Muusikalisest ülevast

Martti Raide

„Sümfooniline seiklus”: ERSO, solist Maria Šagutš (sopran), dirigent Paul Mägi 4. X Estonia kontserdisaalis.

„Nüüd on meil ka Richard Wagneri „Tristan” ja „Nibelungi sõrmus” ning tema õpetus lõputust meloodiast, mis tähendab printsiibiks ülendatud vormitust, süstematiseeritud mitte-muusika, viiel noodijoonel kujutatud meloodiline närvipalavik,” kirjutas muusikakriitik Eduard Hanslick 1865. aastal oma raamatu „Muusikalisest ilusast” 3. trüki eessõnas. Hanslicki tekst on üsna sapises, „ärapanemise” tonaalsuses. Pilkega iseloomustab ta Wagneri muusikat kui ilu vastandit, esteetilist äpardust. Ikka selleks, et tema meelest üllaks ja kauniks peetu saaks selgemini esile tõusta. Jättes kõrvale Hanslicki esteetilised hoiakud, mis olid põhimõtteliselt contra Wagner, esitagem mõttemängus hoopis küsimus toonaste ettekannete kunstilise taseme kohta. Olid need alati esitatava väärilised? Või juhtus ka nii, et sedavõrd uut laadi ja esitajaile harjumatult kõrgeid nõudmisi esitava muusika ettekannetel puudus teinekord sisuline veenvus? Võib-olla kannustas just see asjaolu kriitiku iroonilist sulge? Seda me kindlalt ei tea, võime vaid oletada. Hoopis julgemalt võib väita, et vaevalt küll Hanslick pärast ERSO 4. oktoobri kontserti oleks eeltsiteeritut selle muusika kohta tarvitanud.

Meie esindusorkester tähistas Wagneri juubeliaastat „Kuldse klassika” kontserdiga, dirigendipuldis maestro Paul Mägi. Kava esimeses pooles kõlasid üheks muusikaliseks tervikuks põimitud sissejuhatus ja „Isolde armusurm” ooperist „Tristan ja Isolde” (1859). Orkestri mängus ilmnes esimestest taktidest peale selge taotlus muusikalist materjali nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt mõtestada ning dirigendi kindlakäelisel juhtimisel kujunes sissejuhatusest arhitektuurselt selge ülesehitusega tervik. Omamoodi küsimärgi jättis õhku sopran Maria Šagutši esinemine „Tristani” lõpustseenis. Tema uskumatult mahukas ja varjundiküllane dramaatiline sopran näib võimaldavat kõike, mida inimhääl üldse suudab väljendada. Paraku ei pääsenud see potentsiaal sel kontserdil maksvusele. Šagutš esitas partii küll suure vokaalse üleolekuga ja intonatsiooniliselt puhtalt, kuid esituses jäi vajaka veenvusest ja süvitsiminekust Wagneri muusikalise keele ainukordsesse maailma. Ka saksa keele häälduses häirisid mitmed ebakõlad. Ilmselt kuuluvad Šagutši repertuaari fookusesse teised autorid ja stiilid.

Õhtu teist poolt täitis hollandi helilooja Henk de Vliegeri (1953) „Sõrmus”, sümfooniline seiklus. Vlieger valis Wagneri „Nibelungi sõrmuse” neljast ooperist eredamad episoodid ja ühendas need veidi üle tunni kestvaks orkestrifantaasiaks. Ooperite tegevuse kronoloogiat eirav muusikalise materjali järjestus paiskas motiivistiku unenäoliselt segamini, mis lõi huvitava, küll Wagnerist lähtuva, kuid siiski ühe teise reaalsuse. Nii tekkis Wagneri teosest vaatamata tema väljenduslaadi ja orkestratsiooni säilitamisele uusi tähendusseoseid ning dramaturgilisi tõuse konstrueeriv Vliegeri teos. Ja ikkagi oli see sissejuhatus „päris” Wagneri juurde. Omamoodi isutekitaja, ka filmitreileri tähenduses vaadeldav.

„Sõrmuse” ettekandest sai kontserdi vaieldamatu sisuline kõrghetk. Kiitust väärib faktuuriselgusele orienteeritud kõlaline üldpilt, kus valitses pillirühmade meeldiv tasakaal. Partituuri kätketud muusikalised sündmused ja kihistused (Wagneri helikeeles pole neid sugugi vähe) jõudsid viimse detailini kuulajani, sealjuures kuulmismeelt pingutamata. Eriliselt paitas kõrva puhkpillide tämbriline ühtlus, seda ka puu- ja vaskpillide koosluste vahel. Norida tuleb aga viiulirühma tooni kallal, mis forte’st vaiksema dünaamika korral kippus kaotama nii intensiivsust kui sära ning taandas seeläbi end justkui vabatahtlikult meloodilise liini kandja rollist. Terviku tasandil oleks paiguti soovinud hoolsalt välja töötatud detailide suuremat sünteesi, üksikkomponentide julgemat sulatamist tervikusse (ärgem unustagem, et Wagneri ideaaliks oli Gesamtkunstwerk, s.o ühiskunstiteos – selle sõna igas võimalikus tähenduses), jäägitumat kaasaminemist muusika sugestiivse väljenduslaadiga. Eeltoodu ei vähendanud sugugi ettekande kunstilist mõju, mis kutsus kuulajais esile siirast vaimustust ja vallandas kahetsusväärselt hõredale publikule vaatamata marulise aplausitormi. Vahest nii mõnigi saalisistuja tajus parema „mina” sündi ja nii plaksutatigi kahe eest.

Kuigi Wagneri looming lähtus valdavas osas rahvuslikust ainest, mis tõstab ta saksa vaimu üheks eestvõitlejaks, saavutab Wagneri loodu tähenduse ja mõju, mis on suur ka üldinimlikes mõõtudes. Pole ka ime, sest ta püüdlusi pühitses ambitsioonikas eesmärk inimest ülendada – uuestisünd vaimu läbi. Ja selle võimaluse kingib ta igal kohtumisel.

Martti Raide, pianist ja pedagoog

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht