Teaduse kohast tulevikus

Veerand sajandit käesolevast hetkest tuleviku poole

PEETER OLESK

Üleüldised arutlused mulle ei meeldi, sest lihtsureliku aegruum on lõplik ja ühtlasi väga konkreetne. Keegi meiesugustest ei arva, et inimene saaks tegutseda, olles ise vaakuumis. Vastupidi. Maailm meie ümber on täis igasugust kila-kola, mille nurkade vastu on end väga lihtne ära lüüa. Kui me seda ei taha, siis tuleb õppida käitumist ruumis, milles valitseb Robert Browni kord. Mind igatahes see masendab, kui Eesti vabariigi parlamendis on teaduse tulevik vähem tähtis kui kodukorra see küsimus, kas riigikogu liikmel on tööle minnes õigus võtta sinna kaasa ka lemmikloom (kuskil ei ole öeldud, et see tohib olla üksnes koer, ta võib vabalt olla ka siga) või mitte. Alguses lemmikloom, seejärel ka loomatoit, siis hooldekodu koos veterinaariga ja lõpuks minifarm. Ning nii segased inimesed peaksid olema suutelised otsustama eesti teaduse tuleviku üle?!

Projektipõhisus vs. püsivus

Hiljutine teade selle kohta, et septembris 2015 õnnestus USAs tuhatkonna maailmajagudevahelise teadlase ühistöös kinnitada gravitatsioonilainete olemasolu senisest võrreldamatult kindlamal viisil, võiks panna mitut pidi mõtlema ka Ida-Euroopa kirdepiiril. Kõigepealt sunnib see teade vaatama teise pilguga Stephen Hawkingi (1942) elutööle. Hawking rõhutas juba 1974. aastal, et mustad augud on uuritavad ja ta on seda tänapäevani korranud. Kuidas ta hindab Ameerikas saadud tulemuse unikaalsust, seda me veel ei tea, ent pole kahtlust, et ta on katsete metoodika ja võimalike alternatiividega kursis. Kusjuures ta ei olnud sugugi esimene. 1972. aastal arvas sama California tehnikaülikooli tollane teoreetilise füüsika professor Kip Stephen Thorne (1940), muide Hawkingi kauane sõber. Thorne’i ajendasid põhjalikult sõna võtma Joseph Weberi (1919–2000) katsed ning neile järgnenud reaktsioon, mis oli üldiselt eitav. Weber alustas oma töödega 1960. aastate algul ja esitas tulemused 1968–1969. Ta väitis, et on suutnud gravitatsioonilained avastada. Miks enamik ei võtnud Weberi kinnitusi tõsiselt, seda ei saa seletada mingi ühe põhjusega. Thorne oli 1972. aastal veendunud, et Weberi põhimõte oli tegelikult õige ja ta oletas, et sobiv interferomeetriline tehnika valmib umbes 1980. aastaks. 1984 käivitus projekt nimetusega LIGO (gravitatsioonilainete interferomeetriline observatoorium). Samal aastal ennustas hilisem Nobeli laureaat Vitali Ginzburg (1916–2009), muuseas meie Lotmani tööde tähelepanelik lugeja, et mustade aukude uurimiseks vajalik tehnika on olemas hiljemalt 1990. aastate keskpaigaks. Kui me loeme kogu projekti alguseks aastaid 1955–1957, mil Weber õppis relatiivsusteooriat alles tundma, ja projekti lõpuks sügist 2015, saame enam-vähem 60 aastat. Einstein postuleeris gravitatsioonilained 40 aastat enne Weberit. Ent Albert Abraham Michelson (1852–1931) konstrueeris oma interferomeetri juba 1887. aastal, samal aastal, kui Kuremaal sündis Oskar Luts ja Villem Reiman lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna. Nii pika kestusega uurimisülesannet ei kata rahaliselt mitte ükski ühekordne projekt. Mitte ainuski!

Ma ei kõnele projektipõhisuse vastu, vaid tahan öelda, et ühekordsete projektidega saab uurida mingi pika keti mõnda lüli, mitte aga ketti tervikuna. Siit küsimus: kui mitmes rahvusvahelises sihtprogrammis on Eesti suuteline koos omaosalusega kaasa rääkima umbes veerand sajandi pärast (ei ole arusaamatult päratu aeg, ligikaudu just nii pikk on noore järeldoktori elukäik sünnist kuni esimese põhjalikuma väliskomandeeringuni) nii siis, kui meid on praegu üks miljon kui ka siis, kui meid on saja aasta pärast võib-olla poolteist?

Olukorras, kus praegune riigikogu tegeleb kinnises ruumis koerakasvatusega, on see küsimus väga terav. Mõnesuguse vastuse talle annab tippkeskuse (center of competence) staatuse viimane jagamine/www.adm.archimedes.ee/; vrd Kaspar Koort. Euroraha loob üheksa tippkeskust. – Postimees 11. II)/, ent esiteks on see staatus ajaliselt piiratud ja teiseks ei vea Eesti teadus praegu ainsatki uurimisteemat, mis koondaks tuhandet teadlast ja paari tuhandet teenindavat personali. Meile on jõukohased teised ümbermõõdud. Siinsed tippkeskused ei ole samasugused nagu Olli Lounasmaa (1930–2002) nimeline laboratoorium (OVLL) Otaniemel, kus 35 aastat pärast selle algatamist 1965, aastal 2000, jõuti ülimadalate temperatuuride rekordini 100 pikokelvinit (1 pikokelvin võrdub ühe kelviniga 10 astmes -12, päevalilleõli jäätub temperatuuril 256 kelvinit). Millegi selletaoliseni püüdles Endel Lippmaa keemilise ja bioloogilise instituudis, aga kõige olulisem tulemus sealt pärineb aastast 1984. Võrrelgem.

Kaasarääkimisvõime

Aasta keeleteoks 2015 on teiste hulgas esitatud ka Külli Habichti jt koostatud-toimetatud „Heinrich Stahli tekstide sõnastik“ (Tartu, 2015). Ühtpidi on see järjekordne eesti vanima kirjakeele sõnaraamat selle andmebaasi põhjal, mida hakati taastama ja uuendama kohe Tartu ülikooli peahoone põlemise järel, juba kevadel 1966. Teistpidi on meil käes iseseisev tervik, mille ainestiku korrastamiseks ja süstemaatikaks on kulunud ligi 40 aastat umbes poole tuhande inimese tööd (enamikul muidugi leksikograafiapraktika mõne nädala pikkuselt, seega episoodiliselt). Sama sõnaraamatu kõrval on keeleteoks pandud ette ka Paul Kokla koostatud „Hiiu sõnaraamat“ (Kärdla, 2015), mille taga on umbes 60 aastat kogumistööd. Aasta varem, 2014, ilmus Tallinnas Leiu Heaposti lõpetatud ja toimetatud Karin Margi „Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia“. See, ainestiku poolest unikaalne ning väga põhjalik uurimus sündis autoril käsikirjas – mis jäi lõpetamata – ligikaudu 34aastase töö tulemusena.

Hoolega otsides leiame kodumaisest kogemusest pärast Eesti Vabariigi okupeerimist suvel 1940 vahest poolteistsada head näidet selle kohta, kuidas tähtaegadest on siiski kinni peetud ja tulemused uurimuste ridadena näha. Seda on imeväärselt palju, eriti võttes kõrvale sadakond juhtu, mil temaatiline suund on katkenud või jäänud venima. Selle sadakonna hulka ei ole siin arvestatud personaalteemasid, vaid silmas on peetud üksnes kollektiivseid. Mida me siis nüüd tahame? Kas seda, et pooleli jäävaid teadusprogramme oleks võimalikult vähe või et nende kandepind oleks ülimalt lai või et nad oleksid elujõulised doktorantide ja järeldoktorite hulga poolest?

Ma tõstaksin lati usaldatavale kõrgusele. Alates praegusest hetkest (15.–17. II 2016) veerand sajandit hiljem on maailm soojast sõjast tõenäoliselt mõneks ajaks väsinud. Arvatavasti suudetakse sel ajal hoida termotuumaplasmat koos mõni tund, igatahes mitte ööpäev läbi. Kas neutriino nullist erinev seisumass on samaks ajaks täpselt teada, ei oska öelda – nagu ma ei tea ka, kas prootoni lagunemisaeg on siis määratud või ilmneb, et prooton ei pooletugi. Kõik vastavad uurimisprogrammid on juba loomuldasa rahvusvahelised (ja õieti ka maailmajagudevahelised), kuid nende tugipunktid asuvad Eestist eemal, mitte siin nurga taga küla teises otsas üle maantee nagu Nurmsis. Mida me kindlasti saame teha, on suurendada meie, esialgu ikka veel ühe miljoni piiresse jääva Eesti, tolleks ajaks alles alustavate teadlaste kaasarääkimisvõimet. Selle üheks aluseks on kahtlemata korralik pro- ja täisgümnaasium ning ülikooli philosophicum, ent neid aluseid on mitu. Lisagem nimelt ka uurimistöökeskus füüsilisel kujul, rahvuslik prioriteet, riigipoolne seljatugi, ekspordisuutliku tööstuse ühemõtteliselt püsiv tellimus ja teaduskonsortsiumide toimivus. Kaasarääkimisvõimet ei anna tsiteerida. Enamasti see annab vaid võimaluse kaasautorsuseks või äramärkimiseks rühmafoto viimase rea äärel. Aga kui pole sedagi, siis ei ole pääsu ka stuudiosse pealtvaatajate sekka. Siis tuleb molutada televiisori ees, üks näpp suus ja teine käsi kaisukaru turjal.

Keegi ei ole seda eraldi uurinud, kuid mulle tundub, et Eesti ettevõtjad toetavad sporti märksa rohkem kui teadust. Mingi projekti järelekspertiis ei saa olla teaduse peateeks, sest see annab paremal juhul leivaraha, mitte leivakõrvast. Kuna ekspertiis on üldiselt ametkondlik ehk mitteavalik, siis on viidatavus väga väike ega mõjuta suurt midagi. Ekspertiisiaktid on teadus sahtlisse. Tahtes teadust sahtlist, iseäranis sahtlipõhjast, lagedale tuua, peame väga paljut muutma. Kui suur see „palju“ on?

Praegu taotakse tamkat

Teadustöö, incl. doktoriõpe, reformimine 1990. aastate algul lähtus ligikaudu kolmest tõsiasjast. Üheks olid NSV Liidu TA süsteemi lagunemine ja lõpp teaduse sellisele rahastamisele, mis käis NSV Liidu riikliku plaanikomitee ja NSV Liidu riikliku teaduse- ja tehnikakomitee kaudu, piltlikult öeldes, treipink haaval. Teiseks oli rahvusliku kõrghariduse kaitsmine olukorras, kus kogu Ida-Euroopas siinpool raudset eesriiet puudus igasugune asjaomane seadustik koos nende kohustustega, mida seadus kellelegi peale paneb. Kolmandaks ei olnud siin Eestis pikaajaliseks teadustööks mingitki vaba raha ega tugevat valuutat, olid vaid pooleliolevad ehitised ja intellektuaalne välisabi kuni trükipaberi loovutamiseni välja. Üldine seadustik kujunes alles 1990. aastate lõpuks, ent ikkagi selguseta mitmes põhimõttelises punktis. Kui ülikoolid on avalik-õiguslikud kas ühe või mitme seaduse alusel, siis tippkeskus on juriidilises mõttes nagu rändkarikas – seda ei saa kinnistada. (Vene Föderatsioonis on probleem lahendatud föderaalsete teaduslinnakute ja föderaalselt rahastatud uurimiskeskuste kaudu.) Seitse aastat on suuremahulistele teadusprojektidele liiga lühike aeg. Kui muud lahendust ei ole, tuleb poliitilise otsuse põhjal kaitsta teemat tippkeskuse olemasolust sõltumatult.

Praegu taotakse tamkat. Nädala esimesel päeval öeldakse, et doktorante ja doktoreid on liiga vähe ning nende arv peab kasvama. Teisel päeval pakub keegi issanda idioot, et ülikooli võiks pääseda ka ilma gümnaasiumi lõputunnistuseta. Tõepoolest olidki elektrokeemia rajajad Sir Humphry Davy (1778–1829) ja Michael Faraday (1791–1867) põhikooliharidusega, üks raamatuköitja, teine apteekriõpilane. Kuid kus on sätestatud, et Eesti teadus peab XXI sajandil olema samasugune nagu inglise teadus XIX sajandi algul? Kolmandal päeval väidab jälle keegi, et kõrgharidus peab olema tasuta, järelikult kinni makstud muudest maksudest laekuva ületulu arvelt. Seega: mida suurem on tarbimine Betti Alveri mõttes, seda kõrgem on hariduse „tasutalisus“. Minu arvates on see järjekordne Münchhauseni efekt. Neljandal päeval paneb uus senitundmatu otsustaja ette, et poolharidus ehk ülikooli philosophicum on ikkagi seesama, mis täiskõrgharidus ehk uurimistöö alusel kinnitatud magistriaste. Viiendal päeval seatakse meie ette kiireloomuline ülesanne suurendada ingliskeelsete õppekavade osakaalu, ilma et keegi oleks saanud ingliskeelses teaduskonnas pooltki semestrit end täiendada. Kuuendal päeval arvab jälle keegi, et väljalangevus peab vähenema. Seda võib tõlgendada paraku ka nõnda, et kõik, kes ülikoolis õpivad, peavad selle ka lõpetama. Ei pea! Ja seitsmendal päeval – nagu poleks hingetõmbamispäeva olemaski – leidub taas mingisugune asjamees, kes arvab, et kutseõppe osa tuleb suurendada. Tuleb tõepoolest, aga minu arvates on kutseastme omistamine ülikoolide ja kutsekodade privileeg ning ma ei mõista, miks ülikoolid seda oma ajaloolist eesõigust sihipäraselt ei kasuta.

Säärane paanitsemine ei luba plaanida õieti midagi. Ammugi mitte seda, mida teeks BA, kui ta magistrifaasi algul hakkab arvama, et temast laboranti ei saa, kuna tema tahab olla niisugune väikeettevõtte juht, kes müüb end kasumlikult ega lähe pankrotti. Ongi kogu tema teadus!

Ma hindan sihtasutuse Archimedes toetusi algupäraste kõrgkooliõpikute avaldamisele. Pärast 1992. aastat on neid üllitatud umbes 60, osa ka Archimedese toeta. Paljudes, ehkki kaugeltki mitte enamikus õppeaineis on BA- ja MAtase eestikeelsete kursuseraamatutega kaetud. Mis kaetud ei ole, on teadusele hädatarvilike maa-alade reserveerimine niiviisi, et need pääseksid äriajamisest ja elamumajandusest. Ma ei pea silmas üksnes Pollit või Rõhut või Järvseljat või Rannut ning kõiki looduskaitselisi piirkondi, kus teadustegevus on möödapääsmatu. Mõtlen siinkohal kõiki territooriume maa peal ja veekogude ääres, merelgi ning vee ja maa all, kus tunnetuslik edasiliikumine ning majanduslikuks arenguks tarvilike ettekirjutuste tegemine sõltub eeskätt uurimistöö järjepidevusest. Veerand sajandit käesolevast hetkest tuleviku poole on see kindlasti teravam probleem kui praegu, sest meil ei tule maad ega merd ega õhku ega stabiilseid transuraane juurde. Meie maa on lõplik.

Siis tekib järgmine küsimus. Enamik sõdu puhkeb sellest, kellele kuuluvad maavarad ja mereannid. Praegu me kaldume uhkeldama nende maapõuerikkustega, mille tööstuslikku väärtust ning maailmaturu hindu ei määra Eesti üksi või üldse mitte. Kas me oleme valmis sõjaks Eesti maapõuevarade kaitsmise nimel? Arvan, et ei.

Kuivõrd preskriptiivne on Eesti teadus aastal 2041? Otsustades praeguse järgi: võrdlemisi vähe. See „vähe“ peaks olema märksa väiksem või suurem – oleneb sellest, kust otsast vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht