Võrtsjärv, see on kuupkilomeeter magedat vett

Eesti maaülikooli limnoloogiakeskuses uuritakse meie siseveekogude elustikku.

TARMO TIMM

Viljandimaa idapiiril laiub Võrtsjärv – kuupkilomeeter sogast magedat vett, pindalalt veidi vähem kui kolmandik Hiiumaad. Muhumaast jälle tublisti suurem. Sogane seepärast, et on madal, sügavust keskmiselt 2,7 meetrit, ning lained ulatuvad põhjast muda ja savi üles loksutama. Nõnda kevadest sügiseni, aga talvel võib vesi jää all põhjani läbi paista. Tuul puhub siin üle laia lageda kõige sagedamini edelast või läänest. Seetõttu leidub puhast liivaranda rohkem põhja- ja kirdekaldal. Idakaldal on lained kulutanud voorenõlva punasesse liivakivisse kuulsa Tamme paljandi. Tuulevarjuline läänekallas on madalam ja mudasem. Hoopis madal, turbakallastega ja kinni kasvamas on lõunaots, kus Pikasilla man suubub Väike Emajõgi. Selles on süüdi maakoore aeglane vajumine Lõuna-Eestis, mis Võrtsjärvegi üha enam lõuna poole kallutab. Pikasillal käis üle Emajõe põhiline liiklus Mulgi- ja Tartumaa vahel, olgu siis pika puusilla või parve abiga. Kui kumbagi polnud võtta, jäid viisk, põis ja õlekõrs Viljandi-reisil jätta. Üle Pikasilla kodusele Mulgimaale jõudes olevat mulgid laulusalmi järgi mullale suud andnud. Tegelikult vaatasid jõukamad mulgid üle Võrtsjärve paistvat Tartumaad kui kuldrannakest (ühest teisest laulust!). Tartumaal ostsid nad kõhklevate kohalike meelepahaks nende renditalusid mõisnikelt omale ega kippunudki enam Mulgimaale tagasi.

Rootihnik laiub nagu džungel

Võrtsjärve ehk Virtsjärve nime seostab rahvaetümoloogia tema sogase veega. On ka teine seletus: võrrits olevat vanemas keeles tähendanud roogu, roostikku. Pilliroog ongi siin kõige iseloomulikum taim. Veel pool sajandit tagasi leidus palju lagedaid, liivase või kivise põhjaga kaldalõike mitte ainult ida- ja põhjakaldal, vaid ka läänes. Kus oligi roostikku, oli too nii hõre, et paadiga või koguni ujudes läbi pääses. Nüüd palistab lai rootihnik nagu džungel kogu järve, ulatub maismaalegi, jättes neemede kohal ainult mõne pisikese lünga. Paadi­sadamate omanikud on pidanud veele pääsemiseks, vahel ka looduskaitsega pahuksisse minnes, roostikku kanaleid niitma või koguni ekskavaatoriga süvendama. Mõned lasid ühel eriti madala veega sügisel oma kaldalõigud buldooseriga roojuurikaist puhtaks lükata – need lagedad osad, näiteks limnoloogiakeskuse ja Valma all, ongi tänini roovabad.

Miks roog siin nõnda edeneb? Eks järv ole muutunud aastakümnetega eutroofsemaks, toitesooladest rikkamaks. Lagedas vees segab tuul vett siiski põhjani, nii et lahustunud hapnikku on jätkunud suviti ka nõudlikumatele veeloomadele, näiteks veel hiljuti rääbisele ja tindile. Aga mõnel talvel võib Võrtsjärv, eriti selle lõunaosa, ummuksile jääda – siis kui talv on pikk, jää paks ja lumega kaetud. Siis on vett jää ja mudase põhja vahel õige vähe ning tavaliselt vees hapnikku tootvad planktonvetikad ja taimed pimedas.

Kalastatud on Võrtsjärvel juba kiviajal. Siinse vanima kaluri pilt, taastatud 1950. aastail Valma muinasasula kohast välja kaevatud luustiku järgi, kaunistab Eesti ajaloo õpikuid. Tsaariajal tuli Võrtsjärve äärde kutselisi kalureid Peipsi äärest, mida meenutavad vene perekonnanimed mitmes siinses põlises perekonnas. Nad tõid kaasa oma püügiviise ja ka kombe peenesilmaliste võrkudega tinti püüda ja soolatult kuivatada. Tolle kauba järele oli õigeusklikul, paastumist austaval Venemaal nõudmist. Võrtsjärves tinti palju ei olnud, seepärast püüti kiiska ja muud peenkala. Kiisakuivatus­ahjude vundamente leidub Võrtsjärve ääres veel praegugi.

Esimese vabariigi ajal leiutati Võrtsjärvel jahist veidi suurem purjepaat, mille taga traaliti tiibade ja pujusega kalemõrda. Hiljem said need purjekad ka mootori. Kaletamine on nüüdseks asendunud seisumõrdadega. Kalepurjekad läksid moest ja kadusid vahepeal viimseni. Mõne aasta eest ehitasid Valma mehed järjepannu kolm uut, nüüd juba lõbusõidulaevadeks. Vilka traalimise tagajärjel jäi toona suuri kalu väheseks, aga Nõukogude majandus nõudis püügiplaani täitmist ja ületamist. Eks siis traalitudki peenesilmaliste püünistega kiirelt paljunevat kiiska (mis läks suuremalt jaolt seasöödaks), aga koos kiisaga hävitati ka suuremate kalade noorjärke. Nõutud tonnid saadi kätte, tulu oli vähe.

1970. aastail juhtus Võrtsjärvel midagi ebatavalist: riiklikku püügiplaani vähendati. Ettepanek oli tulnud Võrtsjärve limnoloogiajaama kalateadlastelt, võimaluse aga andsid kaks sündmust: kõik Võrtsjärve-äärsete kolhooside kaluribrigaadid olid ühendatud riiklikuks kalamajandiks keskusega Valmas, ja too allutatud metsamajanduse ministeeriumile. Metsameestele ei olnud kalatoodang elutähtis, nemad võisid koos teadlastega katsetada. Püügiplaane vähendati, peenkala traalimine lõpetati hoopis, suurte kalade noored jäid ellu, ohtramaks muutunud röövkalad hakkasid ise kiiska õgima – ning mõne aasta pärast oli kiisajärvest saanud koha- ja latikajärv! Riigi kulul hakati Euroopast siia tooma angerjamaime, kes samuti hästi edenesid ja kaluritele jõukust lisasid. Varsti oli Võrtsjärve kalamajandus – ainsana kogu Nõukogude Liidus – kõvasti paranenud.

Kalateadlased Võrtsjärvel

Limnoloogiajaam 1964. aasta paiku.

Limnoloogiajaam 1964. aasta paiku.

Neeme Mikelsaar

Limnoloogiakeskus 2013. aastal.

Limnoloogiakeskus 2013. aastal.

Henn Timm

1954. aastal asutati Rannakülas, pererahvata jäänud Petseri talus teaduste akadeemia välibaas. Sellest kasvas ajapikku väikese teadusinstituudi mõõtu Võrtsjärve limnoloogiajaam koos mitmekümne alalise elaniku ja hädapäraste teenindusasutustega. Praegu on tema nimetus Eesti maaülikooli limnoloogiakeskus. Ei sääl ainult kalu uurita, ei ka ainult Võrtsjärve, vaid kogu Eesti siseveekogusid ja nende elustikku. Töö toimub ka Peipsil ja vahel välismaalgi. Nõukogude ajal käidi siit ekspeditsioonidel Kesk-Aasias ja Doonau deltas, nüüd on limnoloogiakeskusel enesestmõistetav koostöö kogu maailma ametivendadega. Näiteks oli Peeter Nõges mitu aastat tööl Itaalias, kogu Euroopa Liidu sisevete uurimist koordineerivas asutuses. Alles paari nädala eest tõi post äsja ilmunud paksu raamatu ülevaatega maailma magevee-selgrootutest – sellegi autorite seas on üks siinne teadlane. Lähetused teaduskonverentsidele on nüüd tavalised. Euroopa Liidu raha toel lõppes mullu limnoloogiakeskuse poole sajandi vanuse peahoone kapitaalremont: saadi uus katus, soojustus, järveküte, sisustusest rääkimata.

Kui hoone 1964. aastal käiku oli läinud, käidi seda vaatamas kui ilmaimet. Kevaditi tuli päevas mitu koolilaste ekskursiooni kuulama teadlaste juttu veekogude elustikust, vaatama toona veel väheseid akvaariume. Palju aastaid oli see teadlastele külakorda tehtav palgata lisatöö. Sellest kohustusest pääsesid nad XXI sajandi algul, kui peahoone kõrval seisev akvaariumidehoone rekonstrueeriti järvemuuseumiks. Nüüd käivad nii õpilaste kui ka täiskasvanute ekskursioonid teaduslaborite asemel muuseumis. Järvemuuseum on ühtlasi õppekeskus, kus õpetatakse tundma veetaimi ja -loomi, nii palja silmaga nähtavaid kui mikroskoopilisi.

Järvemuuseumi rajamise üks algatajaid oli Võrtsjärve Sihtasutus, mille järve ümbritsevad vallad on loonud turismi- jm majanduse arendamiseks. Nüüdseks on järve ääres korrastatud puhkealasid, avatud vaateid, rajatud paadisildu ja vaatetorne, paigaldatud infostende ja viitasid. Viljandi- ja Tartumaa piirile Suure Emajõe lähtele ehitati Võrtsjärve külastuskeskus, mis on ühtlasi sihtasutuse peakontor ja pälvinud ühiskondlike hoonete kategoorias auhinna „Energiasäästlik kaunis kodu 2014“. Hinnatav on Euroopa Komisjonilt Võrtsjärve piirkonnale kui parimale Eesti veeturismi sihtkohale 2010. aastal antud Euroopa tippsihtkohtade märgis (European Destinations of Excellence, EDEN).

Kunagi oli Võrtsjärv tähtis veetee: siitkaudu parvetati palke, Tartust käis Oiule ja Suisleppa reisiaurik. Väljavoolu Jõesuus on korduvalt süvendatud, et laevad läbi pääseksid ja järv kaldaid ei uputaks. Nüüd on jälle nii veevaene aeg, et veeteede ameti laev ei pääsenud mullu järvele liiklusmärke panema. Ega siin peale kalameeste liiklejaid palju olegi. Varem on veevaestel aegadel arutatud, et võiks väljavoolule regulaatori ehitada. Siis oleks kaladel rohkem vett ja kevadel üleujutatud luhal koelmuid. Teiselt poolt takistaks selline tõke nii veesõidukite kui ka kalade Emajõe ja järve vahet liikumist. Alati on tulnud järgmistel aastatel vett rohkem ja reguleerimise mõte enne teostamist soiku jäänud. Seda enam et Võrtsjärv on ka Natura ala, kus kalade ja lindude elu ei tohi liiga palju segada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar