Kristalliseerunud heliloomingu väärtused publiku ette

Toomas Velmet

ERSO hooaja avakontsert „100 aastat”: Eesti Riiklik sümfooniaorkester, solistid Sigrid Kuulmann (viiul), Heli Veskus (sopran), Juuli Lill (metsosopran), Oliver Kuusik (tenor), Mart Madiste (tenor), Rauno Elp (bariton) ja Pavlo Balakin (bass), kaastegevad RO Estonia ooperikoor (koormeister Hirvo Surva), RO poistekoor (H. Surva, Maarja Soone, Andres Lemba), Estonia Seltsi segakoor (Heli Jürgenson, Ksenja  Grabova), Rahvusmeeskoor (Andrus Siimon), dirigent Neeme Järvi. 7. IX Estonia kontserdisaalis

Sada aastat Estonia kontserdisaali. Algas ERSO 87. hooaeg ja ette kanti eesti muusika klassikat aastaist 1900–1961. Selline on lühikokkuvõte ERSO pidulikust kontserdist, millega seda kõike eelmisel laupäeval märgiti.
Laval suur sümfooniaorkester, puldis peadirigent Neeme Järvi, kes esmakordselt samas staatuses oli ERSO ees just 50 (!) aastat tagasi, ning saalis need, kes seal pidid olema ja kes sinna mahtusid. Kava oli ilmselgelt päevakohane ja mõnigi teos nagu Rudolf Tobiase „Eks teie tea”, „Sanctus” (oratooriumist „Joonase lähetamine”) ja Artur Kapi „Päikesele” kavast, mis kõlas ka sada aastat tagasi. Neile lisandus valik meie väärtuslikust klassikast, mis piduliku kontserdi kohta andis väga hea kompositsiooni ning toonitan – tekitas paljudele saalisviibijatele ka meeldiva ohhoo-efekti, sest ega me ju argikontserdil neid teoseid ei kuule. Ja enam kui kindlalt kuuluvad sellesse vähe kuuldud valikusse Eduard Tubina Viiulikontsert nr 1 D-duur ETW 19 ja sama autori Süit balletist „Kratt” ETW 111A. Viiulikontserdi Andante sostenuto on vaata et poeetilisim lehekülg eesti instrumentaalmuusikas ja viiulikunstnik Sigrid Kuulmannil väga meisterlikult esitatud. Esimese teosena kontserdi kavas kutsus see esile meie publiku ülima tunnustuse, s.t müdiseva jalgaplausi. Kui on üldteada, et sümfonistina on Eduard Tubin võrreldav Šostakovitšiga, siis on meil ka autor, kes on võrreldav Prokofjeviga. Seegi on Tubin, tõestuseks kontserdi avapoole efektiga lõpetanud „Krati” süit.
Teos, mis meie sümfooniakontsertide publikule on põlvkondade viisi tõepoolest tuttav, oli nüüdki paigutatud kava avanumbriks – ja muidugi oli tegu Heino Elleri poeemiga „Koit”. Oleme seda kuulnud paljude meie ja ka välis­dirigentide esituses, esimesena meenuvad Jevgeni Svetlanov ja Nikolai Aleksejev. Kuid siin on küll Neeme Järvi peremees: tema „koidunostalgia” on ületamatu. Kontserdi teine pool oli pühendatud meie vokaalsümfoonilistele suurvormidele, sest ka kõlanud Artur Kapi „Viimne piht” on ju autori tahtel lülitatud oratooriumi „Hiiob” üheks numbriks. Taas alustan Sigrid Kuulmannist ning kasutaksin ülivõrdeid, sest teose esitus vääris neid, kui vaid leidnuks vastavaid. Oskus vähedramaatilisest teosest teha esituslik šedööver on eriti kõrgelt hinnatav omadus.
Kava teise poole ettekannetesse olid haaratud peale ERSO veel RO ooperikoor ja poistekoor, Estonia Seltsi segakoor, RAM ning solistid Heli Veskus, Juuli Lill, Oliver Kuusik, Mart Madiste, Rauno Elp ja Pavlo Balakin. Kõiki neid koore ja soliste läks koos vaja Tobiase „Sanctus’e” esituseks ning üksikuid ka teiste teoste esitamisel. Headest ettekannetest tõusid esile juba nimetatud „Viimne piht” ja Villem Kapi „Põhjarannik”. Viimane võidab vähemalt orkestriversioonis, kui originaali baritonisoolo on usaldatud koorile. Tegeliku punkti pani pidulikule kontserdile just seekord eriti õnnestunud „Põhjarannik”. Tobiase „Sanctus” asetas sündmusele kaks hüüumärki, just nii mitu korda seda publiku soovil esitati. Meie muusikaloos on veel palju teoseid, mida nautida ja millega uhkustada maailmas, ning selleks me siin oleme ja elamegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht