Vähehinnatud suurmees Georges Frédéric Parrot

Parrot võitles Liivimaal tuliselt pärisorjuse kaotamise ning üldise koolihariduse andmise eest kõigile sotsiaalsetele klassidele.

MARGUS MAIDLA

5. juulil täitus 250. sünniaastapäev rektoril ja akadeemikul Georges Frédéric Parrot’l (5. VII 1767 Württembergi hertsogiriik Mömpelgard (Montbéliard) – 20. VII 1852 Helsingi). Pealkirjas esile toodud „vähehinnatud“ ei ole tegelikult korrektne. Me teame hästi Parrot’ rolli Tartu ülikooli taaskäivitajana murranguliste Napoleoni sõdade ja Aleksander I Vene impeeriumi valitsemise ajal ja talle on selle eest ka igakülgset tunnustust jagatud. Millest me aga peaaegu üldse ei tea, on Parrotʼ tolleaegne poliitiline tegevus. On selgunud, et tal võib olla kandev roll selles, et esmakordselt keiserlikul tasemel tõstatati pärisorjuse kaotamise teema. Kui Parrot esimest korda 1802. aastal Aleksander I-ga kohtus, oli tal kaks ettepanekut, millel oli tema silmis võrdne kaal – taastada Tartu ülikooli tegevus ja kaotada kohalike elanike pärisorjuse statuut. Kogu oma järgnevas intensiivses suhtluses Vene keisriga tõstatas Parrot järjekindlalt ikka neid küsimusi, võitles Tartu ülikooli arendamise ja finantsilise iseseisvuse, kohalike elanike eluolu ja haridussüsteemi eest.

Hiljuti toimus Tartus 28. Balti teadusajaloo konverents teemal: „On the Border of the Russian Empire: German University of Tartu and its first Rector Georg Friedrich Parrot”1 ja peatselt näeb ilmavalgust temale pühendatud monograafia, mis avab uusi huvitavaid tahke selle suurmehe elust. Üks konverentsi peaesinejatest oli kunstiteadlane ja arhitektuuriajaloolane, Tallinna tehnikaülikooli dotsent Epi Tohvri.

Epi Tohvri koos Prantsuse teaduste akadeemia liikme, paleontoloog Philippe Taquetʼga, kes rääkis Parrotʼle pühendatud konverentsil Parrotʼ sõbrast Georges Cuvierʼst.

Erakogu

Mis mees oli Georges Frédéric Parrot – šoti-prantsuse päritolu Eestis ja Venemaal tegutsenud füüsik, Tartu ülikooli esimene taastamisjärgne rektor ja Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik?

Parrot oli siinses kultuuriruumis originaalne mõtleja, tõeline valgustusaja homme de lettres, kelle mitmekülgse tegevuse uurimise kaudu saame osa eri elutahkudest. Kusjuures Parrot’ haridusteemalisi kirjutisi võib meie kultuuriruumis pidada esimeseks kompleksseks tekstikogumikuks, mis annab tervikpildi hariduse väljakujunemisest XIX sajandi alguses. Parrot oli kolm korda Tartu ülikooli rektor (1802, 1805 ja 1812) ning pidas kirjavahetust kahe Vene keisriga: ta oli Aleksander I sõber ja usaldusisik ning arukas nõuandja Nikolai I-le. Parrotʼlt on säilinud kirjavahetus mõlema keisriga: Aleksandrile on ta kirjutanud 190 ja Nikolaile 207 kirja ja nende abil saame rekonstrueerida autentse pildi XIX sajandi esimesel poolel toimunud ajaloosündmustest. Parrotʼ läbinisti humanistlik ja liberaalne maailmavaade, julge meel ja kirglik tõearmastus viisid teda tihti vastuollu konformistide ja obskurantidega, tema seisukohad ei olnud valitsejatele mugavad, sest riivasid valusalt Vene impeeriumi kitsaskohti. Kuid temas oli see hädavajalik võõramaalase terav pilk koos pühendumusega, mis aitas muuta siinset piirkonda euroopalikumaks. Parrot pitsatil on sõna veritas, mille kohta ta ise on lausunud nõnda: „Ma olen tõe sõber – vähemasti tahan ma seda uskuda. Ma pean end inimeseks, kes eksib vaid heas usus, kuid kes on oma uuringutes võtnud alati sihiks tõeotsingud.“

Varasemast on teada kirglik Parroti-Parrot’ teemaline nimevaidlus.

Jah, tema 200. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi raames peeti elavat mõttevahetust Parrotʼ nime häälduse üle, kas teha seda prantsus- või saksapäraselt. Ja ega kokkuleppele jõutudki. Omavahel vaidlesid kunstiajaloolane Voldemar Vaga, kes toetas prantsus­pärast hääldust, ning Pent Nurmekund, kes pidas teda saksa kultuuriruumi kuuluvaks. 1960ndate, 1970ndate aastate nimevaidluse lõpetas Elsa Kudu üleskutsega uurida, milline oli selle silma­paistva mehe maailmavaade, tema mõtted haridusest ja ühiskonnast, tema filosoofilised tõekspidamised ja kommunikatsioonivõrgustik. Ehk nagu on sõnastanud Elsa Kudu: „missuguse vaimu produkt“ inimene on.

Georges Frédéric Parrot sündis 1767. aastal Montbéliard’i linnas, mis kuulus Württembergi hertsogiriigi koosseisu, kuid oli ajalooliselt säilitanud prantsuse keele ja tavad. Parrot on frankofoonsest piirkonnast pärit luterlane, kelle määratlus on rohkem koha- ja kultuurispetsiifiline kui rahvuspõhine. Seepärast soovitan tema nime hääldada läbivalt prantsuspäraselt: Georges Frédéric Parrot. Ka tema kirjade valguses on tema mõtteviisis rohkem prantsuse kultuuritausta kui saksa oma. Saksa keeles tundis Parrot end ebakindlana veel Tartuski olles, lastes oma tekste korrigeerida heal sõbral, ülikooli raamatukogu juhatajal professor Karl Morgensternil.

Praegu Ida-Prantsusmaal asuv linnake oli valla nii Šveitsi, Saksamaa kui ka Prantsusmaa poole. Pärisorjus kaotati sealkandis juba XV sajandil ning XVI sajandi keskel kehtestati üldine koolihariduse nõue nii poistele kui ka tüdrukutele. Sellest on ka mõistetav, miks Parrot, kellele oli isiklik vabadus ja üldine kirjaoskus olnud sünnist saadik enesestmõistetav, võitles Liivimaal tuliselt pärisorjuse kaotamise ning üldise koolihariduse andmise eest kõigile sotsiaalsetele klassidele.

Kuidas ta Eestisse (Liivimaale) sattus?

Kahjuks suri Parrotʼ abikaasa Wilhelmine noorelt, jättes Parrot maha kahe väikese pojaga ning Parrot pidi pere elatamiseks otsima uusi võimalusi. Liivimaale jõudis ta tollal üsna tavalisel viisil. Nimelt sidus Montbéliard’i linna Venemaaga eriline side. Württembergi hertsogi tütar Sophie Dorothea oli 1776. aastal abiellunud tulevase Vene keisri Paul I-ga ja XVIII sajandil oli üldiseks tavaks, et ka selle piirkonna aadlikud ja oskustöölised võisid mõjukate kuningakodade juures loota uusi teenimisvõimalusi. Montbéliard’ist rännati meelsasti välja Vene impeeriumi, sest kõrgelt haritud montbéliardlased leidsid seal ruttu teenistuse ning Peterburi ja Balti provintse kutsuti lausa montbéliardlaste eldoraadoks. 1795. aastal saabus Liivimaale ka Parrot koos oma poegadega ja sai tuutori koha Cēsise lossi omaniku Karl Eberhard von Siversi juures. Samal ajal oli päevakorras esimese Balti teadusseltsi Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsie­teedi töö käivitamine ning Parrot valiti kohe ka sotsieteedi teadussekretäriks.

Tema peamiseks teadusadministratiivseks teeneks peetakse taasavatud Tartu ülikooli esimeseks rektoriks olemist (1802–1803) ja vastasseisu tõttu aadlikest koosneva kuratooriumiga heade tingimuste väljakauplemist keiser Aleksander I käest, tänu millele Tartu ülikool iseseisvus ja finantsiline vabadus kõvasti kasvas.

Parrotʼle oli ülikool vaid üks osa terviklikust haridussüsteemist, mille ülesehitamisega ta aktiivselt tegeles. Tuleb märkida, et Vene impeeriumi 1802.-1803. aasta haridusreform oli tollal üks Euroopa radikaalsemaid ja edumeelsemaid ning seda hinnati kõrgelt ka Euroopas. Selleks oli kohandatud prantsuse füsiokraatide välja töötatud hariduskava, mida esimesena rakendati 1783. aastal Poola-Leedu vabariigi hariduskolleegiumis. Sealsed kogemused võeti üle ja arendati edasi Peterburis Aleksander I lähiringis tema salakomitee liikmete poolt. Vene mõjudega ei olnud sellel haridusreformil mingit pistmist. Uus hariduskava oli egalitaarne, hästi üles ehitatud struktuuriga, kus algkoolist liiguti kreisikooli, sealt gümnaasiumi ja ülikooli. Õppeained olid viidud vastavusse teaduste arenguga, usuõpetus seoti kokku kombe- ja moraaliõpetusega, oluliseks peeti eri kooliastmetele uute õpikute kirjutamist. Sellega tegeles aktiivselt ka Parrot.

Parrot suureks teeneks on Tartu ülikooli asutamisdokument, mille ta kirjutas Peterburis 1802. aasta sügisel. Tal oli ettenägelikkust mõista, et Eesti-, Liivi- ja Kuramaa aadlike valitud ülikooli kuratooriumi juhtimine ei taga kõigile ühiskonnaklassidele ligipääsu ülikooli. Samuti mõistis Parrot, et Vene impeeriumi seadused ja valitsev mentaliteet ei ole veel sellisel tasemel, et austataks õpetlaste õigusi ning soositaks akadeemilise ringkonna kasvu ühiskonnas. Parrot kirjutas keisrile: „Kas kirjameestel ja teadlastel on Vene impeeriumis piisav austus? Te ei saa tuleviku põlvkondi kasvatada ilma austuseta professorite vastu. Seega peavad ülikoolil olema õigused ja eelisõigused, võrreldes teiste riigiasutustega. Nende eelisõiguste eesotsas on tsiviil-kriminaal-politseiõigus.“ Parrot asus toetama ülikooli autonoomia ideed, mis on üks tema suuremaid panuseid Venemaa ülikoolide seadusse.

Kõige tähtsamaks punktiks ülikooli asutamisaktis tuleb lugeda viimast, 17. punkti, kus on kirjas, et ülikoolil on õigus vastu võtta igast seisusest üliõpilasi, sealhulgas põliselanikke ja ka välismaalasi. Kuratooriumiaegses ülikoolikavas ei olnud seda ette nähtud. Selle printsiibi eest võitles Parrot kõige enam, öeldes: „Põliselanikul peab olema õigus kandideerida ühiskonnas olulistele ametikohtadele – saada kohtunikuks, pastoriks, arstiks, teiste omasarnaste kaitsjaks. Igal talupojal, kel on vahendeid anda oma pojale parim haridus, peab olema ka võimalus seda teha.“ Ülikoolis hakati õpetama ka põlisrahvaste keeli, näiteks eesti, läti ja soome keelt. Tänu Parrotʼ sõnastatud ülikooli asutamisaktile osutus võimalikuks talupojaseisuse ülikooli pääs ning üha rohkem hakati huvi tundma kohalike keelte ja kultuuri vastu, mis pani omakorda aluse eesti vaimukultuuri tekkele. Tartu ülikool läks riikliku finantseerimise ja juhtimise alla, kohalik baltisaksa kuratoorium kaotas õiguse ülikooli tegevusse sekkuda ning seetõttu sai Parrotʼst aastateks üks baltisaksa aadlike vihaaluseid.

1804 tegi keiser Aleksander I kihelkonnakoolide kava väljatöötamise ülesandeks Parrotʼle. Parrot ütleb: „Kui tühistatakse kihelkonnakoolide plaan, siis võin öelda, et minu jaoks kaotavad igasugused muud koolid ka mõtte. Mul oleks häbi, et toodan vaid teadlasi, samal ajal kui olen soovinud töötada selle nimel, et luua inimesi. Vallakoolid peaksid olema riiklikud, need ei peaks sõltuma ajaloosündmustest. Kui need on kord loodud, siis ükski võim ei saa neid hävitada.“

Ta käivitas ka professorite instituudi, kus said osaleda vene päritolu teadlased, kelle seas oli silmapaistvaim kraadiomandaja Nikolai Pirogov.

Parrot oli visionäär, kes nägi juba 1803. aastal ette, et Venemaa ülikoolides ei ole piisavalt professoreid, kes suudaksid vene keeles noori harida. Ta soovitas Vene ülikoolide ametliku avamise kuus aastat edasi lükata, sest tema arvates pidi eesmärgiks olema anda rahvale ülikoolid, mis on tõeliselt rahvuslikud. Valgustus pidi jõudma rahvani. 1820. aastatel süvenes Vene impeeriumis konflikt liberaalse ja konservatiivse mõtteviisi vahel ning selleks ajaks olid Moskva, Kaasani, Harkovi ja Peterburi õpperingkond jäänud kehva seisu: professorkond koosnes peamiselt välismaalastest ning keelebarjääri tõttu ei suutnud nad võita vene noorte usaldust. Parrotʼ arvates oli teiseks probleemiks üliõpilaste akadeemilise vabaduse puudus. Selleks ajaks oli Vene ülikoolides kehtestatud tudengite üle range järelevalve. Parrot kaitses üliõpilaste akadeemilist vabadust, öeldes: kui piiratakse noorte tegevusvabadust, siis kasvatatakse neist vaid automaatselt toimiv mass, mis soosib silmakirjalikkust ja võltsalandlikkust. Akadeemilise vabaduse suur eelis on see, et annab noorele inimesele varakult vastutustunde oma tegude eest. Üliõpilane, kes ei armasta oma ülikooli, ei armasta oma valitsejat ega oma isamaad. Võib märkida, et Parrot jätkas võitlust liberaalse maailmavaate eest kuni surmani.

1827. aastal kirjutas akadeemik Parrot keiser Nikolai I-le, et teist korda on kätte jõudnud hetk otsustada, kas Venemaal riigisiseselt saab olema rahvusülikoole või mitte. Parrotʼ sõnutsi võis Venemaal veel üllatusega tõdeda, et selles riigis on vaid simulaakrumid ehk näilised ülikoolid, mis on pigem avaliku hariduse hauad kui valguse kantsid. Parrot tegi ettepaneku asutada Tartu ülikooli juurde professorite instituut, kus valmistataks ette Vene ülikoolidele uusi professoreid. Parrot’ kava nägi ette, et 156 võimekat vene rahvusest noort õpib viis aastat Tartu ülikooli juures ning siis täiendab end veel kaks aastat ühes Euroopa ülikoolis. Professorite instituut tegutses Tartu ülikooli juures 1828–1838 ja koolituse läbis 22 professoriõppe kandidaati.

Parrot teadlasena: osmoos, galvaanilise elektri keemiline teooria, taju käsitlused, teadvustamata otsustuste teooria jne.

Parrot ei tahtnud sotsieteeti pidada asjaarmastajate seltsina, vaid soovis, et sellest saaks tõsistele teadusuuringutele toetuv ühendus. Ta tegeles söe koostisega, fosforiga, galvanoloogiaga, õhu puhastamise teooria täiustamisega – peamiselt sellise teemaringiga, millega tegelesid tollal prantsuse loodusteadlased. Parrotʼ parimaid noorpõlvesõpru Georges Cuvier, tulevane kuulus prantsuse paleontoloog, oli tegemas teadlaskarjääri Pariisis ning Parrot pidas temaga, aga ka selliste prantsuse keemia suurkujudega, nagu Antoine François Fourcroy, Louis-Bernard Guyton-Morveau või Louis Nicolas Vauquelin, teaduskorrespondentsi. Parrot leiutas eudiomeetri, millega ta parandas senist Alexander von Humboldti tehtud varianti. Uuris haiguste tekkepõhjusi, näiteks tuberkuloosi ja tüüfusepalavikku, ning seostas neid keskkonnatingimustega. Riia perioodil algas koostöö farmatseut David Hieronymus Grindeliga, kes oli 1803. aastal asutanud Venemaa esimese farmaatsiaseltsi, ning Parrot taotles keisrilt toetust Grindeli farmaatsiaalase teadusajakirja käigushoidmiseks.

Parrotʼl oli oskust näha akadeemiliste distsipliinide vahelisi seoseid ning siduda teadusuuringud ühiskonna teenimisega kõige laiemas mõttes, mis on oluline ka tänapäeva teadlastele. Parrot seisis kogu elu selle eest, et teadlased vahetaksid omavahel infot ning oleksid kursis üksteise teadussaavutustega. Kuid XIX sajandi alguses hakkame nägema juba rivaliteeti riikide ja ka teadussaavutuste vahel, samuti autorsuse eelisõiguse probleeme. Nõnda tuleb Parrotʼl teinekord oma esmassaavutuste eest ka võitlusse asuda, sest Peterburi Teaduste Akadeemia bülletäänides ja saksa teadusajakirjades avaldatud teadusartiklid ei jõudnud prantsuse teadlaste töölauale. Näiteks esitas Parrot 1830. aastal Prantsuse Teaduste Akadeemiale reklamatsiooni geoloog Élie de Beaumont’i vastu, öeldes et: „Härra Élie de Beaumont on käibele toonud minu vulkaaniliste kerkimiste teooria, mille ma olen avaldanud juba 1815. aastal oma õpikus „Physique de la Terre“ ja mis on enam kui pool minu geoloogia süsteemist.“

Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik on märkinud Parrotʼ esmaavastaja rolli olulise tajufenomeni puhul, mida Parrot täheldas, kui ta oma suvekodust Pavlovskist rongiga Peterburi sõitis. See tajufenomen seisnes nägemisillusioonis, et kui rong möödub suurel kiirusel objektidest, siis tunduvad need silmale väiksemad. Parrot ise nimetas seda optika ja füüsika vaheliseks piirialaks ja tõestas, et mida suurem on rongi kiirus, seda väiksemaks muutuvad inimesed ehk Parrotʼ sõnutsi tundub, nagu ollakse sattunud kääbikute maale. Selle avastuse pani Parrot kirja 1839. aastal. Muuseas, olles terava silmaga, suutis Parrot eksimatult jagada lõigu neljakümneks võrseks osaks.

Tooksin välja veel ühe saavutuse, millest tänapäeval on vähem teada. Kui Parrot saabus 1795. aastal Liivimaale, alustas ta kohe välitelegraafi katsetustega. Olles teadlik 1793. aastal leiutatud Claude Chappe’i semafortelegraafist, tegi ta esimesed katsed Tartus ja tutvustas välitelegraafi keiser Aleksander I, innustades seda läheneva sõja tõttu Napoleoniga kiiresti kasutusele võtma. On ka andmeid, et marssal Barclay de Tolly kasutas Parrot’ välitelegraafi 1812. aasta sõjas. Selle eest pälvis Parrot keisrilt rahalise autasu ja briljantsõrmuse.

Parrotʼ teaduslikuks pärandiks on ligi 120 teaduslikku käsitlust ja 15 täismahulist teost, millest ehk kuulsaimaks sai kuus köidet „Vestlusi füüsikast“ („Entretiens sur la physique“ 1819–1821), mis tõlgiti mitmesse keelde ning mis oli väga hea füüsika populariseerimise teos. Parrot oli ka 14 teadusliku ühingu liige, kus teda tunti kui suurt füüsika ja geoloogia armastajat.

Mis sai Parrot’st, kui ta lahkus Eestist 1826. aastal Peterburi? Kas see oli kuidagi seotud Aleksander I surmaga (1825)?

Parrotʼl täitus 25aastane professori ametiaeg ja ta läks Peterburi, öeldes, et aeg on noorematel õpetamisega tegelda, lahkuma peab enne, kui vaimujõud hakkab raugema. Parrot tahtis end veel teadlasena tõestada. Peterburis asus ta kohe reorganiseerima teaduste akadeemia füüsikakabinetti ning organiseerima Pulkovo observatooriumi rajamist.

Tänu Parrotʼ visioonile sai Tartu ülikoolist üks edumeelsemaid valgustusajastu uue ülikooli idee alusel rajatud õppekeskkondi. Toomemäest pidi saama teaduste tempel, mis välisküljest loodustemplina pidanuks mõjutama noorte kujutlusvõimet head tegevalt, et järeltulevad põlved siit palju suurmehi saaks.

Wikimedia Commons

Enamik eestlasi, kes on Tartus viibinud kauem kui läbisõidul ja külastanud ka Toomemäge, on käinud läbi Inglisilla alt, aga vähesed teavad, et see sild on pühendatud Parrotʼle ja selle keskel oleval medalil on Parrot’ portree.

Leian, et Parrotʼle pühendatud sild on väga sümboolne mälestusmärk sellele suurmehele, sest Parrot on Toomemäele ehitatud teadushoonete paiknemise kontseptsiooni autor, samuti pidas ta kogu oma Tartus viibimise aja Toomemäe haljastuskomisjoni esimehe ametit. Ülikooli taasasutamise algusaastal 1802 oli Parrot ülikooli nõukogus ainus liige, kes valdas arhitektuurialaseid teadmisi, sest oli saanud väga hea tehnilise ja ehitusalase hariduse Hohe Karls­schulest. Osa ülikooli nõukogust oli seda meelt, et piisab suurest ülikoolihoonest all-linnas, praeguse Barclay de Tolly monumendi asukohal. Kuid Parrot teadis järgida tollaseid suundumusi, mida Euroopa teaduskeskuste kavandamisel silmas peeti. Parrot kontseptsiooni järgi pidid teadushooned olema paigutatud kõrgemale kohale, et pakkuda harivaid vaateid linnaruumile – selles peitus valgustusajastu kandev idee „pedagoogilisest linnast“ ning teadmiste representatsioonist, mille olid sõnastanud prantsuse intellektuaalid XVIII sajandi teisel poolel.

Teades, kui suur töö teda ees ootab terve haridussüsteemi ülesehitamisega, tegi Parrot ettepaneku oma kälimehele Johann Wilhelm Krausele, et ta tuleks ülikooli hoonete arhitektiks. Osa kuratooriumi liikmetest ning ülikooli nõukogust oli selle vastu, sest Krausel puudus arhitekti haridus, mistõttu pidi Parrot mitmeidki kordi Krause kaitseks välja astuma. Parrot ise jäi ehituskomisjoni liikmeks, koostas kalkulatsioonid, küsis keisrilt raha juurde, rakendas ülikoolihoonetes ehitusfüüsikaalaseid innovaatilisi lahendusi. Näiteks leiutas Parrot universaalahjude süsteemi, mis rajati kliinikumi.

Arhitekt Krause loodud ülikoolihoonete kavanditele lisas Parrot oma selgitused, mis saadeti keiser Aleksander I kinnitamiseks. Parrot’ sõnutsi pidi Toomemäest saama teaduste tempel, mis välisküljest loodustemplina peaks mõjutama noorte kujutlusvõimet head tegevalt, et järeltulevad põlved siit palju suurmehi saaks. Arhitekt Krausel oli valminud toomkiriku varemetesse ka ülikooli kiriku kavand, kuid Parrot kirjutas oma seletuskirjas Aleksander I-le, et ülikooli kirikut siiski ei rajata, sest see ei ole ülikoolile oluline. Tartu ülikooli esimene rektor mängis kaalukat osa ülikooli planeerimisel ja sekulaarse visuaalse kuvandi loomisel, et selles puuduks kirik. Nõnda eristub Tartu ülikool endistest kesk- ja varauusaegsetest ülikoolidest, kus keskse koha hõivab ülikooli kirik. Tänu Parrotʼ visioonile sai Tartu ülikoolist üks edumeelsemaid valgustusajastu uue ülikooli idee alusel rajatud õppekeskkondi. Muuseas, teine samalaadse kontseptsiooni alusel rajatud ülikool asub hoopis üle Atlandi ookeani – see on Virginia ülikool.

Parrot ise on kõrgelt hinnanud astronoomiat ning pidanud oma prioriteediks observatooriumide rajamist. Tartu ülikooli tähetorni põhiplaani ja pööratava kupli lahendused töötas välja Parrot, kes kasutas selleks oma lähedasi kontakte kuulsate astronoomidega – Joseph Jérôme Lalandeʼiga Pariisi observatooriumist ja Franz Xavier Zachiga Gotha observatooriumist –, kuid pööratava kupli idee oli ta saanud hoopis Pariisis ja Normandias veskirataste ja tuuleveskite liikumist uurides. Parrot algatas Vene teaduste akadeemiale Pulkovo observatooriumi rajamise ning tegi sinna ka põhiplaani kavandid. Tartu ja Pulkovo observatooriumi pööratavast kuplist saab maamärk paljudele observatooriumidele, sealhulgas Helsingi ja Kaasani ülikooli observatooriumile, Lissaboni observatooriumile ja Portugali asumaadele Aafrikas. XIX sajandi keskel tuldi Euroopast ja Ameerikast Tartusse otsekui palverännule, et oma silmaga näha Fraunhoferi refraktorit ja observatooriumi pööratavat kuplit. Parrot oli ka kuulsa astronoomi Friedrich Georg Wilhelm von Struve talendi avastaja ja toetaja.

1913. aastal tegi skulptor Constanze Elisabeth von Wetter-Rosenthal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks Parrotʼ pronksist bareljeefi, mis kinnitati Inglisilla Toome-poolsele küljele. Samal aastal valmis ka betoonsild, mida rahvasuus kutsutakse Kuradisillaks, kuid algselt oli selle nimetuseks Alexander-Brücke, Aleksandri sild. Tõuke silla ehituseks andis 1913. aastal Tartus toimunud Liivimaa arstide kongress, kus TÜ kirurgiaprofessorile Werner Zoege von Mannteuffelile tehti ülesandeks organiseerida uue silla ehitust, et taastada ühendus kliinikute ja vana anatoomikumi vahel.2 Valik osutus igati õigustatuks, sest Werner Zoege von Mannteuffel oli Parrotʼ noorema poja järeltulija ja tollase keisri Nikolai II ema ihuarst. Polnud sugugi juhus, et kaks silda hakkasid tähistama keiser Aleksander I ja Parrotʼ sõprust ja panust Tartu ülikooli arengusse.

Tean, et teil on valmimas Parrot’-uurimus. Millega on tegu ja kunas see kaante vahele jõuab?

Paraku on Parrot jäänud teatud mõttes ajaloo hammasrataste vahele. Vene keisrikoda ei soosinud tema biograafia avaldamist. Seda tahtsid pärast Parrotʼ surma teha tema kasutütar Sophie ja väimees Platon Storch, kuid Nikolai I ütles, et Parrot on lähedalt olnud seotud keisrikojaga ning valdab Aleksander I kohta liiga isiklikke detaile. Ka Montbéliard’i ajaloolased tundsid oma suure poja vastu huvi, kuid tulemusteta. Alles XIX sajandi lõpus saadeti Parrotʼ arhiiv Peterburist Riiga ning seal pääses esimesena tema pärandit uurima Friedrich Bienemann. 1902. aastal ilmus Bienemannil Tartu ülikooli esimese rektori kohta põhjalikum monograafia,3 mis on jäänudki ainsaks ülevaateks Parrotʼ elust ja tegevusest. Raamat sisaldab lühida ülevaate Parrotʼ noorusaastatest, kuid põhiosa kajastab tema tegevust Tartu ülikooli taasasutamisel ning kirju keiser Aleksander I-le. Kuna keiser suri 1826. aastal, siis sellega lõpeb ka Parrot’ monograafia. Paraku on Bienemanni eelmise sajandi alguses ilmunud raamatust puudu Parrotʼ võtmetekstid Tartu ülikooli avamise kohta. Bienemann reflekteerib Parrotʼ kirju Aleksander I-le vahetult, pakkumata mingit seletust ajastu kontekstile, miks üks või teine küsimus päevakorda oli kerkinud ja millised ideed valitsesid sel ajaperioodil hariduses, teaduses, riigivalitsemises.

Nõnda on Parrotʼ elulugu jäänud eestikeelsele lugejale kättesaamatuks, kuid arvan, et selle suurmehe tegevus võiks olla raamatusse pandud kas või austusest tema vastu, mida ta jõudis oma elus korda saata ning Liivimaa ja Tartu heaks teha. Minu uurimistööle andis suure panuse Eesti Teadusfondi grant, mille abil sain uurida Georges Frédéric Parrotʼ ja Thomas Jeffersoni rakendatud valgustusajastu haridusideid ning nende tõlgendusvõimalusi XXI sajandi hariduses. Tänu grandile sain teha uurimistööd Riias, Peterburis, Pariisis ja Parrotʼ sünnilinnas Montbéliard’is. Pean oluliseks paigutada Parrot’ tegevus ajastu konteksti, näidata tema ideede allikaid ja seoseid teiste oma aja suurkujudega. Eriti põnev on võrdlus Ameerika kolmanda presidendi Thomas Jeffersoniga, kes samal ajal alustas Virginia ülikooli rajamist.

Mul on olnud ka suurepärane võimalus olla Thomas Jeffersoni uurimiskeskuse stipendiaat ning seal tema kodus Monticellos neid seoseid ma märkama hakkasingi. Kaks suurmeest olid üheaegselt Pariisis aastatel 1786–1788 ning said sealt impulsi uue valgustusajastu ülikooli ideeks. Neid seoseid märgin ka oma valmivas raamatus, mis peaks kavakohaselt selle aasta lõpus esitlusele tulema. Kõigist eelmainitud teemadest tuleb ka monograafias juttu, nii et loodetavasti leidub lugejaid, kes soovivad koos Parrotʼga rännata Montbéliard’ist Normandiasse, sealt Karlsruhe kaudu Liivimaale Tartusse ja viimaks jõuda välja Peterburi. Vähemalt minul on olnud juba avastusterohked aastad selle suurmehe elulooga tegeldes.

1 28. Balti teadusajaloo konverents toimus Tartu ülikoolis ning on järelvaadatav aadressil : https://www.uttv.ee/naita?id=25705 või siis UTTV Humaniora ajalugu alt.

2 Helju Sirel. Tartu Inglisild ja Kuradisild. Ajalooline ülevaade. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=7206

3 Fr. Bienemann, Der Dorpater Professor Georg Friedrich Parrot und Kaiser Alexander I. Zum Säkulargedächtnis der alma mater Dorpatensis, Reval: Verlag von Franz Kluge, 1902.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming