Enne tähtsat turneed

Ardo Västrik

Sarja „Festivo” I kontsert „Tallinn – Atlanta”: ERSO, Narek Hahnazarjan (tšello), dirigent Nikolai Aleksejev 27. IX Estonia kontserdisaalis.

Oktoobri lõpus läheb Eesti Riiklik Sümfooniaorkester oma ajaloo teisele pikale kontserditurneele USAs, et anda koos praeguse peadirigendi ja kunstilise juhi Neeme Järvi, endise peadirigendi Nikolai Aleksejevi ning sellest hooajast Sarasota SO peadirigendina tööd alustanud Anu Tali juhatusel 15 kontserti Ameerika ida- ja läänerannikul. Eesti publikule antakse Ameerika-kavadega kaks n-ö hüvastijätukontserti „Tallinn – Atlanta” ja „Tallinn – New York” (25. X), mis viitavad kontsertidele novembris nendes linnades. Lisaks kõnesoleval kontserdil kõlanud Pärdi, Dvořáki ja Brahmsi muusikale esitatakse eesti heliloojatest veel Tormist, esindatud on ka Mozarti, Tšaikovski ning Sibeliuse looming. Ühele väiksele rahvale on see kindlasti suursündmus, kui nende esinduskollektiiv annab kontserte väljaspool kodumaad. Tean, et selles hinnangus peitub kübeke idealismi, sest niimoodi tunneb muidugi ainult osa. Kuid info levitamise tänapäevaste võimaluste juures võiks see jõuda järjest rohkemate inimeste teadvusesse. Ühtlasi on see tunnustus ka muusikuile enestele, sest ainuüksi fakt, et minnakse mängima mujale (ja mitte ainult eesti muusikat), tähendab juba iseenesest palju. Ja tegelikult nad väärivad seda ka.
Avateoseks valitud Arvo Pärdi  „Cantus’ega Benjamin Britteni mälestuseks” avaldati austust inglise suurkujule Brittenile, kelle sünnist möödub tänavu novembris sada aastat. On omamoodi huvitav, et Verdi ja Wagneri tähtpäeva on üsna suurelt tähistatud, kuid kindlasti on ka Britten ooperiloojanagi üks XX sajandi suurkujusid, rääkimata tema põnevast kammermuusikast, mida Eestis peaaegu ei mängita (süidid soolo­tšellole ja keelpillikvartetid, kui mainida vaid väheseid). Kuuldud esitus oli ehk veidi formaalne. Pean silmas eelkõige dünaamikat, mis läks liiga vara valjuks ja jäi ühel hetkel muutumatuks.
Olen sattunud kasvama sellisesse ajajärku, mil värskete Moskva Tšaikovski-konkursi laureaatide esinemine pole Eestis olnud just igapäevane. Siiski tasub meelde tuletada, et vähemalt tšellistidele on selle võistluse võitmine üks suuremaid tunnustusi, mida üldse võib saavutada. Seda enam on põhjust rõõmustada, et ERSO Ameerika-turnee solistiks sai Narek Hahnazarjan, kes võitis kaks aastat tagasi XIV Tšaikovski-nimelise konkursi (paari aasta pärast poleks teda ilmselt enam võimalik siia saada; vahemärkusena: turnee kahel kontserdil on solistiks Colorados tegutsev Silver Ainomäe). 1988. aastal Armeenias sündinud Hahnazarjan alustas õpinguid Jerevanis Zareh Sarkisjani juures, astus juba 12aastaselt Moskva konservatooriumi, kus teda juhendas Aleksei Seleznjov, aga lõpetas 2011. aastal Lawrence Lesseri käe all Bostoni New Englandi konservatooriumi ning on olnud Mstislav Rostropovitši fondi stipendiaat. Praegu annab ta juba kontserte maailma mainekamates saalides ja on nimekate orkestrite solistiks.
Vaatamata solisti noorusele võlus Antonín Dvořáki Tšellokontserdis h-moll op. 104 esituses eelkõige tema maksimaalne tehniline üleolek äärmise füüsilise vabaduse juures. Tänu väga intensiivsele toonile oli ta vääriline vastane suurele sümfooniaorkestri koosseisule, jättes kohati mulje, et see on imelihtne, kuid seejuures oli pinge väga oskuslikult fookustatud ja väga tugev. Sama kehtib väljenduse kohta, mis oli vaba pealiskaudsusest. Paratamatult saadab selliseid suuri kontsertteoseid lihtne probleem, et tagumiste ridade orkestrandid lihtsalt ei kuule solisti (mängigu solist kui kõvasti tahes, nende poole on ta ikkagi seljaga, varjates kehaga pilli häält), mille arvele võib panna ka kohatised lahkarvamused tempode osas. Seevastu meeldisid väga orkestri energilised eel- ja vahemängud ning kindlasti peab välja tooma III osa solisti dueti kontsertmeistriga, seekord Harry Traksmanniga. Lisapalaks mängitud Giovanni Sollima (1962) „Lamentatio’s” tuli tõelise üllatusena, kui solist hakkas teose alguses tšello saatel laulma, pakkudes hiljem vastukaaluna meditatiivsele algusele tõeliselt efektset rokilikku tulevärki.
Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi Teise sümfoonia D-duur esitus pani unustama esimese poole väikesed etteheited. Kuna olen paar hooaega tagasi kuulnud hoopis lennukamat versiooni, tundusid alguses tempod mulle liialt aeglased. Kuid teose kulgedes sai järjest enam aimu, kui hea on dirigent Aleksejev selliste suurte sümfooniate vormimisel. Dirigent viib läbi oma kindlat asja, tal on plaan, mis võibki esialgu tunduda varem kuulduga võrreldes ootamatu, kuid ühel hetkel koorub sellest täiesti unustamatu ja võimas tervik. Muutus toimus ka orkestris, kes otsekui elavnes, mõistes, kui tõsist asja nad teevad. Usun, et Ameerika publikule meeldib nii see interpretatsioon kui ka see orkester ning julgen ennustada, et kontsertidele aplodeeritakse püsti seistes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming