Võimas avalöök

Ardo Västrik

Kontserdisarja „Eliitkontserdid” avakontsert: Anna-Liisa Bezrodny (viiul) ja Marko Martin (klaver/orel) 24. IX Estonia kontserdisaalis.

Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti Kontserdi koostöös ellu kutsutud sarja „Eliitkontserdid” uus hooaeg sai vägeva avalöögi. Kontserdil esinenud viiuldaja Anna-Liisa Bezrodnyt ja pianisti Marko Martinit võib liialdamata pidada eesti tippmuusikuteks, kes pakkusid versioone sellele koosseisule kirjutatud tuntud teostest, millele võib samuti julgelt eesliitena lisada sõna „tipp”: César Francki sonaat A-duur ja Sergei Prokofjevi sonaat nr 2 D-duur op. 94bis. Kuid samavõrra oluliseks võib pidada uue eesti heliteose esmaettekannet, milleks oli Rein Rannapi „Cantilena”.
Nagu selgus päeval eetris olnud Klassikaraadio intervjuust, on kahe muusiku koostöö iga vaid paar kuud, mida kuuldud kontserdi põhjal ei saaks üldsegi järeldada. Nende partnerluses ei olnud jälgegi koosmängulistest traagelniitidest, samuti olid ideaalilähedased ansambli kõlavahekorrad. Kordagi ei olnud probleemiks seegi, et saal on tegelikult suur: muusikud olid võimelised mängima äärmiselt intensiivselt, aga julgesid mängida imevaikset, kuid siiski kandvat piano’t. Kõige nauditavam oligi koosmänguliselt jälgida just Francki sonaati: muusikud justkui mängisid teineteisega, inspireerisid vastastikku, võtsid riske, kuigi peategelaseks oli ja jäi muusika, mis kandus kuulajateni. Prokofjevis mindi rohkem kindla peale välja, kuid see ei tähenda, nagu oleks esitus olnud igav või tuim. Otse vastupidi.
Kontserdist kirjutades peab paraku kordama seda mõttemõlgutust, mida tegelikult kuulsin sealtsamast inter­vjuust esinejatega. Jäi kõlama mõte, et eriti just Francki sonaadis sisaldub terve maailm – seal on kõike, äärmusest äärmusesse. See ütlemine on kuidagi nii tabav ning kõikehõlmav. Ja muusikud seda just pakkusidki. Samuti oli muljet avaldav, milliseks hämmastavaks teguriks oli teoses aeg. Olles kuulnud Anna-Liisa Bezrodny mängu korduvalt varemgi (ning juba ette teades, kui hea muusik ta on), üllatas nüüdne just aja kasutamise poolest: aega anti, aega võeti, oldi aja valitseja. Aja teemaga haakub hästi ka oskus kulminatsioone ajastada. Meisterlikkust selles sai jälgida mõlema ansamblisti puhul kõigi teoste esitamisel. Marko Martini mängu kohta peab veel lisama, et see ei köida esmajärjekorras emotsionaalsusega, vaid tegemist tundub olevat väga tugevalt mõtleva inimesega, kelle mõttejõud tabab kuulajat kusagilt seestpoolt, tänu millele on mõju seda tugevam.
Kahe sonaadi vahel tuli esiettekandele Rein Rannapi „Cantilena” (pühendatud Anna-Liisa Bezrodnyle). Olgugi et Rannapit on iseloomustatud laiahaardelise muusikuna, kes nii loomingus kui interpretatsioonis on ühendanud kerge ja tõsise muusika taotlused, kuulub ta nende loojate hulka, kelle mitmed teosed puudutavad inimhinge sügavamaid kihte. Nende sekka kuulub kindlasti ka vastne „Cantilena”, mis algab ja lõpeb pimedusest (nii ka saalis kontserdil), sisaldades pikki kandvaid meloodialiine, kuid ühtlasi viiuldaja oskusi vägagi proovile panevat virtuoosset keskosa. Teos on algselt mõeldud küll viiulile ja kammerorkestrile, kuid kammervariandis otsustati saatepillina oreli kasuks, kuna helilooja sõnutsi kustunuks kandvad meloodianoodid klaveril liialt kiiresti. Võib-olla seab selline valik esitussagedusele teatud piirangud, kuid võib-olla ka mitte. Loodetavasti saab see peatselt ette kantud ka keelpilliorkestri variandis.
Kokkuvõttes on raske välja tuua enim maksvusele pääsenud teost, pigem moodustus väga hea tervik – kõike oli ühtviisi huvitav ja nauditav kuulata. Ootame järge!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming