Tõe järgud

Tõeküsimus on esile kerkinud seoses „alternatiivsete faktide“ ja „tõejärgsusega“, mis on välja kasvanud eeskätt poliitikavallast, kus propaganda abil kujundatakse reaalsust.

MARGUS OTT

1. Igaühel oma tõde

Ühest küljest tundub, et tõdesid on palju: on minu ja sinu tõde, on eestlase ja bušmani tõde, on praegune ja keskaegne tõde, on teaduslik, kunstiline, religioosne, filosoofiline, majanduslik tõde. Valet polegi, minu jaoks vale või väär võib sinu jaoks olla tõde, õige või tõene.

2. Üks, läviv ja muunduv tõde

Kui aga neid tõdesid lähemalt vaadata, siis tundub, et erinevatel tõdedel on vaks vahet. Üks on selline tõde, mis puutub teistega kokku ja on nendega transformatiivses läbikäimises. Teaduslik tõde on idee järgi selline: mingi eriala teadlased puutuvad kokku omavahel (ja ka teiste erialadega, ja ka teadusvälisega), suhtlevad üksteisega ning see lävimine teisendab neid, nii et protsessi tulemusena saavutatakse adekvaatsem, hõlmavam ja nüansseeritum teadmine ehk täpsem, avaram, tugevam, peenem tõde. Teist sorti tõed on aga sellised, mis sellisest läbikäimisest keelduvad ja eemale tõmbuvad. Näiteks antievolutsionism võib ehk samuti suuta moodustada mingi väikese võrgustiku ühel nõul olevatest inimestest,1 aga see pole suuteline lävima avarama ringiga, evolutsionistliku teadusega, ning nende seletused jäävad nõrgemaks, mõisted vaesemaks ning tõde nõrgemaks, suletuks, kinniseks, elutuks. Liiga palju on seal ad hoc seletusi. Need polegi õieti tõed, vaid halvas mõttes dogmad, s.t seisukohad, mis pole võimelised kokkupuuteks, transformatiivseks läbikäimiseks ega suuda luua avaramat, täpsemat, nüansikamat tõde. Muidugi on igal tunnetusväljal oma annus lõdvas tähenduses dogmaatikat; „paradigmal“ on omad stabiliseerivad mehhanismid. Kui aga rääkida teadusparadigmadest, siis teadusest teeb teaduse just nimelt võime neid paradigmasid pärast stabiilsusperioode uute vastu välja vahetada. Antievolutsionism pole selles suhtes võrreldav mõne alternatiivse teadusliku teooriaga; sellest ei hakka kunagi midagi uut sündima, mõnd uut teadusparadigmat.

Selles mõttes tundub, et tõde on üks ja ühtne ning selleks on toosama võimekus puutuda kokku, lävida, transformeeruda, nüansseeruda, avarduda, hõlmata rohkemat ja täpsemini. Mis sellest välja jäävad, on valed.

Maurits Cornelis Escher. Öö ja päev. Puulõige, 1938.

3. Rohkem-kui-üks tõde

Kui me aga veelgi lähemalt vaatame seda, kuidas oleleb see, mis paistab ühe ja ühtse tõena, siis toosama teisega kokkupuutumise võime, transformeeruvus, nüansseeruvus, avarduvus jne tähendavad seda, et see tõde just nimelt ei ole „üks“, vaid alati „rohkem“ kui üks:2 see on võime tekitada rohkemat ja teistsugust kui seda, mis enne oli.

Võib muidugi küsida, kas see tähendab seda, et peaks lävima kui tahes absurdse teadusteooriaga või kui tahes antisotsiaalse ühiskondliku ideega – kas nendega lävimine ja disputeerimine just mitte ei legitimeeri neid? Ja kas see just mitte ei kahanda „tõde“, mis tahab nüansseerumist ja avardumist? Ilmselt ei saa lävivus tähendada kõigesöömist, vaid osa on targem söögikõlbmatuna kõrvale heita. Kuhu käib piir, seda ei saa algoritmiga ette anda, kuid see ei tähenda, et piiri pole või et see on suvaline. Antievolutsionisti ja piinamise õigustajaga pole midagi ette võtta – nendega on vaja lävida teisel tasandil.

Tõeküsimus on esile kerkinud seoses „alternatiivsete faktide“ ja „tõejärgsusega“, mis on välja kasvanud eeskätt poliitikavallast, kus propaganda abil kujundatakse reaalsust. Sageli püütakse maksma panna just nimelt sulguvaid, mittekommunikatiivseid, elutuid, nüansivaeseid tõdesid, mis on seotud ksenofoobia, rassismi, homofoobia, misogüünia, antiökoloogia ja muu sellisega. Oma sulguvuses ja vaesuses nad langevad tõest ära ja nad on – valed.

4. Päris teine

Sellise avardumis-, täpsustumis- ja muundumisvõimelise tõe näiteks tõin eespool teaduse, aga laiemas plaanis ei piisa siin sümbool-imaginaarsest väljast, vaid sedasorti tõde kasvab välja kohtumisest reaalse teisega, Teisega – nii teises kui ka iseendas.3 Kui erinevad vaated kohtuvad sümbool-imaginaarsel tasandil, näiteks ajalehe kommentaariumis või ühismeedias, siis tulemuseks on sageli hoopis polariseerumine, s.t eri vaated koonduvad kaheks vastanduvaks leeriks (mille sees nad homogeniseeruvad), mis hakkavad pidama kaevikusõda, kohates üksnes vaenlase sõnamürske ning õieti nägemata teda ennast.4 Hoopis teine tubakas on kohtuda teise endaga.5 Kuidas seda saavutada, jääb igavesti eksistentsiaalseks ülesandeks, mida ei saa päriselt ära lahendada (sest siis oleks valemi järgi teine juba antud, mitte ma ei kohtuks temaga), aga mida samas alati lahendada tuleb – juhul kui tahta olla elus ja saada „elusamaks“.6

Ilmselt tasub mõelda sellele, kuidas turgutada selliseid kohtumisi, kuidas tuua ksenofoob silmitsi sõja eest põgenenuga, homofoob homoga jne. See olukord ei ole sümmeetriline, esimene osapool on sulgunum (vähemasti antud küsimuses), aga lõppkokkuvõttes on temagi „inimene“, s.t on olemas ja olemasolijana maailma kogemas. See olemasolemine ja maailmakogemine ei ole adekvaatselt sümboolsete kategooriatega (nt konservatiiv, liberaal) kirjeldatav ega imaginaarsete identiteetide (nt eestlane, hiinlane) alla hõlmatav, vaid on radikaalne teisesus igaühe enese sees. See, et mul on mingi olemasolemise vunk („hingus“, qi ) ja selle vungi enesekohasus („meel“, xin ) ehk elamine ja läbielamine, ilmutab erinevust minu enda sees või õigemini, ilmutab erinevust, mille peal ja varal „mina“ olen, kõige oma sümbool-imaginaarsega.

Ühismeedialise torustumise, kajakambristumise ja peegelsaalistumise tingimustes tuleb välja mõelda, kuidas leiutada viise ühis- ja enesekogemuse rikastamiseks. Ka haridussüsteemis on see üks suurimaid ülesandeid. Õpilased kohtuvad suure hulga sümboolsete ja imaginaarsete teistega, s.t omandavad järjest uusi teadmisi mitmesugustest valdkondadest: matemaatikast, füüsikast, keemiast, emakeelest jne, ning seegi on reaalne protsess, hõlmab reaalseid teisendusi. Kuid sellest ei piisa tulevaseks iseseisvaks eluks ega ühiskondlikuks dünaamikaks. Selleks on vaja esiteks rohkendada nende kontakte iseendaga kinesteetiliselt ja emotsionaalselt – spordi, tantsu, dramaturgia, meele-märkuse kaudu –, misläbi inimene saaks paremini teiseneda ja ennast lõimida ehk paremini olla dialoogis Teisega, selle väega, mille varal ta on (vungi ja enesekohasusega). Ja teiseks rohkendada kontakte teiste olenditega, nii teiste inimestega kui ka muude elusolenditega ning ka muu ümbruse, maastiku, kunstiteostega. Viia õpilased kohtuma sõja eest põgenenuga, homoga, kristlasega, ateistiga, joodikuga, karsklasega, hiinlasega, alžeerlasega, vaimupuudega ja kehapuudega inimesega, laotöölisega, müügimehega; sebraga, teatrietenduse, kunstiteosega. Või arhitektuurilis-sotsiaalselt rohkendada keskkondi, kus erinevad inimesed kokku puutuvad ja suhtlevad (ja inimesed teiste olenditega, loodusega). Et erinevad tõed üksteisega kokku puutuksid ja üksteist rikastaksid. Teisalt on selle eeldus muidugi see, et igaühele on reserveeritud ka omaette olemise ruum ehk et minimeeritaks diskrimineerimist kategooriakuuluvuse tõttu. Sellised kokkupuutumised ja läbikäimised võiksid üles sulatada sümbool-imaginaarseid fiksatsioone ning aidata liikuda „progressiivse poliitika“7 ning hõlmavama, täpsema, dünaamilise tõe poole.

1 Ühismeedias, kus on võimalik kujundada enam-vähem ühel arvamusel olev tutvusringkond, võib isegi marginaalses kogukonnas jääda mulje, justkui oleks see tublisti suurem, kui tegelikult on (kuna kõik mu ümber näivad jagavat sama veenet).

2 Või kui soovite teist metafoori, siis „vähem“ kui üks – jõudmata iial „terviklikkuse“, ühtsuse, lõpetatuse, „üheni“.

3 Vt Rita Niineste, „Andestamise and“ – Kirik & Teoloogia, 27. XII 2013. kjt.ee/2013/12/andestamise-and

4 Vrd Aare Pilv, „Nüansimeele kriis“ – Postimees, 17. I. 2016. arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nueansimeele-kriis

5 Üks näide privilegeeritu kohtumisest „teistega“: https://theshalomcenter.org/content/personal-impressions-meeting-israelis-and-palestinians-neve-shalom

6 Vt Kalevi Kull, „Olla elus“ – Sirp, 17. VIII 2012.

sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/olla-elus

7 Vt M. Ott, „Progressiivne poliitika“ – Sirp, 27. II. 2015.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/progressiivne-poliitika

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht