Üliõpilastest, stipendiumidest ja stipendiumikultuurist

Rotalia fondi mõju suurenemisest veel olulisem võiks olla selle stipendiumi traditsiooni toel ehitada üles uut stipendiumikultuuri.

PEETER JÄRVELAID

Meie teadlastel on olnud nüüd juba enam kui veerandsada aastat võimalus vabalt reisida ja tutvuda akadeemilise eluga mujal maailmas. Vahel meeldib meile meelde tuletada president Toomas Hendrik Ilvese mõtet, et see, mis meid siia tõi, ei pruugi meid enam sama hästi edasi viia. Selle mõtte sügavust tajume eriti siis, kui näeme teistes riikides kaasteeliste ees seisvaid probleeme.

Külastasin hiljuti Uppsalas Rootsi vanimat ülikooli, kus märkasin uusi suundi Rootsi kõrghariduses. Rootsi on maailmas tuntud äärmiselt liberaalse ja avatud kõrgharidussüsteemi poolest. Riigis on pikka aega olnud põhimõtteks anda kõigile, ka võõramaalastele, kõrgharidus tasuta. Neile, kes maailma mis tahes nurgas olid haudunud mõtet valida endale uus asukohamaa, oli Rootsi lahkus kindlasti mõjukas argument. Väga tõenäoliselt tõi nimelt see teistest maadest sinna märksa enam inimesi, kui ehk muidu ei oleks sellele suhteliselt külmale põhjamaale elama asunud.

Nüüd tehakse aga Rootsis väga rangelt vahet kodanike ja külaliste vahel. ELi riikide kodanikel on soodsad õppimisvõimalused säilinud, aga kolmandatest riikidest tulnutele on nüüdseks ülikoolides küllalt krõbedad õppemaksud peale pandud. Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise tuhinas on sellist naaberriigi pööret mõneti ebamugav, ja tundub, et isegi poliitiliselt ebakorrektne, tunnistada, nii et meie peavoolumeedia seda eriti ei kajasta. Et samalaadseid sõnumeid tuleb ka kaua aega ajude sissevoolu nautinud ja soodustanud riigist nagu Holland, tasub muutusi meie ümber tähele panna. Teisisõnu, me ei ole oma kõrgharidussüsteemi uutmises üksi ning pigem muutub ülikoolide maastik meie ümber veel kiiremini kui Eestis.

Lahkumine pole rahvusvahelistumine

Tihti kujutatakse inimeste Eestist lahkumist õnnetusena. Mõtleksime aga teistmoodi. Äkki on see just Eesti suur õnn, et nii palju eestlasi elab teistes riikides, kust on võimalik leida häid eeskujusid. Enamgi veel, sageli ei jätku kodumaal kompetentseid inimesi, et võtta üle vaid parim ja hoiduda veealustest karidest. Tänu laialdasele diasporaale on meil eksperdid, kes elavad selles riigis, kultuuris, keskkonnas, kust kavatseme lahendusi importida. Nemad on kursis ka lahenduste köögipoole ja tõrgetega ning saavad ausalt hoiatada ka üle­võetavate uuenduste puudustest. See on väga suur eelis võrreldes nende rahvastega, kellel selliseid oma kogukondi – just hästi organiseeritud ja kokkuhoidvaid kogukondi – välismaal ei ole.

Vahel vaatan muigega, kuidas ELis püütakse ikka veel (vähemalt teaduse vallas) USAst mööda joosta. Ega mõttel ju viga ole ja on õige seada kõrgeid eesmärke, aga ka Nõukogude Liit ärples aastakümneid, et läheb USAst mööda, kuni ise kokku kukkus. Seetõttu on igasugust tüüpi võidujooksu retoorika mulle, vähemalt teaduses, kaheldava väärtusega. Tuleb tegutseda oma võimaluste piires.

USA haridus- ja teadussüsteem ei ole kindlasti ideaalne, aga sellel on eripära, mida millegipärast ei ole Euroopas suudetud tajuda, endale selgeks teha ja veel vähem midagi sellist käivitada. See on USA ja Kanada erastipendiumide süsteem, mis elab, õitseb ja kannab head vilja mitte tänu suurele rahahulgale, vaid teistsugusele stipendiumikultuurile, mida Euroopas ei ole suudetud üle võtta.

USA ülikoolide vastuvõtutingimustes on kaks tõsist barjääri. Peaaegu igal pool peab üliõpilaskandidaat peale väga heade teadmiste olema võimeline tasuma ka väga kõrget õppemaksu ja kandma võrdlemisi suuri elamiskulusid. Esmapilgul tundub, et selline süsteem eelistab rikkaid ning andekatel vaestel ei peaks USA ülikoolides kohta olema. Tegelikkus on teistsugune. USA kõrgharidust kujundab võimas stipendiumisüsteem. See aitab ülikooli sisse saada ja seal edukas olla ka neil, kel on annet ja tahet õppida, aga vähe raha, et ise õppemaksu tasuda. Teine oluline erinevus on, et USAs võetakse haridust kui investeeringut kogu eluks. Kui pere on kindel noore inimese võimetes, siis minnakse koos panka ja võetakse investeeringuks laen, mida väljaõppinud spetsialist hiljem aastaid tagasi maksab. Sealt ka täiesti ühemõtteline fookuse asetus õppimisele, õppimisele ja veel kord õppimisele, sest kui midagi õppimata või omandamata jääb, on selline investeering ju mõttetu.

Euroopas, kus ülikool sageli õppemaksu ei nõua, käsitatakse kõrgharidust kui taeva kingitust. Eestis süveneb tendents interpreteerida seda kui riigi kohustust, millele ei peagi järgnema hariduse (ehk kasu-)saaja poolset kohustust – ei õpingutele pühendumise ega oma erialal töötamise mõttes.

Haridususku väliseestlaste toetus

Ma ei taha siin süveneda USA ülikoolides õppimise eest tasumise võimalustesse. Märgin vaid, et sellesse on panustanud ka eesti meeste osavõtt USA sõdadest, kus oldi valmis ohvriteks ja valati ka verd. Märksa vajalikum on meenutada, et Eesti haritlaste toetamiseks üles ehitatud Rotalia fondi on loonud haridus­usku eestlased just USA stipendiumikultuurile toetudes. Nüüdseks on fond Eestis stipendiume jaganud terve inimpõlve jagu. Aeg on teha kokkuvõtteid.

Rotalia fond on viimastel aastatel jaganud üliõpilastele igal aastal 100 000 euro ulatuses stipendiume. Sellise panuse jälg meie kultuuris on kindlalt olemas, isegi kui see ei ole kaugele nähtav mõõdetav suurus. Siinkohal on kindlasti paslik küsida: kas Rotalia fondi mõju saaks olla veelgi suurem? Mõju suurenemisest veel olulisem on selle stipendiumi traditsiooni toel ehitada Eestis uut stipendiumikultuuri. Olen kindel, et see on võimalik. Aga selle saavutamiseks oleks vaja mõnevõrra muuta stipendiumide jagamise põhimõtet. Rotalia fondi stipendiumid ei ole anonüümsed. Lausa vastupidi, need on seotud suuremate annetajate nimedega. Seega, iga noor inimene, kes on selle stipendiumi saanud, teab ka seda, kelle annetuse kaudu on tema stipendium võimalikuks saanud.

Rotalia fondi raha on aastakümneid hallatud ausalt, avatult ja targalt, suurendades mõistlikul moel kogu stipendiumifondi. Tulemus on selline, mida iga üksik annetaja eraldi ei oleks suutnud saavutada. Sellel toimimisviisil on oma ajalugu ja ajaloolises kontekstis asetub see fond hoopis teise valgusse. Rotalia fond on nimelt kokku pandud eestlastest pagulaste kogutud rahast. See tõsiasi ise on tähelepanu ja allakriipsutamist väärt ja meenutab igale stipendiumisaajale, et tema õppimisse on panustatud väga suure vaevaga teenitud raha. On loogiline traditsiooni osa, et seda vastu võttes teeb stipendiaat enda jaoks samuti teatud järeldused.

Stipendium kui kultuuri osa

Stipendiumikultuuris on kaks osapoolt: annetaja ja vastuvõtja. Nende kahe side on Eestis võrdlemisi nõrk. Stipendiumid, mida antakse välja eraisikute annetustest, on Eestis peaaegu puudu. Sellel on aga fundamentaalne roll ühiskonna suhtumise kujundamisel. Selliste stipendiumide kaudne sõnum on õpetada austama teiste inimeste elutööd, aateid ja suuremeelsust, kuid olema ka teistele eeskujuks.

Olen aastaid soovitanud, et peaksime Rotalia stipendiumide üleandmisel meie andekatelt üliõpilastelt võtma allkirja, millega stipendiaat kinnitab, et kui temal läheb elus hästi ja ta tänu haridusele on saanud elus väärika koha, siis toetab ta ka ise Rotalia (või analoogilise missiooniga) fondi. See ei tähenda, et tuleb maksta kunagi saadud stipendiumi summa tagasi, et oma südametunnistust rahustada ja mitte tunda end võlgnikuna. Küll aga heaperemehelikku suhtumist tulevikku ja järgmise põlvkonna toetamist ka siis, kui see põlvkond omamoodi toimetab. See tähendab hoolitsemist selle eest, et järgmised tegijad ei pea haridusest ilma jääma lihtsalt selle pärast, et perekonnal ei ole vajalikke vahendeid, ning mõistmist, et kasvatades fondi kogunenud raha saaks ka saja aasta pärast maksta abivajajatele lisastipendiume, mida riik ei saa või ei pea vajalikuks maksta.

Eestis on selline arusaamade muutus paraku raskelt idanev nähtus. Noor põlvkond on omandanud väga hea oskuse taotleda igasuguseid toetusi ja stipendiume. Aga nõnda saadud vahendeid võetakse kui anonüümset toetust, mis üldjuhul ei too endaga kaasa mingeid kohustusi. Veidi utreeritult on selle kirja pannud Ilf ja Petrov. Nende loodud suur kombinaator arvas, et on ebamoraalne lollidele nende raha alles jätta. Stipendiumifondide annetajaid võib väga mitut moodi kirjeldada, aga lollid nad kindlasti ei ole. Teisalt meenutab see mentaliteet maid, kus on levinud välismaa turistidelt kerjamine. Iirimaa piiril seisavad igal pool keelusildid, et turistid ei annaks kerjajatele raha. Iiri riigi arvates kahjustab see abi sotsiaalpoliitikat, mille aluseks on põhimõte, et anna inimesele õng, las püüab ise kala, aga ära anna kerjajale kala, mille ta ära sööb ja läheb uut kala kerjama.

Eesti vajab oma arenguks vabu kodanikke, kes elaksid põhimõtte järgi, mida kunagi väljendas USA president: enne kui küsid, mida on teinud riik sinu heaks, küsi endalt, mida mina ise olen teinud oma riigi heaks.

Panus tulevikule

Riik peab maksusüsteemi kujundades olema laiema pilguga ja mitte kartma üksikuid erandeid, sest siis püsib süsteem palju elavamana. Praegu on stipendiumide maksustamisega sattunud löögi alla ka Rotalia fond ja see ei ole normaalne. Rotalia Foundationi esindajad otsivad juriidilisi lahendusi tekkinud olukorrast väljapääsemiseks. Olen kindel, et edu on saavutatav. Samal ajal tuleb taunida igasuguseid katseid, kui keegi püüab Eesti seaduste lünka ära kasutades kaaperdada Rotalia raha oma nime ja eesmärkide heaks.

Rotalia stipendiumisüsteem ei pea olema kivistunud. Tark oleks teha koostööd Eesti Teaduste Akadeemia või ülikoolide rektorite nõukoguga. See, mis oli vajalik kakskümmend viis aastat tagasi ja veel eile, ei pea jätkuma. Järjest olulisemaks kujuneb teaduses edukalt alustavate noorteadlaste (sageli veel doktorantide) aitamine. Seda on mõistnud sellised organisatsioonid nagu L’Oréali Grupp, kes koostöös UNESCO ja teaduste akadeemiaga annab välja stipendiume väljapaistvatele naisteadlastele.

Sellisel tegevusel oleks Eestile suurem tähendus kui vaid keskpäraste vaimsete ambitsioonidega nooremate inimeste elu mugavamaks tegemine. Eesti teadus on üks meie rahva ja riigi lipulaevadest. Meie riik on just saanud saja-aastaseks ning sellega võiks kaasneda suunamuutus või läbimurre ka stipendiumide kultuuris või suunitluses. Üks huvitav võimalus selliseks läbimurdeks oleks Rotalia fondi otsus kontsentreerida (vähemalt mingiks ajaks) oma abi just nende üliõpilaste ja noorteadlaste abistamiseks, kes tahavad end teaduses realiseerida. Mõtlen neid, kel on mitte ainult kõrged teadusambitsioonid, vaid kel on juba ette näidata teadustulemused auhinnatud tööde ja publikatsioonidena. Nende puhul on selle toetusraha kasutamine selgelt sihtotstarbeline. Loomulik on neid summasid kasutada välismaal õppimiseks ja teadustööks, kui riigil ei ole praegu võimalik piisavalt panustada.

Stipendiumikultuuri lastetuba

Lõpetuseks tahaksin meenutada andekatele akadeemilistele kodanikele, kes on saanud toetust sellistest suurepärastest meie noori toetavatest fondidest, et tuleb näha selle toetuse rolli enda kujunemisel. Veel olulisem on näidata, et see heategu, mille vanem põlvkond on teie õpetamiseks teinud, on pannud idanema headuse seemne teie südames.

Rotalia fondi stipendiumisaajatest on rahvusvaheliselt ehk kõige tuntum europarlamendi liige Urmas Paet. Olin juhtumisi temale stipendiumi määramise juures. Ta on jõudnud olla mitmes ametis, tegutseda ministrina ning on nüüd väga kõrge palgaga eurosaadik. Vahel loen meediast eurosaadikute muredest, et nende lisahüved on nii suured, et keeruline on neid vahendeid, mis on antud saadikutele ilma aruandluskohustuseta, ära kasutada. Lugedes selliseid uudiseid tekib populistlikuvõitu küsimus: kes peaks Urmas Paetile ütlema, et ole hea mees, tuleta meelde, kes kõik sind omal ajal toetasid? Mõtle sellele, et järgmised vajavad samuti toetust, tee Rotalia fondile ka oma annetus, et võidaks hakata välja andma Rotalia stipendiaadi, eurosaadik Urmas Paeti stipendiumi.

Asi pole rahas, vaid põhimõttes. Kui oleme enam kui veerandsada aastat ehk terve akadeemilise inimpõlve Eestis vastu võtnud Rotalia stipendiume ega ole mõistnud USA stipendiumikultuuri üht alustõde – ilma elus edasijõudnute toeta areng katkeb –, siis ei jõua Eesti oma arengus kuigi kaugele. See käib ka meie akadeemilise elu kohta. Need maad, kus on palju kerjuseid, ei arene, kuigi raha võib maale ka kerjuste kaudu palju voolata. Ennekõike arenevad need maad, kus inimestel on väärikus kallis, kus südames headuse säde ja kus ollakse valmis aadete ja isamaa nimel annetama väga kallist ja raskelt teenitud raha. Sellistel rahvastel ja kultuuridel on kindel tulevik.

Olen kindel, et nii Rotalial kui ka teistel eestlaste loodud fondidel on suur tulevik. See realiseerub mitte ainult selle kaudu, et fondide süsteem hakkab arenema või et fondidesse laekub rohkem vahendeid. Tähtis on vastava kultuuri ja vastutustunde juurdumine. Tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondile on fonde kui selliseid võrdlemisi palju. Nendes killustatud fondides on raha liialt vähe ja juurdekasv nigel.

Et säiliks ja kasvaks tugi neile, kes tahavad kõige kiuste head haridust omandada, peame annetamisoskust ja südamesoojust õpetama juba varakult. Minu üks õppejõude Tartu ülikoolis Juri Lotman rääkis oma loengutes XVIII sajandi vene aadlikultuurist. Ta tõi näite, et igal pühapäeval anti aadliperedes väikestele lastele raha, et nad saaksid õppida vaestele kiriku juures annetama. Nad teadsid, et nende asjade harjutamist, mis peavad eluajaks inimesele meelde jääma, tuleb alustada juba lapsena.