Flöödimuusikat lähiminevikust

Toomas Velmet

„Kammermuusika Mustpeade majas”: Leonora Palu (flööt) ja Age Juurikas (klaver) 3. X Mustpeade maja Valges saalis.

Meil on palju häid ja väga häid flötiste, kuid sugugi mitte palju neid, kes armastavad end tõestada sooloõhtuga. See on mõistetav, sest leib tuleb teenida orkestri(te)s ning sooloõhtu nõuab tahtmist, ettevalmistusaega ja realiseerimisvõimalust. ERSO esiflööt Mihkel Peäske on iseloomustanud, oma ametit ainulaadseks pidades, et siin käivad töö ja vile koos – hea huumor, kuid ainult proffidele. Tegelikult nõuab see üks vanemaid muusikariistu erilisi füüsilisi eeldusi ja vaimujõudu, et mäng professionaalsel tasemel omandada ja veel enam, ka kuulajatele midagi pakkuda. Meie ajalugu tunneb ja meie mäletame veel Samuel Saulust ja Jaan Õuna kui teerajajaid ja suuri eeskujusid.

Leonora Palu on tagasihoidlikult, kuid järjekindlalt pürginud meie flötistide parnassile ning on seal võtnud vägagi kindla istekoha päris esireas. Palu ampluaa on lai ja koosneb orkestrandi, pedagoogi, kammermuusiku, vabaimprovisaatori ja produtsendi ametist. Oktoobri algul pälvis tähelepanu tema koos pianisti Age Juurikaga esitatud kava, mis koosnes muusikast, mida nimetatakse kaasaegseks. Selline ettevõtmine on riskantne, nõuab enesekindlust ja mitte sugugi vähem meisterlikkust mõlemalt partnerilt.

Valget saali kasutatakse kahes positsioonis: lava paigutatakse kas akende alla või kumerseina ette. Mitmed kammermuusikud on eelistanud viimast, nii ka duo Palu-Juurikas. Kava alustati prantsuse helilooja André Jolivet’ (1905–1974) Sonaadiga flöödile ja klaverile (1958). Jolivet’ muusika ei ole meie saalides sage külaline, kuigi ta looming sisaldab lugematu hulga põnevaid teoseid veel põnevamatele koosseisudele nii sümfoonilise kui kammermuusika valdkonnas. Klassikaliselt kolmeosalise flöödisonaadi esitus oli põnev ja lõi kindlasti kontserdile „tundlikult ekspressiivse taustsüsteemi”. Kas esitatus väljendus selgelt ka Jolivet’ „esoteerilis-metafüüsiline kontseptsioon ja eksotism” (seda lubab kavaleht), kuid teatavat loitsu ja maagiat võis tajuda küll. Fakt on aga see, et esitus avaldas muljet kogu saalitäiele kuulajatele ja haakus ootamatult hästi järgnenud Tõnu Kõrvitsa „Thulemaa laulude” (2002) mustriga. Nii hästi, et Kõrvitsa nägu ilmus esile, küll mitte kohe, kuid seda väärikamalt aja kulgedes. Mu meelest oli Kõrvits ka meisterlikumalt kui Jolivet’ jaganud flöödi ja klaveri partnerlust, mida esitajad samaväärselt demonstreerisid.

Kava lõpunumbriks paigutatud Eduard Tubina Sonaat flöödile ja klaverile ETW 65 (1979) on kirjutatud Samuel Saulusele, kuid kõlas esmalt Stockholmis helilooja 75. sünnipäevale (1980) pühendatud kontserdil, esitajateks Liis Jaanivald (flööt) ja Mart Lille (klaver). Eesti esiettekandel kaks nädalat hiljem Tallinnas mängisid Samuel Saulus ja Lille Randma. Tähelepanu väärivad ka teose ettekanded USAs ja Kanadas, esitajateks Maarika Järvi (flööt) ja Neeme Järvi (klaver!). 1995. aastal orkestreeris ameerika helilooja-laulja-produtsent Charles Farmer Coleman (1968) sonaadi flöödile ja keelpillidele, millise versiooni on Maarika Järvi koos ERSO ja Kristjan Järviga ka plaadistanud. Palu ja Juurikas suhtusid sellesse ajalukku rahulikult ning esitasid kuulajatele hindamiseks oma tasakaaluka ja läbimõeldud interpretatsiooni. Tubina Flöödisonaat nagu Muusika keelpillidele ja Vioolasonaat lõpevad mõjusalt aeglase osaga ja esitajad oskasid selle LarghettoLargo välja mängida tõeliselt kogu kontserdi finaalina.

Esitajatele saab anda ainult kiitvaid hinnanguid, seda enam, et tegemist oli teostega, mille sünniaastad on piiritletavad viimase poolsajandiga. Risk õigustas ennast 100% ja pakkus kuulajatele naudingut 100%.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming