Ülikoolide ja teadusasutuste võrk ja tegevussuunad

Mõtteid Gunnar Oki ettekannet lugedes

MARGUS MAIDLA

August Künnapu. Kolmnurgad. Akrüül lõuendil, 2009.

August Künnapu. Kolmnurgad. Akrüül lõuendil, 2009.

Kõigepealt heast – selleks on ettekande pikkus ja formaat. Meil armastatakse ikka veel liiga palju strateegiadokumente ja tegevuskavu koostades rõhutada dokumendi pikkust ja paksust, ikka nii, et mida mahukam, seda toekam. Ei ole. Ma ei tea ühtegi asutust, ettevõtet ega riiki, mille olulisimaid eesmärke ei saaks sõnastada kolmel kuni viiel leheküljel, hea küll, paarikümnel, aga mitte enamat. Gunnar Okil koosneb soovituslik osa kolmest leheküljest ja sisuline osa ca 20 leheküljest ning selline maht on mõistagi hea. Samuti väärib kiitust formaat. Nagu autor ise ütleb, on tegu think-piece-formaadis avaldusega (ingl think piece – poleemiline, mõtlemapanev artikkel – toim), mitte akadeemilise uurimusega. Kantseliiti leidub minimaalselt, ettekanne on kaunis hästi loetav ja arusaadav ka teemaga vähem kursis olijatele.

Koostamise käigus on autor kohtunud 32 valdkonna spetsialisti-otsustaja-arvamusliidriga nii siit kui ka piiri tagant, neist 18 on pärit Eestist. Neist kaheksateistkümnest olen eelnenud seitsme aasta jooksul Kuku raadio teadussaates „Kukkuv õun“ intervjueerinud teaduspoliitika teemal kümmet, seega kolmandikku ekspertide rühmast ja kuigi otseselt ei viidata, kes nimelt ja mida on intervjuude käigus soovitanud, hakkasid siin ja seal mõne teesi või soovituse puhul umbisikuliste lausete tagant välja paistma inimesed. Seda arusaamist on vahel tarvis, et mõista, mis ajenditel üks või teine soovitus on ettekandesse pääsenud ja kajastamist leidnud.

Struktuurist. Kohe alguses on välja toodud seitse peamist soovitust, mis on jaotatud kolme alapunkti vahel ning järgnevalt on need seitse peamist soovitust laiendatud 21 lihtsaks soovituseks. Nagu teadlased üksmeelselt vastavasisulise debati käigus ühismeedias on leidnud, võib igaüks nende soovituste seast leida vähemalt ühe (aga tõenäoliselt rohkem), mis talle väga meeldib ja vähemalt ühe (tõenäoliselt rohkem) soovituse, mis talle tõsiselt vastukarva on.

Märkusi. Kui konkreetsemad punktid välja jätta, näiteks: asendame praeguse tasuta kõrghariduse koolituslepingute süsteemiga, muudame ülikoolide teadusrahastuse proportsioone, suurendades baasfinantseerimise osakaalu (50%-ni), siis heidan ette dokumendi üldsõnalisust. Võimalik, et 20 lehekülje puhul kõigis soovitustes konkreetseks minna ei saagi, kuid selliste normdokumentide ja isegi seaduste üldsõnalisus ja vähene rakendatavus on Eestis üks olemuslikumaid probleeme. Üldisi printsiipe oleme varmad sõnastama, aga kui jutt läheb konkreetseks, siis tahetakse, et otsuseid langetataks kusagil kaugel, sest endale vastutusekoormat (loe: vaenlasi) ei soovita tekitada.

Näiteks osundatakse sellegi dokumendi alguses riigikogu 22. jaanuaril 2014 kinnitatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiale „Teadmistepõhine Eesti“. Käesolev strateegiadokument on arvult kolmas. Selles riiklikult sõnastatud strateegias tuuakse välja nutika spetsialiseerumise üleeuroopaline eesmärk ning kolm kasvuvaldkonda: info- ja kommunikatsiooni tehnoloogia horisontaalselt läbi teiste sektorite, tervisetehnoloogiad ja -teenused ning ressursside efektiivsem kasutamine. Kõik on väga kena, aga olge head ja nimetage palun mõni OECD riik, kus ei tegelda nutika spetsialiseerumisega või millegi analoogsega, juba David Ricardo ajast on riikides tegeldud suhteliste eeliste loomisega. Samuti paluks nimetada mõni OECD riik, mille kasvuvaldkondadeks ei ole nimetatud kolme valdkonda. Esmapilgul on kõik toredad ja üllad plaanid, aga kui hakata analüüsima, milliseid neist süüa sünnib või kehakatteks kasutada kõlbab, siis puutume kokku kaunis suure interpreteerimisvõimaluste valikuga. Tõenäoliselt ei olegi Eesti ühiskonna teadus- ja hariduselu tähtsaim dokument Oki ettekanne, vaid veel selle aasta sees haridus- ja teadusministeeriumis (HTM) valmiv rakendusettepanekute pakett soovitatu teostamiseks.

Ei maksa unustada inglaste ütlust: saatan peitub detailides.

Helgemad ja huvitavamad ideed. Väga hea on kolmandas alapunktis antud soovitus tutvuda põhjalikult Soome ja Taani kõrgharidus- ja teaduspoliitiliste otsuste täideviimise kogemusega ning sealsete reformide tulemustega. Mudelriikide valik on täiesti õnnestunud, kuigi Soome on Eestile nagunii suuresti eeskujuks olnud, näiteks on Eesti peaministri juures asuva käesoleva aruande arutelukonsiiliumi formaat ehk teadus- ja arendusnõukogu (TAN) üks ühele kopeeritud Soome peaministri juures tegutsevalt teadus- ja innovatsiooninõukogu formaadilt. Ka teaduse tippkeskuste institutsiooni ellukutsumisel oleme saanud inspiratsiooni soomlastelt, samuti uurija-professori institutsiooni juurutamisel teaduste akadeemia juurde.

Taani on tähelepanuväärne seetõttu, et Taani on viimastel aastatel tõsist tähelepanu pööranud ühiskonnas mõjukatele teadus-hariduslikele protsessidele. Mitte lihtsalt tähelepanu pööranud ülikoolidele kui ühiskonda edasiviivatele mootoritele, vaid silmapaistvalt palju rõhutanud ülikoolide kui institutsioonide tähtsust. Võib öelda, et Euroopa keskmisega võrreldes peajagu rohkem, sest kuigi kõik riigid üritavad selles osas initsiatiivi näidata, on Taani tähelepanuväärne.

Pigem hästi olen meelestatud soovituse suhtes asendada praegune tasuta kõrgharidus koolituslepingute süsteemiga. Suhtun skeptiliselt peamiselt IRLi poliitilise initsiatiivina juurutatud tasuta kõrghariduse perspektiivi ja pean selle süsteemi jätkusuutlikkust küsitavaks. Utilitaristlikust aspektist lähtuvalt oleks koolituslepingute süsteem väga efektiivne, tagades riigile vajalikud spetsialistid, kes arendavad ühiskonda ja rahvamajandust. Leian vahel ketserlikult, et meil on isikuvabaduse tagamisega – sealjuures siis ka ülikooli lõpetajate valikuvabadusega – liiale mindud. Sama süsteem kehtis üle 24 aasta tagasi, seega oleme taasiseseisvumisaja arenguringil jõudnud tagasi nõukogudeaegse lähenemiseni. Muide, ega seal kõik halvasti olnud korraldatud, koolituslepingute süsteem oli igati nutikas ja hästi toimiv süsteem. Kas seda on võimalik ka veerand sajandit hiljem rakendada, võib Euroopa Liidu isikuvabaduse absolutiseerimise keskkonnas olla enam kui küsitav.

Ettepanek võimaldada igal aastal kindlale arvule Eesti üliõpilastele sihtotstarbelist õppelaenu õpinguteks maailma tippülikoolides peaks iga mõtleva inimese panema vaimustusest käsi plaksutama. Meie riigi teaduskultuur ja kõrgintelligents sai suuresti alguse riigi tekke algusaastatel, mil maailma ülikoolidest, peamiselt ida poolt, meelitati siia rahvuskaaslasi, kes asendasid Tartu ja Tallinna õppeasutustes peamiselt saksa ja vene päritolu õppejõud tasapisi eestlastega. Kui eesti soost rahvapärandi kogujad olid aktiivsed juba XIX sajandil, siis eesti loodusteadustele pandi alus just meie riigi alguses tänu mujalt siia tulnud õpetlastele. Seega uute mõtete, ideede, värske teadmusvere juurdevool on meie rahvale ja riigile eksistentsiaalselt oluline. Leida üles iga tõeliselt andekas noor, anda talle stipendium ja saata maailma kõvematesse ülikoolidesse tarkusi omandama, et naastes eesti väge uueks ja paremaks luua, see on igati üllas ja toetamist vääriv initsiatiiv.

Väga meeldib ka ettekande peamine soovitus, mis kõlab: ühendame Eesti ülikoolide ressursid õppimisvõimaluste, teenuste ja teadussaavutuste rahvusvaheliseks turundamiseks ühtse kaubamärgi all, innovatsiooni ja tehnoloogiliste arenduste ettevõtlusse ja tööstusse siirdamiseks, kinnisvara haldamisel ja arendamisel, ühise infotehnoloogilise baasi väljaarendamiseks ning rahvusvahelise koostöö suurendamiseks. Kuidas seda üliambitsioonikat eesmärki täide viia, on tõenäoliselt pikaajaline ja vaevarikas protsess, kus karisid arenguteel rohkesti, kuid eesmärgid on vajalikud ja igati vastavuses XXI sajandi ülesannetega.

Akadeemilisele ringkonnale on mõneti raskesti vastuvõetav, et selliseid üllaid ja puhtaid asju nagu teadus ja teadmised saab müüa samuti nagu kurke turul, aga arvestama peab ka väljatoodud faktilise tähelepanekuga, et maailmas on kokku üle 22 000 ülikooli ja nad kõik tegelevad ühel või teisel moel enda nähtavaks muutmisega. Tänapäevasem turundusparadigma on lihtsalt paratamatus, millega peab arvestama ja millest lähtuma, mitte ignoreerima. Samuti on oluline teadussaavutuste turundamine ehk ettevõtluse ja akadeemilisuse sidumine, mis on tõesti mitmetahuline ja keeruline. Kuid meie oma mikroskoopilise majanduse ja sama mikroskoopilise teadusega kogu maailma majanduse ja teaduse meres peame mõistma, et see, et nii väikeses riigis leiaksid teineteist vaba valiku tingimustes kohalik teadlane ja ettevõtja on kaunis loteriilik perspektiiv, seega tuleb sellega süstemaatiliselt tegelda. Oponendid ütlevad, et teadlasi ei saa sundida ega suunata, kuid paraku on realiteet selline, et objektiivselt võetuna on mõne riigi teadussüsteem efektiivsem ja majandusele tõhusam partner kui teistes riikides, seega peaksime pürgima tõhusate ja efektiivsete riikide majanduse-teaduse nimistusse.

Küsitavad ettepanekud. Ühtse komplektina vaatleksin soovitusi koondada ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste õppe- ja teadustegevus kahte keskusse Tallinnas ja ühte keskusse Tartus, teha ülikoolide õpetamiskvaliteedi ja teadusasutuste uurimis- ja teadustöö kvaliteedi valdkondlikult sõltumatu rahvusvaheline hindamine ning vähendada õppekavade arvu ja nende omavahelist dubleerimist. Viimane soovitus on igati kohane, kuigi mõneti sissemurdmine lahtisest uksest, sest ressursside optimeerimiseks on dubleerimise vähendamisega vaja tegelda kogu aeg. Õppekavade vähendamist saab aga alustada just nimelt teadusinstitutsiooni siseselt.

Kui rääkida teadusinstitutsioonide liitmisest, siis see punkt on välja pakutud kujul enam kui küsitav. Miks luua Tallinna ülikooli juurde eraldi meditsiinialane kompetentsikeskus, milleks soovitatakse Tallinna ülikooliga ühendada Tallinna tervishoiu kõrgkool, Tartu tervishoiu kõrgkool ja tervise arengu instituut?

Samal ajal on enam kui küsitav, miks tegutsevad praegu Tallinna tehnikaülikooli allasutustena Kuressaare, Virumaa, Tallinna ja Tartu kolledž, hoopis nende kiisukolledžite kinnipanekust peaks alustama mõne teadusinstitutsiooni struktuurset optimeerimist, lähtudes printsiibist, et tehnikaülikool tegelgu ikka tehnikateaduste edendamisega ja maaülikool maaelu teadusliku edendamisega, kõik muu on optimeerimist vääriv kõrvaltegevus.

Üsna küsitav on soovitus teha Eesti ülikoolide õpetamiskvaliteedi ja teadusasutuste uurimis- ja teadustöö kvaliteedi valdkondlik sõltumatu rahvusvaheline hindamine, kuid väga teretulnud oleks uuring selle kohta, kui palju Eestis saadud bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadiga inimesi (kes ei ole jätkanud õpinguid) on saanud erialast tööd esimesel aastal pärast ülikooli lõpetamist kas Eestis või välismaal. Tuleks uurida, kui suur on nende inimeste palgatase kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist. Uuringute tulemuste põhjal saaks kaaluda vastuvõtu olulist vähendamist nendele erialadele, kus nõudlus tööjõuturul on väike või puudub üldse.

Kuna tervikuna on Eesti teadus ja kõrgharidus läbi ja lõhki evalveeritud ja atesteeritud, siis üleskutse teha seda veel kuidagi täiendavalt on ilmselge asendustegevus, aga aimata võib, mida selle soovitusega taotletakse – nimelt 1995. aasta Rootsi evalveerimise kordusaktsiooni, mille tagajärjel suleti Eestis rida erialasid ehk kuna ametnikel-otsustajatel endil ei ole südikust vaadata mõne teadusinstitutsiooni juhile silma ja öelda, et sulgeme selle või teise eriala, sest riik seda enam ei rahasta ja koolitust-teadust ei telli, siis soovitakse, et seda teeksid välismaalt tulnud eksperdid. Seda on juba üritatud teha, aga ebaõnnestunult. Olen ühel vaheevalveerimise konverentsil pealt kuulnud välismaa teadlasrühma juhi hurjutamist, kes heitis Eesti ametnikele ette, et me ei ole tulnud siia tegema teie otsustusvaldkonda kuuluvat tööd, selle peate ikka ise ära tegema, s.t otsustama poliitilisel ja ametkondlikul tasemel, milliseid erialasid ja missuguses mahus ühiskond vajab.

Ettekande kõige nõrgemaks osaks pean pealiskaudseid soovitusi rakenduskõrgkoolide edasise tuleviku kohta. Need on üsna hästi kõrgtasemel spetsialiste ettevalmistavad institutsioonid ja nende poolvägivaldne toppimine akadeemiliste institutsioonide alla ja kõrvale on enam kui küsitav.

Teadusvaldkonda on kergekäeliselt lammutatud ja muudetud juba küllalt, kohati on ametnikud-poliitikud toimetanud nagu elevandid portselanipoes. Teaduse ja teadlastega ei ole enam vaja sotsiaalseid eksperimente nagu laborihiirtega sellises mahus ja radikaalsusega teha. Ühiskond on küps evolutsiooniliseks arenguks, revolutsioonid las jäävad minevikupärandisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming