Teaduse varjatud karid ja vaalad

PEETER OLESK

Luunjas, Raadil ja Vahil ei tehta enam ammu põllumajandusteaduslikke katseid, sest Tartu linn ulatub juba Kõrveküla taha. Põldkatsed siiratakse Rõhule. See on möödapääsmatu, ehkki kulub kümmekond aastat, enne kui uues kohas tekivad esimesed süstemaatilised aegread. Ka  Pollis (puuviljandus ja marjakasvatus) oli problemaatiline istutusala suurendamine juhuks, kui istikutealune muld väsib ning tekib ilmne vajadus uue maa järele. Erastamine ja tagastamine seadsid 1990. aastate keskel piirid ette, sest keegi ei hakka ju vajalikku maad teaduse kasuks sundvõõrandama. Fotol Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskus.

Luunjas, Raadil ja Vahil ei tehta enam ammu põllumajandusteaduslikke katseid, sest Tartu linn ulatub juba Kõrveküla taha. Põldkatsed siiratakse Rõhule. See on möödapääsmatu, ehkki kulub kümmekond aastat, enne kui uues kohas tekivad esimesed süstemaatilised aegread. Ka Pollis (puuviljandus ja marjakasvatus) oli problemaatiline istutusala suurendamine juhuks, kui istikutealune muld väsib ning tekib ilmne vajadus uue maa järele. Erastamine ja tagastamine seadsid 1990. aastate keskel piirid ette, sest keegi ei hakka ju vajalikku maad teaduse kasuks sundvõõrandama. Fotol Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskus.

Foto Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Üksikud seisukohavõtud reageeringuna Gunnar Oki aruandele ei ole veel ühise aruteluni viinud. „Üksikud“ ses mõttes, et enamik teadlastest on vait, pealegi puudub meil niisugune foorum, kus kõik oleksid vabad. Eesti on libisenud NLKP teele: on presiidium, kuulajad ja telgitagused askeldajad. Niimoodi võis kunagi jagada külvitööde korraldusi, mitte nüüdisajal väidelda.

Asjatu armuvaev

Teadusajakirjade olukorda ja teaduse käsitlemist üldises meedias Gunnar Okk ei vaadelnud. Ilmselt seda talt ei palutudki. Küll soovitatakse tema raportis lähtuda Eesti teaduse korraldamisel põhjamaisest kogemusest kui teatavast eeskujust. Olen mujal juba näidanud, kui ajutine säärane eeskuju tegelikult on, kuid kõigepealt – miks me peame tegema kõike järele? Põhjamaades ei ole võimalikud kõik teadused. Isegi humaniora’s. Äsja lahkus Helsingi ülikoolist Edinburghi nimekas arabist professor Jaakko Hämeen-Anttila (1963). Sai hea pakkumise. Edinburghi ülikoolis on orientalistika jagatud kahele õppekeskusele. Ühe alla käivad araabia maad, Lähis-Ida ja islam, teise alla Kesk-Ida ja Kaug-Ida. On valida suundi, profiili ja kraaditudengeid. Kuid Jaakko Hämeen-Anttila ei jätnud lisamata, et läheb ära ka protestiks Soome praeguse valitsuskoalitsiooni kõrghariduspoliitika vastu. Arabistika muutub kõikjal eeskätt poliitiliseks, seega päevakajaliseks ning järelikult ka projektipõhiseks. Igaühele see ei sobi, sest kõik ei taha osutuda pioneeriks luureteenistuses. Orientalistikas annavad tohutu eelise välitööd. Ka meie Pent Nurmekund püüdis elada olevikulise rahvakeele keskel. Ent kui poliitiline arabistika piirdub ingliskeelsete ajakirjade refereerimisega, siis see on linnaraamatukogu lugemissaali konsultandi, mitte korralise professori tase. Põhjamaades on filoloogiline arabistika esindatud Uppsalas, poliitiline orientalistika fookusega Kesk-Itta Lundis, kus selle töö peal on ligi paarkümmend uurijat. Oslo ülikoolis talitleb islami ja Kesk-Ida uuringute keskus, mille hingekirjas on 30 teadlast, neist 9 professorit. Kopenhaageni ülikooli kultuuride võrdleva ja regionaalse uurimise, meie mõistes, instituudis on rakkes üle 60 inimese. Tuletada nelja-viie ülikooli oriendi uuringutest mingit põhjamaist teadusmudelit on asjatu armuvaev (Shakespeare’il „Love’s Labour’s Lost“, „Asjatu armuvaev”). Seda, kuidas akadeemiline õppetöö käib inglise keeles ja uurimistulemuste tutvustamiseks pärismaalastele kohalikes keeltes piisab korralikust avatud meediast, Põhjamaadelt õppima ei pea. Kuna Põhjamaade poliitiline horisont asub Brüsseli ootetoast võrreldamatult kaugemal, siis on intensiivsed majandussuhted olnud ka üheks filoloogiliste uurimuste tellijaks. Kes meil neid tellib? Eestis tunnevad Iraani ja laiemalt Kesk-Ida seestpoolt mõned ilmarändurid ja alpinistid. Nemad ei telli. Neilt tuleb tellida. See töö on tegemata, sest paksu ajakirja lehitsemine tuleb odavam.

Ma ei ütle, et Põhjamaade eeskuju teaduses on vale. Ma rõhutan, et eeskujusid tuleb otsida kõikjalt – kuni selle hetkeni, millest alates sina kui teadlane pead olema iseseisev ja omanäoline. Ameerikas on tavapärane siduda balkanistika slavistikaga. Eestlastele käib see pärast Paul Aristet ja Ilse Lehistet üle jõu, sest me ei käi Balkanil etnoloogilistel välitöödel ning katastroof Tšornobõlis ei luba ka Moskva slavistidel uurida Polesjet nõnda, nagu see oli mõeldud ja algatatud akadeemik Nikita Tolstoil (1923–1996). Me peame oma uurimisobjekte võrdlevas etnoloogias kas kaitsma (näiteks juurdepääs allikatele või ka keskkonda) või vaatama ümber. Sama kehtib ka teistes valdkondades. Teadus on juba loomuldasa dünaamiline, ehkki mitte ühtlase kiirendusega. Eeskujuks on mõtet võtta midagi, mis on võimalikult jääv. Teaduse organisatsiooniline struktuur seda ei ole ja kõige vähem on seda uurimistöö seadmine otsesõltuvusse ülikoolihariduse pragmatismist, mille äärmuslikuks vormiks meil on üheainsa universitas-tüüpi ülikooli ideoloogia. Selle maksmapanek olekski karileminek, sest siis kaovad ära sisemaine konkurents ja manööverdusvõime juhul, kui üheainsa teaduskeskuse sees tekib konflikt teisitimõtlemises.

Andmekogude ametkondlikkus

Mis see „midagi“ paar lauset tagasi oleks? Unikaalsed kogud (näiteks ka botaanikas); intellektuaalse omandi õigustega kaitstud metoodika; tööstuses, põllumajanduses ja meditsiinis tellimuste aktiivsus taseme ning mitte odava tööjõu põhjal; uurimistööks vajaliku infrastruktuuri hoidmine mutatis mutandis; rahvusvahelise koostöö niisugune profiil, mis ei lase vaimsel allhankel kinnistuda. Kõik teada asjad. Uus on see, et nüüdses Eestis on väga paljud ainestikukogud ametkondade päralt. Need ei kuulu teadusasutustele ega ole uurimistööks avatud. Toon näite maakasutusest põllumajandusteaduste huvides. Luunjas, Raadil ja Vahil ei arendata enam ammugi mingit katseasjandust, sest Tartu linn ulatub juba Kõrveküla taha. Põldkatsed siiratakse Rõhule. See on möödapääsmatu, ehkki kulub kümmekond aastat, enne kui uues kohas tekivad esimesed süstemaatilised aegread. Kuid Pollis (puuviljandus ja marjakasvatus) oli problemaatiline istutusala suurendamine juhuks, kui istikutealune muld väsib ning tekib ilmne vajadus uue maa järele. Erastamine ja tagastamine seadsid 1990. aastate keskpaiku piirid ette, ent keegi ei hakka ju vajalikku maad teaduse kasuks sundvõõrandama. Jõgeva katsebaasis panevad analoogilised piirid ette raudtee ja Pedja jõgi, Sakus Tallinna hajaasustuse jõudmine Kiisa taha. Kui palju on Märjal, Rõhul, Pollis, Sakus ja Jõgeval teaduslikku maad, see on paberitesse vaatamise vaev. Ent kui palju maaharimiseks ning selle tarvis uurimistööks vajalikke pindalasid on antudki elamu- ja logistikakeskuste aluseks maaks, selle leidmiseks peab olema politseinik. Kinnisvaraarendajal ja hilisemal krundiomanikul on nimelt alati võimalik väita, et vastav andmestik on kaitstud ärisaladusega, mille rikkumine on karistatav. Oleme jõudnud absurdsesse olukorda: NATURA-alad jms on kaitstud selle järgi, mis seal kasvab või kes seal elab, põllumajandusuuringuteks vajalik maa on kaitstud kui ärimaa, kuhu teadlast ei lasta.

Ma ei arva, et ametkondlikke andmekogusid saaks ja peaks allutama kõrgematele õppeasutustele või et ülikoolid jaksaksid vanas mõistes näidismajanditest andmestikku sisse osta. Pigemini tekivad õppeasutustel oma andmebaasid ja kui mingi ametkond vajab sõltumatu teadlase eksperdihinnangut, ostab ta ise selle sisse nii, et riigihanget ei ole vaja korraldada. Publikatsioone sellest ei sünni, aga pangaarvele tuleb lisa. Tagajärjeks on, et paljudes küsimustes kommenteerib asjade seisu mitte asjatundja, vaid selline ametnik, kes tegelikult ei ole teadlane. Ta ei pruugi kommenteerida valesti. Viga seisneb selles, et ta kommenteerib ainsana nagu monopolist. Monopoolsus tekib ka teaduses, kuid teadus edeneb siis ja ainult siis, kui suruda ajutine monopoolsus maha ja tagasi.

Teadusele vajalike andmete ametkondlik suletus on juba viinud ühe disproportsioonini, mis võib olla ohtlik. Eestis sündivat detekteeritakse väga järjekindlalt paljudes rahvusvahelistes institutsioonides ja organisatsioonides, kus otsused langetatakse tihtipeale ka täiesti lahus sellest, mis jõuab meie päevalehtede veergudele. Nendel institutsioonidel on oma küsitlusvõrgustik, kus ei kasutata nõudmisi avalikule teabele. Kuigi võib väita, et vastused küsimustele näiteks kaubavoogude kohta ei ole teadus samas mõttes nagu farmatseutiline keemia uute ravimite väljatöötamisel, kontrollitakse neid vastuseid ikkagi ja koguni mitu korda. Tekib olukord, kus teised teavad meist rohkem kui meie ise. Nood teised ei kuula meie raadiojaamu, sest need ei paku siseinfot. Nad kuulavad meie inimesi, kelle ametikoht või pädevus tingivad olulise info valdamist. Ma ei süüdista siin kedagi ostetavuses või vähemalt lobisemises. Arvan lihtsalt, et viljakas infovahetus jääb episoodiliseks, kui ta osutub asümmeetriliseks: teilt küsitakse, aga pole suurt vahet, kas te valetate või ei oska vastata. Veel hullem, kui te ise ei oska üldse midagi küsida, kuna te ei tea, mida vastusega peale hakata. Teie siin olete uhke, kui saate ajalehte pildi oma traktorist, aga tootjafirma müügiesindus annab peakontorile väga täpselt edasi, mida ja kui palju on müüdud. Annab, sest kassalist käivet ei ole võimalik varjata.

Muidugi on ÜRO Toidu ja Põllumajanduse Organisatsiooni (FAO) ametlik statistika detailseks uurimistööks liiga jäme, liiati ei ole ta operatiivne, sest näiteks tänavu kättesaadav andmestik pärineb enamasti aastast 2011 või veelgi varasemast ajast. Müügiesinduste andmed on kindlasti värskemad. Paraku on ajast kõige rohkem maas uuringuandmed ja mõningate protsesside kohta meil uuringuid ei olegi. Ei juhtumipõhiseid ega aegrealisi. Ei ole meil teada uuringut, mis käsitleks oskustööliste käitumist maal ajal, mil ettevõttel ei ole tellimust ja töötajad saadetakse sundpuhkusele. Või mis saab inimesest, kes linnas elades käib teisel töökohal ametis maal saeveskis, aga peab sealt ära tulema kohe, kui saeveski ümbrus on raiutud lagedaks ning palke tuleb vedada 30 kilomeetri tagant, üks ots tühjalt. Kohti, kuhu teadus ligi ei pääse, on terve hulk. Äri ei taha teaduse põhjalikkust, sest ta vajab raha liikumist, ametnik ei oska teaduse tõega midagi ette võtta, kuna ta ootab käsku.

Üks peidetud karisid Eesti teaduse sõidul ilmameredele on niisiis teadustegevuse eelduste raskuspunkti nihkumine ametkondadesse. Esimesena katsus neist mööda sõita kaitsepolitseiamet ega ole enam tema viga, kui kaitsepolitseiameti aastaraamatut hakati lugema nagu rubriiki „Õnnetused ja kuritööd“. Mõnel määral on püüdnud nimetatud kari vältida maksu- ja tolliamet, mille käsitlus kaubavoogudest on siiski veel väga algeline. Nüüd tahab oma andmestiku poolest olla avalikum teabeamet. Kuid meil on ju ka konkurentsiamet, tarbijakaitseamet jne. Ma ei nõuagi, et lasku oma andmed rivitult, aga teadusasutus ei ole neist mitte ainuski. Ei ole! Isegi maakondlikud muuseumid on teaduses olulisemad kui paar pataljoni ühe ametkonna teenistujaid. Ajateenijad, nahad ja tagavarapolgu nooremohvitserid, pead-jalad segamini.

Teaduse valmisolematus

Teine on teaduse valmisolematus uuteks teemadeks ajaleheartikli trükipinnast suuremal tasandil. Päevakajaliselt sobib uue teema näiteks islami järjekordne invasioon läände ja põhja. Hinnanguliselt leidub Eestis 30 eestlasest araabia keele oskajat. Nad ei ole entsüklopedistid üle kogu platsi, ühtaegu arabistid, levantistid (Lähis-Ida tundjad), assüroloogid ja islamoloogid. Nad on pühendunud entusiastid, kellest enamikku avalikkus ei tunne, sest nad ise hoiduvad reklaamist. Nad ei tööta nagu võõrkeele kiirkursuste instruktorid, kuna nad tahavad, et araabia maailm voolaks teisse pikkamisi. Tilkhaaval, mitte tulvaveena. Millest koosneb araabia maailm? Naftast, suurtest irrigatsioonirajatistest, transiidikoridoridest, islami ekspansioonist Euraasias Pürenee poolsaarest kuni Ohhoota mereni, palveränduritest, pidevatest sõdadest, Palestiina araabia riigi riigiõiguslikust ambivalentsist, kuid ka prognoosist, mille järgi seda maailma ootab lähitulevikus teist tüüpi suhkruhaiguse eksponentsiaalne kasv, sest inimesed söövad üle. Kõigega me siin tegelda ei jaksa, aga peaks olema selge, et hüsteeriline käitumine on alati äärmuslik. See ei vii islami ja araabia maailma tundmist edasi kuskilt otsast. Edasi võiks viia toidujulgeoleku uurimine Karpaatidest lõuna pool, selles piirkonnas, mida mõnikord nimetatakse ka Suur-Albaaniaks. Või kui seda on liiga palju, siis käsitsitöö ja mehhaniseerituse suhe esimese kasuks Aadria ja Musta mere vahel. Et seda ette võtta, on vaja tunda umbes viit keelt. Üht lõunaslaavlaste ühiskeeltest, üht kohapealset, türgit, araabiat, itaaliat ja inglise keele Balkani modifikatsiooni. Kolm aastat õppimist loenguruumis ja raamatukogus ning praktika elava rahvakeele keskel näiteks Kosovos.

Kui me Eesti teaduse temaatilist struktuuri ei muuda, siis saab meist akadeemilises hariduses etteveoriik. Umbes nagu kunagi Juurdeveo Tallinn-Väikesesse või Väänast üle Männiku tee Liivale. Tüpoloogiline „juurdevedu“ käis isegi Mõisakülast Iklasse. Üks vaimse Eesti paradokse seisneb selles, et andmekogude ametkondlikkus on ühtlasi ikkagi ka vaal ookeanis, sest ilma nende andmeteta ei ole teadusel millelegi toetuda. Teine avaldub selles, et kui me asendame teaduskondlikkuse suunalisusega (nt kogu humaniora kokku), siis esiteks tekib entsüklopedistide kriis ja teiseks vajavad suunajuhid ennekõike lootskalu (meresõjalaevanduses ülisuurte baaslaevade saatelaevu). Kas me tõesti tahame ka Eesti teaduses põhjakorealikkust? Eeldades, et ei taha, tuleb küsida, mitu vaala nagu toetuspunkti on vaimsele Eestile jõukohane ja kui suur peaks olema meie vaaladele ellujäämiseks piisav osa ookeanist? Taanis on niisuguseks vaalaks submolekulaarne bioloogia koos kõigega, mis sellest hargneb ja kuhu see hargneb. Kunagi oli Hamleti riigis vaalaks filoloogia. Filoloogia ning submolekulaarse bioloogia vahel oli taanlaste vaalaks teoreetiline, kitsamalt elementaarosakeste füüsika. Helsingis, lokaalsemalt Otaniemis, on selleks ülimadalate temperatuuride füüsika. Ma ehk ei liialda, kui märgin, et ühe piirkonna teaduses saab hakkama kümmekond vaala, kes kõik vajavad vett ja järelkasvu. Kust võetakse see hommikumaa tark, kes ütleb ette, kuidas too kümmekond kui statistiline keskmine peab olema meil jagatud? Kas Iraanist, mis on ennekõike tuumauuringute ja tuumatehnoloogia riik? Et õpetame esmalt välja uusi Endel Lippmaid ja teisi?

Meil siin ei ole ookeani. Meil on Põhja-Atlandil viis kalalaeva ja Läänemeres 30 000 hüljest. Meil ei tehta eksperimente prootoni pooletusaja kinnistamiseks. Ent toidujulgeolek on ja mitte vähem pole meil intensiivset maakasutust põllumajanduslikuks tootmiseks. Meil ei ole ainsatki islamiusuliste sõjaväelaste polgukomandöri kogemusega kaitseväejuhti, ehkki on kümmekond kaitseuuringute laululindu. Võrreldes asjade seisuga 1992. aastal on tingimused, vahendid ja võimalused teaduseks radikaalselt muutunud, ainult et … see teadus ei jagune enam ammugi uurimis- ja õpetamistööks ülikoolide, akadeemiliste instituutide ning ametkondlike teaduspunktide vahel. Kuidas ta just jaguneb ja miks ta jaguneb mitte Gaussi järgi, vaid nagu vedelik, see ongi teaduse auditeerimise teemaks. Mitte välismaise hindamise asi asi, vaid meie endi kohustus.

Kes need „meie“ on? Kuskilt on pääsenud liikvele kujutelm, nagu loeks teadlane raha halvasti, halvemini kui raamatupidaja. Isegi Paul Ariste luges palgapäeviti kodus raha, jagades selle siis nimelistesse ümbrikutesse. Rääkimata juba Röntgenist ja Rutherfordist. Halvasti loevad raha enamasti sõjaväelased, üldse need, kes on ette kinni makstud. Kuid isegi väga põhjalik ja asja tundev audiitor ei saa öelda teadlasele ette, milline peab olema niisuguste katsete väikseim arv, mille järel võib väita, et ennustatav tulemus on saadud. Kui Eesti kaldub sellele teele, mis justkui välistaks tunnetuslikud eksimused, siis minnakse rappa. Siis tekib õigeusklikkus ja teadusest saab ühiskondliku asjaajamise ketikoer. Vaal karidel või suisa kuival.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming