Tööjuttu muusikapäeva eelõhtul

Tiina Mattisen

Juko-Mart Kõlar: „Õnneks pole meil nii palju raha, et meie kultuur saaks degenereeruda.”

Oma viiendal tööpäeval kultuuriministeeriumi muusikanõunikuna jagasite ühes intervjuus tunnet, et olete „esimese laviini alla jäänud”. Kas nüüdseks, kui umbes kuu möödas, on pilt selgem ja rahulikumgi?
Juko-Mart Kõlar: Osa tööst on tehnilised ja protseduurilised küsimused, need on nüüd suures osas selgeks saanud ja lähevad ladusamalt kui esimestel päevadel, aga teatud mõttes käibki selle töökoha juurde süstemaatiline ajapuudus. Alati on midagi, mida peaks kindlasti veel tegema, aga ühel hetkel tuleb lihtsalt ülikooli loengut pidama minna või lapsed lasteaiast ära tuua ja see seab ajalised raamid. Kui varem sain ajapuudusel B- ja C-kategooria tegemised-kohtumised edasi lükata, siis nüüd tuleb sageli ka A-kategooria asjade vahel valida –
ööpäevas on 24 tundi ja kõike lihtsalt ei jõua. Ajajuhtimine on ülimalt huvitav teema: väga lihtne oleks lihtsalt pudi-padi alla mattuda ja seda tööks nimetada, aga püüan alati paralleelselt suurt pilti silme ees hoida ja nädala plaani nii kujundada, et igapäevaste tegemiste kõrval liiguksid asjad edasi ka suures plaanis.

Toona tõite muusikanõuniku olulisima ülesandena esile vajaduse muusikaelus osalevad inimesed ära kuulata ning hõlbustada nende suhtlemist avaliku sektoriga. Kuidas ühise keele leidmine on sujunud?
Usun, et olen esimese kuu jooksul üsna hästi rolli sisse elanud: eks igal inimesel on oma töömeetodid ja -kultuur, millega võib olla esialgu raske harjuda, aga kõige olulisem on empaatiavõime. Püüan endale pidevalt meelde tuletada, et kõik inimesed tahavad tegelikult parimat ning keegi ei tule kohtumisele teadlikult irratsionaalsete või pahasoovlike ettepanekutega. Seejuures tuleb meeles pidada, et mitte kellelgi – ka mul endal – ei ole tegelikult silme ees tervikpilti ja minu ülesanne on jälgida, et see pilt, mida ma hoomata suudan, oleks tasakaalus ega vajuks kuskile liiga kreeni. Võib-olla olen mõnikord liiga avameelne ja otsekohene olnud, aga mulle meeldib rääkida otse ja lahtiste kaartidega, nii on kõige lihtsam. Ma ei pea mõtlema, mida olen kellelegi rääkinud või lubanud, sest kõike, mida öelnud olen, seda ma ka mõtlen – mul ei ole mingeid seljataguseid liine. Püüan iga päev endale meelde tuletada, miks ma siia tegelikult tulin: mitte selleks, et keegi tähtis olla, vaid selleks, et valdkonna heaks midagi ära teha.

Kui palju teie ametis neid võimalusi on või tuleb jääda pigem sõnumi edastajaks?
Kultuuripoliitika peaks olema ennekõike väärtuspõhine. Nagu ka „Mi” saates põgusalt juttu oli, võiks muusikaelu kandvateks väärtusteks olla kõrge kvaliteet, muusikaline mitmekesisus ja muusikaelust osasaamine, millele loomulikult lisandub nii muusikute kui muusikaelu korraldajate professionaalsus. Võimalik, et neid väärtusi on veel, aga põhimõtteliselt peaks muusikaelu aluseks olevate institutsioonide tegevust hindama selles valguses, kas nad kannavad ja edendavad neid väärtusi või mitte. Riik saab siin kaasa aidata peamiselt kolmel moel: õigusliku keskkonna kujundamise ja kaitsmisega, rahalise toetusega ning moraalse toetusega (näiteks kutsuda valdkonnas tegutsevaid inimesi ja institutsioone üles koostööd tegema, teatud protsessides osalema jne). Niivõrd kui see on minu võimuses, püüan kõigi kolme puhul kaasa aidata.

Pakun teile välja mõned loovinimeste ütlemised lähiminevikus ja palun kommenteerida-vaielda-toetada. Mikk Üleoja (S 20, 2013): „Keskendumine tarbimisele on kaasa toonud väärtuspõhisuse nurkamängimise ja alaväärtustamise. Institutsionaalsel tasandil räägivad ametnikud nüüd juba täiesti rahulikult ka kultuuri tarbimisest ja loomemajandusest. Tule taevas appi, mis terminid need on!? Administraatorite põlvkond hindab kultuuri faktiliste aruannete ja Exceli tabeli põhjal! Kvaliteeti asendab kvantiteet ja kultuurist saab justkui mingi järjekordne vidin made in China. Paraku pole tarbimisel ja majandusel kultuuri sügavama tuumaga vähimatki pistmist.”
Mikk Üleoja mure on ilmselt ajendatud sellest, et kiire ja tegusa muusikuna pole ta jõudnud põhjalikumalt loomemajanduse olemusse ja potentsiaali süveneda: siin on loomemajanduse võõristavalt kõlav termin täidetud õõnsa sisuga ja selle pihta kõvasti tuld antud. Loomemajandusega seonduv on täitsa omaette teema, aga lühidalt öeldes ei ole keegi kultuuri raha loomemajandusse liigutanud, vaid vastupidi, loomemajanduse potentsiaali ja sealtkaudu avanenud vahendite kaudu on ka muusikavaldkonda tulnud märkimisväärselt lisavõimalusi. Riik ei sunni ühtegi loov­inimest oma tegevust loomemajanduse võtmesse defineerima: see on vabatahtlik võimalus neile, kes asja vastu huvi tunnevad ja selles potentsiaali näevad. Mis Excelisse puutub, siis kuivõrd kultuurivaldkond opereerib avaliku rahaga, on loomulik, et sellega käib kaasas teatud mõõtmine ja aruandlus. Samal ajal ei maksa seda üle tähtsustada, sest minu kogemus ütleb, et meil on tegelikult väga lihtne asjaajamine: nii kultuuriministeeriumi kui kultuurkapitali puhul on tegemist väga lihtsate taotlusprotseduuridega, mis on mõeldud just selleks, et nendega tuleksid toime ka inimesed, kes iga päev raamatupidamise ja administreerimisega ei tegele. 

Muusikanõukogu juunikuise koosolekuga sai alguse poleemika, mille üks telgi on olnud kõrgkultuuri temaatika. Olete neil teemadel ka ise „Helikajas” ja „Mi-s” väidelnud. Anu Tali (LP 36, 2013): „Kõrgkultuur aga jääb alatiseks elitaarseks. See, millest asjad alguse saavad, on alati suur ja sügav kunst. Kõik ei pea olema meelelahutus ja ma mõistan seda kui nähtust”.
Kuna tulin just järjekordsest maailma suurlinnast, mõtisklen selle küsimuse üle natuke laiemalt. Kes on käinud näiteks Singapuris, Shanghais, Dubais või mõnes teises kosmopoliitilises metropolis, võib kinnitada, et kuigi need kõik püüavad üksteist oma klaasist kõrghoonete ja sätendava butafooriaga üle trumbata, siis hoolimata näilisest erinevusest on nad tegelikult kõik ühesugused ning minetanud oma algupära ja autentsuse. Sisuliselt ei ole vahet, millises neist olla: arhitektuur on sarnane, brändid, mida müüakse, täpselt samad, artistid, kes esinevad, täpselt samad … Selles mõttes on need suurlinnad jõudnud sinna, mille eest Frankfurdi koolkond meid umbes pool sajandit tagasi hoiatas. Ja see on tõepoolest selle vastand, mida võiksime tänapäeval nimetada väärt- või kõrgkultuuriks.  Aga see, mis toimub Eestis, on midagi põhimõtteliselt erinevat: meil on viimastel aastatel plahvatuslikult esile tulnud uut ja huvitavat, autentset ja originaalset muusikat peaaegu kõigis žanrides. Ja see on globaalses mõttes tegelikult väga suur väärtus. Naljaga pooleks võib öelda, et õnneks pole meil nii palju raha, et meie kultuur saaks degenereeruda ning muutuksime pelgalt rahulolevateks sisseostjateks ning vastuvõtlikuks kõigele, mis Hollywoodist, Disneyworldist ja ameerika popist tuleb. Olen Anu Taliga täielikult nõus, et see, millest asjad alguse saavad, on (ja peakski olema) suur ja sügav kunst, aga me ei tohi ära unustada, et seda suurt ja sügavat võib leida kõigis muusikalistes žanrides ja koolkondades. Piltlikult öeldes, kõrgkultuur ei tohi olla kõrk kultuur. Riigi ülesanne on luua ja säilitada sellist keskkonda, kus kvaliteetne ja mitmekesine muusika oleks kättesaadav ning kus muusika loomise, esitamise ja muusikast osasaamise võimalused oleksid loodud võimalikult paljudele.

Anu Tali on nüüd Sarasota sümfooniaorkestri peadirigent USAs, kus on nii mõnigi orkester kinni pandud ja üks uudis ütleb, et Carnegie Halli ansambel ACJW pandi üles keset New Yorki, juures plakat „Dirigeeri  meid!” („Conduct us!”) … Kas see on tee „kuulajate südamesse”?
Kõik need ilmingud on osa suuremast pildist, mis väärib põhjalikumat analüüsi, aga põhimõtteliselt olen seda meelt, et mida lähemale tulevad muusika ja muusikud inimestele, seda parem. Kui nad muutuvad selle kampaaniaga inimestele südamelähedaseks ja inimesed hakkavad tundma, et see on nende asi, siis on kampaania ülesande edukalt täitnud.

Elitaarsema kammermuusika ide­aal­seimaks koosluseks on hinnatud keelpillikvartetti. Aare Tammesalu juhib (S 36, 2013) tähelepanu sellele, et „Eesti keelpillikvartettide arengulugu ei saa just õnnelikuks pidada, ikka on see žanr nagu kammermuusika laiemaski plaanis jäänud sümfoonilise muusika, koorilaulu ja ooperi varju. Võib-olla on põhjus selles, et pole häid kammersaale: eelkõige Tallinnas tuntakse sellest teravat puudust juba aastakümneid, paraku pole lahendust ka täna silmapiiril. Teine oluline tegur on piisava ja stabiilse finantseerimise puudumine”.
Jällegi väga mitu teemat, aga vastan lühidalt: viisime juba selle aasta muusikaprogrammi sisse muudatuse, mis võimaldab eelmiste aastatega võrreldes lihtsustatud korras tegevustoetust taotleda kõigil väiksematel püsikoosseisudel, sh keelpillikvartettidel. Mis puutub sobivate kammersaalide vähesusse, siis sellega olen vägagi nõus. Ma ei hakka ennatlikke lubadusi andma, aga niivõrd kui see on minu võimuses, püüan kaasa aidata kammersaali ehitamiseks vajalike allkirjade saamisele, kui vihjest aru saite.

„Delta” küsitles suvelõpul Tõnu Kaljustet ja juubilar tõi valupunktidena esile, et ERRil pole ühtki oma muusikakollektiivi ja et EMTA – õppeasutus, kus koolitatakse lavainimesi – on siiani oma saalita. Kas koostate (vähemalt endale) kõigi nende kitsaskohtade ja vajakajäämiste (pinge)rida?
Ideaalis võiks muidugi ka ERRil oma koosseis(ud) olla, aga ma ei pea seda praegu realistlikuks. Seejuures ei ole välistatud ükski ümberkorraldus, mis puudutab riigi palgal kollektiive (siit ei maksa mingit vihjet välja lugeda). Sama puudutab EMTA saali: loomulikult võiksid asjad kiiremini edeneda, aga seotud osapooli on palju ja selle võimalik rahastamine pole seotud ainult kultuuriministeeriumiga. Üldiselt ma ei tahaks liiga palju lubada, need on kolme aasta jaoks liiga suured teemad, mida esimesel kuul välja käia.

Veel Tammesalult: „Nappide vahendite jaotamisel tekib paratamatult pingeid ja konkurents on tihe. Loodan, et kultuuripoliitikud suudavad hoida silme ees tervikpilti ega asu ilma valdkonnaga põhjalikult läbi arutamata tegema järske muudatusi.” Hirm muudatuste ees on sisuliselt mure kaotada vaevaga saavutatud tasakaal.
Tasakaalu leidmine on olnud kultuuripoliitika olulisim küsimus läbi aegade: tasakaal avalike huvide ja valdkondlike huvide ning reaalsete võimaluste vahel jne. Nagu ka eelnevates intervjuudes olen öelnud, ei ole minu eesmärk hakata põhimõtte pärast kohe järske muudatusi tegema. Kõigepealt enda olukorraga kurssiviimine, siis läbirääkimised asjaosalistega, võimalike mõjude analüüs ja alles seejärel otsused, kas ja kuidas midagi muuta.
Fondide ühendamine, soov siduda asutusi ja kollektiive … Kas suur on ikka alati parem? Näiteks Peterburis tahetakse Valeri Gergijevi eestvedamisel luua Maria teatri baasil Rahvuslik Kultuurikeskus (koos konservatooriumi jms asutusega) ja Juri Temirkanov vastab kultuuri­ministeeriumi palutud eksperthinnangus, et siis peaks ka ministeeriumist saama selle keskuse allüksus …
Ma arvan, et isegi väikese Eesti oludes on eluterve konkurents teretulnud. Ma ei räägi siin rahvusooperist Estonia, mis on avalik-õigusliku juriidilise isikuna eristaatuses, vaid kontserdikorraldajatest, muusikakollektiividest, festivalidest ja muusikasündmustest. Kuni kunstiline tegevus ei kannata ja asi ei muutu majanduslikult ebaotstarbekaks, pooldan monopolide asemel mõistlikku konkurentsi.

Leian ka kinnitusi, et kõike ei peagi saama. Andres Mustonen (EPL 3. IX 2013): „… anarhiline vabadus ei koon­da inimeste mõtteid. Surve peab olema. Ebamugav … See paneb tegema, looma, et mitte käia käidud teed.”
Jah, olen põhimõtteliselt nõus. Muu hulgas käib see ka Hortuse kohta, kes on juba aastaid üsna mugavalt riigi toel tegutsenud, kuid kelle kõrvale on vahepeal mitu väga kvaliteetset kollektiivi tekkinud.

Olete lubanud pühenduda ka muusi­ka­ekspordi parandamisele. Eelviidatud vestluses kõneleb Tammesalu septembrikuisest kontserdist Grossräschenis Ida-Euroopa muusikapäevadel, kusjuures kava koosnes eranditult eesti muusikast. Suure kärpimisega jäi välja interpreedi imestus, et see ei pälvinud eksporditoetuste programmi tähelepanu: „Kuidas mitte toetada, kui on näha, et esinema minnakse „piisava” tasemega festivalile ja veel eesti muusikat pakkuma?”.
See küsimus jõuab otsapidi jälle ekspordi definitsioonini. Põhimõtteliselt võib eristada kolme tasandit: eesti muusika ja muusikute tutvustamine välisriikides, muusikute vahetus („teie kutsute külla, meie kutsume külla”) ja muusika eksport majanduslikus mõttes. Kuna EAÜ on ainsana toetanud ka popmuusika eksporti, siis nimetatud programmist otsustas komisjon toetada eelkõige neid ekspordiprojekte, millel on lisaks muusika tutvustamisele ja mainekujunduslikule potentsiaalile ka pikaajaline tegevusplaan valitud sihtturul ja majanduslik potentsiaal.

Meie väga mitmekülgse ja rikkaliku muusikaelu hindamiseks otsitakse mingeid mõõdikuid ja räägitakse statistika vajadusest. Statistika ise on juba keeruline, aga selle põhjal hinnangute langetamine veel raskem. Mida hakata peale teadmisega, et Prantsuse jazztrio Station Mir kogus Tallinnas 45 ja Jõhvis 90 kuulajat?
Jälle väga pikk ja põhjalik teema, mida ei saa paari lausega lahata. Põhimõtteliselt on statistika üks eesmärke teha sellele tuginedes informeeritud otsuseid. Kui me ei tea peale riiklikult rahastatud kontserdiorganisatsioonide, festivalide ja kollektiivide tegevuse praktiliselt mitte midagi või on meie teave väga fragmenteeritud, siis näeme ainult ühte mündi poolt. Muusikavaldkonna statistika on minu üks prioriteete ja seda julgen küll lubada, et kolme aasta jooksul näeme siin konkreetseid tulemusi.

Pisut isiklikku. Võrsunud vägevast muusikute dünastiast, olete ise lõpetanud TLÜ humanitaarinstituudi sotsioloogia erialal, omandanud kunstikorralduse magistrikraadi Sibeliuse akadeemias ning jätkate juhtimisteaduse doktoriõppes EBSis. Wikipedia tutvustab teid kui MTÜ Eesti Muusika Eksport tegevjuhti, tõlkijat ja eesti jalgpallurit. Imponeeriv mitmekülgsus. Kui vabalt tunnete end muusikamaastikul?
Mulle meeldib, et mind ei saa lõpuni kuskile kasti paigutada ja öelda, et „see ta ongi”. Vanemate kaudu puutusin kokku vanamuusika, klassikalise ja nüüdis­aegse süvamuusikaga, olen laulnud mitmes kooris ja õppinud algtasemel nii viiulit, klaverit, trompetit, kitarri kui ka orkestridirigeerimist, aga naljaga pooleks võib öelda, et kuna ma ei osutunud üheski neist liiga osavaks, tuli turundust õppima minna. Loomulikult on inimesi, kes tunnevad minust muusikaelu teatud tahke palju paremini ja palju enam sügavuti. Olen nüüdseks töötanud neli aastat Eesti Muusika Ekspordi tegevjuhina, juhendanud kolm aastat EBSis kursust „Loomemajandus ja muusikaettevõtlus”, osalenud arvukatel rahvusvahelistel muusikakonverentsidel ja kontaktüritustel ning selle ajaga on tekkinud üsna põhjalik arusaam kogu muusikamaastikust. Seega võib öelda, et tunnen ennast suures plaanis üsna kindlalt, aga konkreetsetes tahkudes õpin praktiliselt iga päev midagi juurde – ainuüksi viimase kuu jooksul olen kümmekond lehekülge sisulisi märkmeid teinud. Selle eest olen tänulik kõigile neile inimestele, kellega on olnud võimalus kohtuda.

Kuna lõppev kuu on olnud ainult üks suur muusikapidu ( „Estonia 100”, hooaja avakontserdid, Arvo Pärdi päevad, 1953. aastal sündinud suurkujude tähtpäevakontserdid jpm), mis päädib rahvusvahelise muusikapäeva suurejoonelise tähistamisega, siis uurin lõpetuseks teie suuremaid muusikaelamusi.
Olen selle kuu jooksul jõudnud käia kümmekonnal kontserdil, aga mis kõige rohkem on meeldinud, jätaksin praegu enda teada …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming