, duetis ja soolona vaheldus ja segunes skandinaavia vanade ballaadidega festivali „veterani”, taani laulja Agnethe Christenseni ja inglise harfimängija Leah Stuttardi esituses. Sellist eri kultuuride koosmusitseerimist kohtab harva. Kui lisada, et pärsia daf lisandus ootamatult ka „Harfi taassünni” kavasse, võib jääda mulje, et kogu festival oli pärsia muusikute nägu.

Aga hoopis lõppkontsert „Hiina müürilt Taj Mahali” andis suurima elamuse. Alustanud hiina flöödimängija Hu Yulin pakkus traditsioonilistel pillidel omakomponeeritud palu. Imelise pillimängutehnika abil tõi ta kuulajateni pillide kõikvõimalikud kõlavärvid, kuid kohati võis tajuda virtuoositsemist. Kontrastina eelnenule esinesid india muusikud, isa ja poeg, Nayan Ghosh sitaril ja alles 13aastane Ishaan Ghosh tabladel meditatiivselt, sisendusjõuliselt ja äärmiselt kaasakiskuvalt. Nayan Ghoshi õpetajaks oli isa, suurepärane sitari- ja tablamängija Nikhil Ghosh. Nüüd on ta oma oskused edasi andnud poeg Ishaanile. Oli hämmastav, et nii noor muusik oli oma kuulsale isale võrdväärne partner. Nayan Ghosh ise on unikaalne muusik, ainukene Indias, kellele All Indian Radio on andnud A-taseme kahes kategoorias (tablad ja sitar). Ülihinnatud tablamängijana on ta esinenud koos enamiku tuntumate instrumentalistidega (möödunud aasta lõpul lahkunud Ravi Shankar nende hulgas). Aktiivse ülemaailmse kontserttegevuse kõrval on Ghosh ka hinnatud pedagoog. Oma kava alustasid isa ja poeg „Purvi’ga”, mida kutsutakse müstilise tarkuse ja õigluse raagaks. Nauditav oli jälgida muusikute haruldast teineteisemõistmist, pilgud ja näoilmed väljendasid jäägitut musitseerimisrõõmu. Seejärel istus vanameister ise tablade taha ja tutvustas nagu kompensatsiooniks festivalilt puuduvatele loengutele tablamängijate silpkeelt ning esitas erinevaid rütmiskeeme ja meloodiaid. Oma lühiloenguga tõestas muusik, et tablad pole sugugi ainult saateinstrument. Nayan Ghosh näitas end ka hea lauljana (kuigi ta ise kommenteeris, et hääl on tal koolitamata). Bengali müstik-rändmuusikute baul’ide laul igavesest guru-ootamisest oli lummavalt ilus ja köitev.

Kontserdi ja kogu festivali lõpetas jugalbandi. Selle sõnaga tähistatakse India klassikalises muusikas kahe võrdväärse soolopilli duetti. Nayan Ghoshi partneriks oli Hu Yulin flöötidel. India muusiku rahulik-meditatiivne muusikasse sulandumine kandus üle ka hiina pillimehele. Koos mängides ja vaheldumisi soleerides saavutati täielik kooskõla. Oivaline lõpp ühele toredale muusikapeole. Vaikselt jäi küll hinge kripeldama tunne, et veel mõjuvam oleks olnud kuulda Nayan Ghoshi sitari kõrval hingestatud Muhammad Rasouli nei’d.

Mis jäi kõige enam meelde tervest festivalist? Kõige suurem üllatus oli šveitslaste Mandragora põnev puhkpillirepertuaar. Kõige hingestatum oli pärsia XIII sajandi poeedi Rumi ülistuslaul nei’le (Hamidreza laul ja Mohammad Rasouli nei). Kõige ühtlasem oli Eesti ainukesele restaureeritud harfile pühendatud kontsert baltisaksa, iiri ja šoti viisidega (Lilian Langsepp harfil, Robert Jürjendal kitarril, Anti Einpaul puhkpillidel). Kõige suurem elamus oli „Purvi” Nayan ja Ishaan Ghoshi esituses.

Kunagi ei ole aga kõik hea. Tõsiseks probleemiks on (ikka) vähene publikuhuvi. Saalides oli äärmiselt vähe noori, ometi on Tartu ülikoolinn. Kas tõesti arvatakse, et kultuuri leiab ainult „kateldest ja tehastest”. Igatahes soovitan kõigil oriendi ja vanamuusika sõpradel ning üldse muusikasõpradel reserveerida oma järgmise aasta kalenderplaanis oktoobri teine nädal. Kindlasti tuuakse meile jälle maailmatasemel muusika koju kätte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming