Romantikuhingega trummar Han Bennink ei kavatse pensionile jääda

Marje Ingel

Oktoobri lõpuni kestva „Sügisjazzi” üheks kõrghetkeks kujuneb „Improgala” 15. X Tallinnas ja 16. X Viljandis: üles astuvad lauljatar Laura Põldvere, metallikunstnike kooslus Postinstrumentum, vokaalansambel Häikijad, neid juhendav hääleimprovisatsiooni pedagoog Anne-Liis Poll ja viimase Free Tallinn Trio ansamblikaaslane kitarrist Jaak Sooäär. Kodumaistele muusikutele sekundeerib Euroopa improvisatsioonilise muusika koolkonna üks alustalasid, 71aastane trummar Han Bennink, kes on Jaak Sooäärega varemgi koos mänginud, nende aastataguse duo-esinemise tuules ilmus tänavu plaat „Beach party” ehk „Rannapidu”.
Kõneldes muusika ja kunsti vahe­korrast oma elus, ei salga kunstniku koolitusega löökpillimängija oma muusikalise hariduse puudumist.

Kui trummarina alustasite, õppisite hoopis kujutavat kunsti. Küll oli teie isa elukutseline löökpillimängija. Kas see oli mingi protest isa vastu?
Han Bennink: Oo ei, sugugi mitte. Mu isa ei õpetanud mind küll trummi mängima, aga ta hoolitses trummikomplekti eest, vaatas, et kõik kruvid oleksid paigas ja taldrikud korralikult kinnitatud. Ta oli perfektsionist. Alustasin trummimängu 12aastaselt, lindistasime koos isaga stuudios ja isa andis mulle märku, millal maracas’eid mängida. Hiljem mängisin trummikomplektil ja tema klarnetil nagu Gene Krupa ja Benny Goodman – niisuguses koosseisus oleme palju mänginud. Mul oli tookord kõnedefekt: kokutasin nii kohutavalt, et rääkida oli lausa võimatu. Trummimängimine aga õnnestus mul ladusalt, sellega polnud vähimatki probleemi. Trummimäng oli nagu pääsetee – see oli 12aastasena minu eneseväljendus.

Kas olete kunagi kaalunud muusikuametist loobumist kunsti kasuks?
Trummimäng ja kunst on mul alati mõlemad käepärast olnud: kui väsisin trummimängust, hakkasin joonistama, ja vastupidi. Alustasin karjääri nädalavahetustel musitseerimisega. Teenistus polnud just rikkalik, 25 kuldnat õhtu pealt, aga kui mängisin kolm korda nädalas, sain juba 75 kuldnat ega pidanud vanematelt taskuraha küsima. Millegipärast ei leia kahe ala võrdne harrastamine heakskiitu, peaksin justkui olema kas trummar või maalija. Võiksin ju nõustuda. Ent kui kunst ja trummimäng on võrdselt heal tasemel, siis miks mitte mõlemat tunnustada? Aeg-ajalt müün küll ka mõne väikese kunstiteose, aga mitte nii sageli, et saaksin sellest elada. Seega valisin algul küll kunsti, aga olengi jäänud kahe isanda teenriks ja tegelikult elatun muusikast.

Mängite improvisatsioonilist muusikat, teil on seljataga pikk ja viljakas muusikukarjäär. Kuidas väldite enese liigset kordamist?
Teate, ma ütlen ikka, et see tuleb endale raskeks teha, improviseerimine ei pea kogu aeg nii lihtne olema. Kus aga võimalik, peaksite mõtlema: „Kas nii saab ka? Kas see on veel üks võimalus?” Tuleb katsetada – otsin kogu aeg erinevusi. Kuigi nüüd tunnevad inimesed mind mu mängustiili järgi ära ja see on hea märk. Arvan, et stiili eristamine on üks esimesi asju, mida muusik peab suutma. Kui me räägime Charlie Parkerist, ei pea me kuulama tema muusikat, et teada, millest on jutt. Samuti Thelonious Monk –
me ju teame tema stiili, sest tunneme selle ära. Me tunneme ka Art Blakey tema trummibreikide järgi ära ja Dexter Gordoni tema kiirustamatu ajatunnetuse järgi jne. Mind tunnete tõenäoliselt palavikulise mängu või siis veiderdavalt stiililt sirgjoonelisele stiilile ülemineku järgi. Kõik niisugused nüansid on muusiku isikupärase stiili osa.
Tahan sellega öelda, et võtan endiselt oma trummimängu arendamist väga tõsiselt. Tunnen suurt vastutust eelkõige enda ees ja mängin eelkõige iseendale. Kui võrrelda mind kokaga, siis proovin oma tehtud toitu kõigepealt ise ja kui see on kehvasti välja kukkunud, ega ma seda siis teistele paku!
Elus polegi muud konkurentsi: mina ise olen enda võistleja, mina pean tegema seda üha paremini ja paremini! Mitte sellepärast, et vaatan teiste inimeste poole ja võrdlen end nendega – minu meelest on nad kõik suurepärased ja teevad asju, millega mina kunagi hakkama ei saaks –, vaid mul on selles elus vaja just iseendaga toime tulla. Püüan oma mängu lammutada ja uuesti täiesti teistsugusena üles ehitada. See on üks lõputa lugu. Lähen iga päev voodisse nende muusikaliste küsimustega ja ärkan ikka samade küsimustega.
Ja mida vanemaks saad, seda keerulisemaks see läheb. Arvasin kunagi, et kui saad vanemaks, on sul aega küllalt. Kuid ei, kullake, raisakotkas juba ootab ja … nii palju on teha – ma olen nii hõivatud, et see on uskumatu! Aga ma ei kahetse seda, olen niikuinii töösõltlane. Ja nii ma töötan ja treenin, sest mulle meeldiks siit ilmast lahkuda trummi mängides, keset palavikulist soolot – ja siis äkki ei näe te enam mind, vaid ainult üht pilvekest trummikomplekti kohal hõljumas. (Teeb ilmeka žesti enda kujutletavast haihtumisest, puhudes samal ajal suust välja õhujoa.) Olen suur romantik. Ja see on mu soov. Sellepärast peangi edasi mängima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming