Põhjamaiselt ja klassikaliselt

Igor Garšnek

Põhjamaade Sümfooniaorkestri XVI hooaja avakontsert Anu Tali dirigeerimisel, solist Erwin Klambauer (flööt, Austria) 11. X Estonia kontserdisaalis.

Teinekord ongi hea, kui orkester ja dirigent ei kipu üllatama mitte ekstravagantse repertuaari, vaid klassikaliste teoste läbimõeldud ja viimistletud esitusega. Jutt on Põhjamaade Sümfooniaorkestrist (PSO), Anu Talist ja nende XVI hooaja kuulamapanevast avaõhtust Estonia kontserdisaalis, kus Arvo Pärdi ja Carl Nielseni helitööd kõlasid mingis mõttes põhjamaiselt, ent Tšaikovski VI sümfoonia mõistagi klassikaliselt.

Esimesena kõlanud Arvo Pärdi (1935) teoses „Silhouette hommage à Gustave Eiffel” (2010) keelpilliorkestrile mõjus juba esituse alguses ühelt poolt viiulite pizzicato’de ja teiselt tšellode kantileeni justkui eri registrite piire kompav mitmekihiline kõlakompleks. Üldse panid keelpillide legato’de voolavus ja fraseerimise ühtsus siin kadestamisväärselt kuulama. Pluss Tali hästi veenvaks dirigeeritud, prantsuspärase ja kergelt tantsuliste karakteritega esprii, millesarnast Pärdi teistes teostes ei kohta.

Järgmisena esitati Carl Nielseni (1865–1931) kaheosaline flöödikontsert (1926) Erwin Klambaueri (Austria) soleerimisel. Seda kuulates võis hämmastuda vähemalt kahes mõttes: veidi imestama pani helitöö tavatu ja kummaline ülesehitus nagu ka solisti virtuoosne ja kaasahaaravalt artistlik esitus. Selgituseks niipalju, et klassikalises või romantismi ajastu muusikas me kaheosalist instrumentaalkontserti naljalt ei leia. Lugedes kavabukletist, et Nielsenil „polnud seda kontserti kirjutama asudes selget ettekujutust, milline võiks olla teose tervikstruktuur”, tundub see olevat vägagi usutav. Sest tema flöödikontserdi mõlemas osas leiame veel terve rea alaosi (kokku seitse!), nii et helitöö mõjub kas ühe suure või koguni kahe väiksema süidina. Seega on fragmentaarsus ja karakterite kiirelt vahelduv kaleidoskoop Nielseni flöödikontserdi peamisteks kompositsioonilisteks tunnusteks.

Erwin Klambaueri esitus oli küll igas mõttes hiilgav: nii särava artistlikkuse kui briljantse mängutehnika, artikulatsiooni täpsuse ja peenekoeliste dünaamikanüansside väljatoomise poolest. Eriliseks „boonuseks” kujunesid siin teose teises osas kuuldud nauditava fraseerimisega, unistavad meloodiakaared, mis jõudsid viimaks läbi suure orkestraalse tõusu ka oma väljendusjõulisse kõrgpunkti.

Anu Tali kui dirigendi kiindumus Tšaikovski viimastesse sümfooniatesse on vist üldteada tõsiasi. Nii sai sellegi PSO kontserdi lõpetuseks kuulda Tšaikovski VI sümfooniat h-moll „Pateetiline” (1893). See on nii klassikaline ja palju esitatud teos, et võiks küsida – mida uut siin siis ikka nüüd avastada on? Kuid ega alati ei peagi „uut” avastama. Piisab, kui osatakse „vana” isiku- ja autoripäraselt mõtestada ning ka kõlama panna. Ning Talil läks see ootuspäraselt ja nauditavalt korda. Sümfoonia esimese osa muusikalise dramaturgia suurejoonelisus, teise osa helged kõlavärvid ja koloriit, järgnevas skertsos kuuldud orkestri pillirühmade briljantseks lihvitud energiline koosmäng ning lõpetava finaali traagiline arengukaar – kõik see oli esituslikult veenev kuni lõpuni. Ühegi küsimärgita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming