Teaduse diskreetne düstoopia

ART LEETE

Hiljuti on hakatud meedias arutama rämpsteadusajakirjade probleemi. Järjest ilmub artikleid, kus kirjeldatakse teadlaste kaalutlusi, miks sellistes ajakirjades avaldada ja et ülikoolide juhtkonnad eiravad muret. Olen nõus hinnanguga, et see pseudoajakirjades avaldamine on mõttetu probleem. Keegi ei saa oma akadeemilist karjääri rajada nendele ajakirjadele, keegi ei saa selliste publikatsioonide abil teadusgranti. Ma ei usu, et mõnes kõrgkoolis või uurimisinstituudis võiks keegi osutuda akadeemilisele ametikohale valituks sedalaadi rahvusvahelise tuntuse toel.

Tarmo Soomere ja Renno Veinthal nimetavad libapublitseerimist „lihtlabaseks akadeemiliseks sullerluseks“.1 Lähematel aastatel ei pruugi see praktika olla lihtsakoeline, kuigi jääb labaseks ja see saab osutatud artiklist samuti selgeks. Mõtlesin, et heidan pilgu olukorra seisule tavalise teadlase rohujuuretasandilt.

Võimalused pseudoajakirjades publitseerimiseks on piiritud. Ainuüksi veebruarikuu esimese paari nädala jooksul potsatasid mu e-kirjakasti artiklitellimused väljaannetelt Journal of Business, American International Journal of Social Science, International Journal of Business and Social Research, International Journal of Latest Research in Science and Technology, Cogent Arts and Humanities, Review of Arts and Humanities, International Journal of Arts, Humanities and Social Sciences ning Journal of Systemic, Cybernetics, and informatics (nii oligi kirjutatud). Selle loetelu koostamise ajal jõudsid minuni verivärsked üleskutsed avaldamiseks ajakirjades Journal of Global Research in Education and Social Science ja Ceteris Paribus.

Peale nende on mulle samal ajavahemikul pakkunud abikätt rahvusvaheliseks ja kodumaiseks publitseerimiseks mingi kontor Moskva „impeeriumi tornis“, Astanas peagi avatav Lev Gumiljovi nimeline Konfutsiuse instituut ja Kiievis tegutsev ärikeskus Komod. Tihedalt pommitavad mind artiklisoovidega ka venekeelne teaduslike publikatsioonide keskus, rahvusvaheline innovatsiooniliste uuringute keskus Omega Science, teadusliku publitseerimise keskus Aeterna (ajakiri Innovatsionnaja nauka) ja veel mitu hägusa identiteediga kontorit, kes ei ürita ennast isegi kuidagi tutvustada.

Ilmneb, et võiksin nendes väidetavalt eelretsenseeritavates rahvusvahelistes väljaannetes avaldada kas või iga päev. Sel juhul peaksin mõned ajakirjad ja kogumikud oma teaduslikku läbimurret pakkuvatest uurimustest ilma jätma, kuigi nad kõik igatsevad mu artikleid üliväga ega suuda minuta elada.

Sellised ajakirjad imiteerivad päris­ajakirju ja see tekitab segadust. Üks mu Venemaa kolleeg sattus kimbatusse, kui sai mingilt „ajakirjalt“ sõnumi. Väidetav toimetaja kirjutas, et talle oli meeldinud mu kolleegi ettekanne suurel rahvusvahelisel konverentsil ja tema ajakiri soovib selle ettekande põhjal avaldada artikli. Mu sõpra hämmastas asjaolu, et kuigi programmis oli tema ettekande pealkiri ingliskeelne, oli ta tegelikult esinenud vene keeles. Lõppude lõpuks on vene keel ju rahvastevahelise suhtlemise keel, nii ei olnud mu kolleegi arvates võimatu, et toimetaja oli viibinud kuulajaskonnas ja olnud ettekandest lummatud. Lugesin sõbrale sõnad peale, et sellised kirjad tuleb kohe kustutada ja unustada, aga ikkagi kirjutab ta mulle aeg-ajalt, küsides, kui järjekordne ajakiri himustab temalt ükskõik millist artiklit, et mis siis seekord teha …

Ilma lähemalt uurimatagi on selge, et need ajakirjad on täielik pahn. Ometi on pseudoteaduse lausrünnak kentsakas, hirmutav ja märgiline. Kardetavasti ei kao see võitluseta. Pigem võib arvata, et libaakadeemilisus võtab ette veelgi ulatuslikuma imbumise teadusilma.

Võib-olla ilmneb siin tulevikuteaduse prohvetlik muster. Praegu näib pseudopublitseerimine naeruväärne, aga tõsise teaduse areng ei pruugi sellest grotesksest suundumusest puutumata jääda. Kui need ajakirjad muudavad mimeesi täiuslikumaks, oleme asunud teele pöördumatu teadusliku düstoopia poole.

See saavutatakse viisil, et fantoom­ajakirjad kujundavad oma pöördumised intiimsemaks ja spetsiifilisemaks, päris­ajakirjade vormiliste tunnuste kopeerimine muutub täiuslikumaks ja teostub rohkearvuline sissetung indeksitesse (mida osa eespool loetletud ajakirjadest on toimetajate väitel juba ka teostanud) ning tsitaatidega manipuleerimise kaudu kasvatatakse mõju­faktoreid. Piirid lähevad aina udusemaks ja rämps võtab teaduse diskreetselt üle. Uuest heast teadusest saab praeguse kuri teisik.

Ma ei taha öelda, et võitlus düstoopia laviiniga on mõttetu ja lootusetu. Muidugi tuleb sellele vastu seista ja väärtustada sellist teadustegevust, mis vähemalt vastab normile. Erinevalt levinud arvamusest olen seisukohal, et keskpärasuselgi on teaduses oma koht. Ka akadeemiline pahnatootmine on vajalik, sarnaselt sellega, kuidas Juri Lotman hoiatab kehva kirjanduse alahindamise eest, pidades selle viljelemist kirjanduse arengu vältimatuks tingimuseks. Ühel ajastul põlatud loomeviis võib mõne aja pärast osutuda normatiivseks.2

Eduard Bornhöhe „Kuulsuse narrid“ on teaduse arengu visioonina kõige prohvetlikum düstoopiline teos eesti kirjanduses (Janek Kraavil on see silme vahele jäänud, kui ta loetleb silmapaistvamaid kodumaiseid düstoopiaid3). Varsti hakkame suurvaimudeks pidama neid, kes on nii kõrgele haridusepulgale jõudnud, et oskavad vigadega kirjutada. Teadust on seega igal juhul, isegi düstoopilise arengu triumfi korral, ootamas helge tulevik. Võtame asja optimistlikult. Nagu kuulutas Saalomon Vesipruul: „Sapienti satanas!“

1 Soomere, Tarmo, Renno Veinthal 2016. Akadeemiline sullerlus kui akadeemilise vabaduse kuritarvitamine. Sirp, 12. II 2016.

2 Лотман, Юрий Михайлович 1964. Лекции по структуральной поэтике, вып. 1 (введение, теория стиха). Труды по знаковым системам, nr 1. TRÜ toimetised, vihik 160. Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli Kirjastus.

3 Kraavi, Janek, Post-sõnastik 12: düstoopia. Sirp, 7. II 2013.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar