Teadus ühiskonna arengukiirendina

Eesti Teaduste Akadeemia püüab hoida selget piiri nõustamise ja lobitöö vahel ning esitada üksnes sisuliselt põhjendatud arvamusi.

MARGUS MAIDLA

Tarmo Soomere: „Kuigi oleme võimelised oluliselt kahjustama ookeanide tervist, on meil üsna ähmane aimus, kui tugevat survet meri suudab kannatada.“

Tarmo Soomere: „Kuigi oleme võimelised oluliselt kahjustama ookeanide tervist, on meil üsna ähmane aimus, kui tugevat survet meri suudab kannatada.“

Mati Hiis / Õhtuleht / Scanpix

28. jaanuaril möödus akadeemik Tarmo Soomerel aasta Eesti Teaduste Akadeemia (TA) presidendiketi kaelariputamisest ja inauguratsiooniloengust. Iga asutuse juhil jõuab aastaga suur õhin ja põsepuna taanduda ning tekkida selgem pilt ees ootavatest ülesannetest ja kohast siin päikese all.

Olite enne presidendiks kandideerimist TA tehnika- ja informaatikateaduste osakonna juhataja, seega teaduste akadeemia juhatuse liige. Sestap võib eeldada, et teadsite hästi, mis ametikohale kandideerite. Nüüd on rohkem kui aasta möödas, milliseid üllatusi ja/või ootamatusi on sel ajal teele sattunud?

Tarmo Soomere: Kõige suurem üllatus oli ühiskonna valmisolek teadlaste häält kuulata. Mingil hetkel tundus, et see peegeldab mingit tohutut lünka ühiskonnas, vajadust ja kohati lausa nälga kvaliteetse, ausa ja lõpuni põhjendatud informatsiooni järele. Võimalik, et meie ühiskond on just praegu parasjagu nii küpseks saanud ja riik selgelt teismeliseeast välja kasvanud, et populism enam nii väga ei meelita ja püsiväärtusi hakatakse hindama.

Koos akadeemia uue juhtkonnaga eeldasime, et peame selleks suurt vaeva nägema, ent uks oli teaduse sõnumitele avatud kõigil tasemetel. Kõige enam on seda avatust näha kirjutavas, kõnelevas ja näitavas meedias. Iga päev märgivad kolumnistid, arvamuslugude autorid või saatekülalised teaduspõhisuse olulisust või toovad mõne teadusega seotud näite. Päeva- ja nädalalehtede veerud on avanenud teaduslikele kirjutistele.

Meediale tähendab see järjest sagedasemat mugavustsoonist väljumist ja märgatavalt suurema rõhu panemist teemadele, mille käsitlemine on palju keerukam kui päevakajaliste või veidi kollast tooni sõnumite kordamine. Sellel protsessil, mis on saamas justkui ühisosaks akadeemia ja meedia sotsiaalsest vastutusest, on märksa laiem tähendus. See on näidis, mis on väärt sügavamat lahtimõtestamist ja Euroopas tutvustamist sellistes strateegiadokumentides nagu „Science with and for Society“ või „Responsible Research and Innovation“ maalitud visiooni realiseerumisena. On juba tekkinud lootus, et suudame üheskoos ühiskonnale avada kogu väärtusahela alates teadusest läbi kõrghariduse ja majanduse parema ühiskonna kujundamiseni.

Olete tõenäoliselt üks tuntumaid eesti teadlasi, seega küsin, enne kui läheme TA ja teaduse ees seisvate probleemide juurde, mõne erialase küsimuse. Kas seoses sellega, et on mere ja merekultuuri aasta, on teie kui merefüüsiku käed eriti tööd täis?

Tänan märkamast, sellist tüüpi töö, ülesannete ja pakkumiste vähesuse üle ei saa kurta. Esimesele ametlikule küsimusele sellest vallast tuli vastata juba aasta esimesel päeval uusaastakontserdi vaheaja otsesaates. Praeguseks on kogunenud kümmekond mereteemalist avalikku esinemist ja küllap neid vähemalt kaks korda nii palju sel aastal tuleb veel.

Sarnaselt akadeemilise kogukonna ja ühiskonna vaheliste sidemete paradig­maatilise muutusega igatsen vähemalt sama radikaalseid muutusi mereteaduses. Kõnelesin neist kolme nädala eest (1. IV 2016) meremuuseumi ja teaduste akadeemia korraldatud seminaril „Mereteadus ja merekultuur“. Oleme harjunud teaduse jagamisega kaheks suureks kohati kattuvaks kategooriaks: uudishimupõhine ja rakendusteadus. Eesmärk peaks olema märksa suurem. Maailma juhtivates teadusriikides ja loomulikult Euroopa tasemel kogub jõudu ja kandepinda arusaam, et teadus peaks olema ühiskonna vedur või mootor, moodsa sõnaga – arengukiirendi, ning et mereteadusel on võtmetähtsus ühiskonna ees seisvate tuumikprobleemide lahendamisel või leevendamisel. Sellisteks on näiteks toidu-, vee- ja energiajulgeolek, inimtervise temaatika ning üldisemalt merede ja ookeanide kui tervikliku süsteemi vintskus (ingl resilience) muutuvas kliimas ja tugeva antropogeense surve all.

Klassikaline mereteadus on tavapäraselt ühiskonda teeninud merd ja ookeane vaadeldes, mõõtes, mõistes, selgitades, prognoosides jne, aga kui võimalik, siis mitte vahele segades. On ju mugav käsitleda järjest detailsemalt ja sügavamalt neid küsimusi ja leevendades neid probleeme, mida juba teame – nagu eutrofeerumine, võõrliikide sissetung, ökosüsteemi degradeerumine, randade erosioon, reostus meresetetes jne – ning pakkuda passiivset teenust siis, kui küsitakse ja makstakse. Ühiskonna veduriks tõustes tuleb ühiskonna ootustele teisiti vastata: käsitleda merd laiemalt, terviklikult, ettevaatavalt; mõeldes probleemidele, mis alles tulemas, käsitledes ohtusid, millest me tulevikus ei pääse, preventiivselt leevendades inimmõjusid pikemas ajaskaalas kui valimiste tsükkel ning ennetavalt sekkuda, teisisõnu, isegi siis, kui ei osata küsida.

Esitlesite hiljuti merede ja ookeanide jätkusuutlikkuse raportit. Kas võiksite Sirbi lugejatele välja tuua selle olulisemad punktid?

Keskne järeldus ei pruugi kellelegi meeldida: peale selle, et meie, sh teadlaste, teadmised maailmamerest, eriti selle elustiku toimimisest, on lubamatult lünklikud ja pinnapealsed, on isegi olemasolevate teadmiste kasutamine tegelikus elus, rääkimata riiklike otsuste tegemisest, pigem erand kui reegel. Sealt ka soovitused: vähemalt proovida lähtuda poliitilistes otsustes olemasolevatest teadmistest, aga ka kindlasti neid juurde hankida. Kuigi oleme võimelised oluliselt kahjustama ookeanide tervist, on meil üsna ähmane aimus, kui tugevat survet meri suudab kannatada või kui efektiivselt suudavad ookeanid jätkata oma rolli puhvrina kliima võimaliku soojenemise leevendajana. Veesügavuste elustikust teame häbematult vähe, nii et selle kahju määratlemisest, mida võivad teha näiteks merepõhjast kaevandamine või uued taastuvenergia tehnoloogiad, ei julgeks üldse juttu teha.

Kasvav inimkond vajab järjest rohkem toitu. Teoreetiliselt ju teame, et meredele ja ookeanidele panustamine on üks väheseid võimalusi seda vajadust katta. Ometi kasutame seda ressurssi kui lapsed, kes songivad saia seest rosinaid, eelistades maitsvaid asju nagu toiduahela tipus olevad röövkalad. Teame juba üsna palju meres toimuvatest füüsikalisest ja keemilistest protsessidest, aga ei oska peaaegu üldse mõõta sealset elurikkust või mõista, kuidas meie tegevus seda toetab või kahjustab. Kasvuruumi on siin tohutult ning Euroopa Merekomitee paneb just kokku töörühma helgetest peadest, kes skitseeriksid uusi lahendusi. Mõistlikus tempos edasiliikumiseks vajame muutust kogu selle valdkonna mõtteviisis ning eriti mereteaduse järelkasvu harimises. Praegune süsteem toodab väga häid kitsa valdkonna spetsialiste, kes aga sageli jäävad jänni siis, kui on tarvis mõista merede ja ookeanide kui tervikliku süsteemi keerukust.

Hiljuti teatasite, et aasta-paari jooksul saab TA omale väikevenna ehk noorte teadlaste akadeemia. Milleks?

Teadlasena töötamise aeg on viimastel aastakümnetel oluliselt pikenenud, kuid teadusse eduka sisenemise vanus on jäänud enam-vähem samaks. Lisandunud on mobiilsus, mis on muutunud teadlaseks kujunemise orgaaniliseks ja mõnes ülikoolis tõsiseltvõetava ametikoha saamiseks isegi kohustuslikuks. Kuigi ühismeedia pakub hulgaliselt võimalusi suhtluseks ja võrgustumiseks, on märksa keerulisemaks muutunud suhestumine teaduselu kui tervikuga ja ka ühiskonnaga. Selline suhestumine ja oluliste sõnumite edastamine vajab enamasti ühise hääle tekkimist.

Etableerunud teadlastele (vanem- või juhtivteadur, professor) on ühine hääl sündinud pika aja vältel kujunenud kaasvõitlejate ringkonna ja nende institutsioonide loomuliku toimimise kaudu. See on nii Eestis kui ka mujal maailmas hästi kuuldav. Teisiti on olukord nende puhul, kes alles kujunevad teadlaseks. Kui minu põlvkonna noorusajal toimis noorteadlaste puhul valdavalt meistri-õpipoisi suhe sageli aastakümneid, nii et meister (professor) esindas õpipoissi (nooremteadurit, teadurit, dotsenti) piisava põhjalikkusega, siis nüüd on side suurelt jaolt lahustunud. Selles ei ole midagi halba. Pigem on väga hea, et noored liiguvad maailmas ja ülikoolide vahel ringi, omandavad oskusi ja kogemusi eri valdkondades ja laborites. Aga enam ei saa toetuda sellele, et paariks aastaks valitud mentori(te) hääl esindab ühiskonnas piisavalt tugevalt ja selgelt noorteadlaste visioone ja püüdlusi. Lahenduseks on nende endi organiseerumine.

Me räägime selles kontekstis teadlaskarjääri kriitilisest astmest nii noorte inimeste kujunemise kui ka nende ja ühiskonna vaheliste sidemete kujundamise mõttes. Doktorantide ühise hääle kujundamisega on meil tänu tugevatele juhendajatele ja doktorikoolidele suhteliselt hästi – ja see on oma viga, kui keegi neid kanaleid kasutada ei viitsi. Pärast doktoritöö kaitsmist tuleb pikk paus, umbes 15 aastat, mille jooksul inimene küpseb. Väheste eranditega kulub nii palju aega, et noor teadlane osutub valituks professoriks ning veel kümmekond aastat, kuni ta pääseb akadeemikukandidaatide hulka. See on aeg, mil formeerub teadlase isiksus, ja selgub, kas ta suudab tulla oma mentori varjust välja (nagu kindlasti soovib nt noorte tippteadlaste finantseerimisel Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC), aga ka aeg, mil ta valib, kas ta sukeldub üle pea teadusse ja jätab ühiskonna maksja rolli või töötab koos ühiskonnaga. Noorte akadeemia on seega nendele, kes on sellel teadlaskarjääri kriitilisel astmel. Aga mitte ainult: nii nagu noorte akadeemia sõsarorganisatsioonide, nt Euroopa akadeemiate ühenduse ALLEA Global Young Academy puhul on tarvilikuks tingimuseks nii väga hea teadus, muidugi oma vanuseklassis, kui ka soov olla ühiskonnas aktiivne. Üksikult on nad nõrgad ja praegu ei kuule me nende ühist häält, aga see on kindlasti tarvis kuuldavaks teha – ja ennekõike see on noorte teadlaste akadeemia missioon.

2013. aastal lõi TA üldkogu süvauuringute instituudi. Käima ei ole õnnestunud seda saada. Miks selline institutsioon loodi ja mis temast saab?

Praegu pakuvad akadeemikud ja akadeemia oma nõu ja tuge riigile ja ühiskonnale juhtumipõhiselt ja suures osas peegeldusena sellest, mida meie käest küsitakse. See võimaldab aga rakendada vaid murdosa akadeemikute ja teadlaskonna potentsiaalist. Seetõttu on paljudes maades käivitatud mõttekodade katusorganisatsioonid, mille raames on võimalik konsolideerida laiapõhjaline kompetents nii kiireloomuliste ülesannete süvaanalüüsiks kui ka strateegiliste plaanide visandamiseks.

Süvauuringute instituudi esmane mõte on võimaldada väga erineva profiiliga teadlastel ja ekspertidel koguneda suhteliselt pikaks ajaks (mõni nädal kuni paar-kolm kuud) mingi põletava probleemi lahendamiseks. Selliseid struktuure tuntakse ka temaatiliste instituutide (thematic institutes) nimetuse all. Neid on edukalt praktiseerinud sellised tuntud keskused nagu Santa Fe, Princetoni ja Jeruusalemma süvauuringute instituut (institutes for advanced studies), Aspen Center füüsika vallas või siis Isaac Newtoni instituut ja Émile Boreli keskus Euroopas. Põhimõtteliselt on ka Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskus (Joint Research Centre, JRC), mille asedirektoriks just valiti Maive Rute, osalt sama tüüpi asutus. Need on osutunud eriti kasulikuks olukorras, kus tuleb kokku tuua teadlased, ärimehed, tootmisjuhid ja poliitikud.

Eesti seisukohalt on oluline, et strateegiliste plaanide koostamisse kaasataks meie parim kompetents kõigist asjakohastest valdkondadest ja selle puudumisel lisataks välismaiseid eksperte. Süvauuringute instituudi üks esimesi näpuharjutusi oli Eesti tervishoiusüsteemi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2015–2020 „Teadus ja innovatsioon tervise teenistusse“ koostamine. See on hea näide sellest, kuidas tippteadlaste (teaduste akadeemia arstiteaduse ja tervishoiu strateegia alaline komisjon) suunamisel võib suhteliselt väikeste kuludega sündida kvaliteetne analüüs ja realistlik strateegia.

Teaduste akadeemia koosseis on silmapaistvalt noorenenud. Ka sel nädalal toimuvale üldkogule (inter­vjuu toimus eelmisel nädalal, TA üldkogu toimus 20. aprillil ja artikkel ilmub 22. aprillil – toim) tulete välja ettepanekuga kuulutada välja 4 + 1 vakants, s.t igale osakonnale üks ja veel vabade kunstide, seekord siis kujutava kunsti, akadeemiku valimiseks.

Aastail 2010–2013 valiti akadeemiasse üle kahekümne parimas loomeeas teadlase ning kaks silmapaistvat loomeisikut. Nende lisandumine on hüppeliselt suurendanud akadeemia võimet realiseerida oma mandaati riigi ja ühiskonna nõustajana ning kogu teaduse esindajana. Praeguseks on peaaegu kõik neil aastail valitud liikmed võtnud endale vastutuse kindlate tegevusvaldkondade eest neis teaduse osades, mille eest akadeemia otseselt vastutab. Samal ajal on katmata mitu olulist teadusharu ja paljud akadeemikud on väga kõrges eas ega suuda enam täie jõuga kaasa lüüa. Samuti ei ole esindatud kujutava kunsti tipptegijad. Kahel viimasel aastal on valitud uus juhtkond ja neli välisliiget, kuid mitte uusi akadeemikuid. Selle aja jooksul on esile tõusnud silmapaistvaid liidreid, kellel on tuntavalt ka ühiskondlikku närvi. Seetõttu on just nüüd õige aeg teha nende seast valik akadeemia tugevdamiseks.

Teaduste akadeemia on alati kuulutanud, et tema kohus on anda ühiskonnale nõu ka siis, kui seda kuulda ei taheta. Kui palju on TA ise vaeva näinud, et nõu kuulda võetaks? Kas on suudetud alati anda asjakohast nõu? Kuidas õnnestub ühiskonda kõnetada?

Ideaalis suudavad tippteadlased võrdlemisi kiiresti otsustada, kas mingi ettevõtmine või plaan on mõistlik, nt kooskõlas loodusseadustega või ühiskonna toimimise põhireeglitega, või mida tuleks teha, et see saaks kooskõlla. Sellist nõu anname väga meelsasti. Ja nagu ennist juttu oli, on mind meeldivalt üllatanud ühiskonna eri kihtide avatus ja valmisolek seda vastu võtta ja rakendada.

Muidugi on selles plaanis mõlemal kasvuruumi veel kõvasti. Asjad ei toimi siis, kui küsija näiteks ei mõista, et loodusseaduste vastu ei saa, või palub, et teadlane vead ka parandaks ning uue ja parema strateegia kirjutaks. Tuleb ette, et tõsimeeli soovitakse panna hääletusele loodusseaduste kehtivus. Siis on ainult üks hea nõu: minna uuesti koolipinki, aga sellist tüüpi soovitusi anname põhimõtteliselt nelja silma all.

Igas ööpäevas on ka akadeemikutel vaid 24 tundi ning sellest suur hulk kulub oma igapäevasele tööle ja teadusse süüvimisele. Sellest hoolimata on akadeemikud järjest rohkem hakanud võtma vastutust ka oma erialast suhteliselt kaugete probleemipundarde lahendamise eest. Seda on kaudselt näha meediakajastusest: 2015. aasta detsembris oli akadeemia või akadeemikute mainimisi pea poole rohkem kui 2014. aasta detsembris (mil tegelikult kajastati päris palju uue juhtkonna ametisseastumist).

Institutsionaalsel tasemel näeme tõsist vaeva, et käivitada struktuur, mille kaudu saaksime optimaalselt realiseerida akadeemikute ja teiste tippteadlaste potentsiaal ühiskonna, ettevõtluse ja riigipidamise nõustajana. Süvauuringute instituut on selleks üks hea võimalus. Suurte ettevõtmiste kõrval on selles ruumi ka pisematele tegemistele ja õhinapõhistele asjadele, mis praegu on lisakoormusena kantselei töötajate õlgadel.

Üks põhjusi, miks hea nõu andmine ja selle arvestamine ei jõua uudistesse, on see, et – nagu kolleeg Jaak Aaviksoo ministrina tihti märkis – sageli on parim lahendus jätta mingi asjatu ettevõtmine katki või rumal töö tegemata. Sellised nõuanded jäävad enamasti väga väikesesse ringi, kuid hoiavad tohutult kokku nii aega kui ka vahendeid.

Mõnes valdkonnas pole terves Eestis vajalikul tasemel teavet või spetsialisti olemaski. Siis peamegi andma mingis mõttes negatiivset liiki nõu – asjad tegemata jätta või kaugemalt abi otsida. Ega selles ole midagi imelikku ja spetsiifiliste ettevõtmiste puhul on tavaline, et kogu maailmas on vaid mõni ekspert.

Teie valimiskampaania ajal küsisin teilt, kuidas ollakse rahul teaduste akadeemia kui partneriga. Kas ametnikud ja poliitikud võtavad teaduste akadeemiat tõsiselt? Kuidas te nüüd sellele küsimusele vastate?

Suures plaanis on asjad kulgenud just nõnda, nagu poolteist aastat tagasi tundusid. Oleme püüdnud hoida selget piiri nõustamise ja lobitöö vahel, esitanud arvamusi vaid sisuliselt põhjendatult ning teemadel, kus akadeemias või selle partneritel on vastav kompetents. Näiteks ei ole meil vähemalt praegu võimalik esitada ühest akadeemilistel argumentidel põhinevat seisukohta, millise ministeeriumi all peaks olema geoloogiateenistus. Ometi on kindel, et ühel endast lugupidaval riigil peab olema selline väga korralik teenistus, aga ka põhjalik teadmine varadest, mis maapõues peituvad, isegi kui neid ei ole plaanis kaevandada. Riik, kes ei teagi, millised väärtused tal on, on lihtsalt rumal.

Mul on hea meel, et usaldus akadeemia vastu, koostöö maht ja sügavus teiste institutsioonidega, sh poliitikutega, on kiiresti kasvanud. Üks riigikogu fraktsioonidest alustas oma tööd kohtumisest akadeemia juhtkonnaga. Kultuurikomisjon ja majanduskomisjon on tulnud lausa meie majja ühiseid muresid arutama. Loodud on teaduse ja innovatsiooni toetusrühm. Mitme kantsleri ja asekantsleri tasemel on käivitunud tihe mõttevahetus. Käivitasime valdkondlike ministeeriumide teadustöö koordinaatorite regulaarsed kokkusaamised.

Muidugi on hea meel, et meie arvamust tõsiselt võetakse. See on aga endaga kaasa toonud märgatavalt suurenenud dokumendivoo, mida meil palutakse kommenteerida. Lõviosa neist on täiesti normaalsed töödokumendid, kus ei ole suurt midagi valesti ega ka midagi tarvis lisada. Järjest rohkem laekub aga dokumente – enamasti plaane ja strateegiaid –, milles ilmneb tõsiseid puudusi. Ühtegi head valikut siin pole. Kas kulutame hulga aega ja jõudu küündimatute ettepanekute analüüsimisele, lihtsalt ignoreerime selliseid dokumente või ütleme, nagu Lennart Meri soovitas, otse ja keerutamata välja, et mõni asi tuleb tegemata jätta või uuesti nullist alustada. Parandamatu asjatu lappimine on ressursi raiskamine ja ignoreerimine ei sobi üldse. Ausus ja otsekohesus on loomulikult parim poliitika, kuid Eesti on väike ja nõu küsivad meilt konkreetsed inimesed, kes sageli on niisugustesse tekstidesse oma parima andnud.

Plaanide ja kavade täitmine sõltub suuresti ka HTMi toetusest teie tegevusele. Tähtis on presidendi ja ministri hea läbisaamine, samuti läbisaamine hariduse ja teaduse asekantsleri Indrek Reimandiga, kes teatavasti eriti sooje tundeid teaduste akadeemia vastu pole kunagi tundnud. Samuti, nagu me meediast viimasel ajal hästi teame, on minister Jürgen Ligil komme kõiki, kes tema seisukohtadega ei nõustu, valetajaks või rumalaks pidada. Ega ta teiega nii käitu? Kui ei, kas võib siis sellest järeldada, et mõistate teineteist hästi?

Nagu riigikontrolör Alar Karis on rohkem kui korra märkinud, piiravad akadeemia tegevusvälja ja võivad takistada tema funktsioonide täitmist kaks aspekti: akadeemia paikneb finantseerimise mõttes vales kohas, s.t haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas, ning on küsitav, kas akadeemiale eraldatud vahenditest piisab riigile vajalike funktsioonide täitmiseks. Mitmele ettevõtmisele vajame veel Eesti Teadusagentuuri (ETAg) õnnistust. Samal ajal nõuab seadus meilt sõltumatut toimimist Eesti riigi hüvanguks.

Õnneks oleme enamikus strateegilistes küsimustes olnud oma leivaisadega peaaegu ühel nõul. Eks see ole näha ka sellest, kui soojalt on peaminister suhtunud teaduse edendamisse ja teadusrahastuse suurendamisse, vahel isegi tugevamaid signaale andes kui meie oma minister.

Taktikas ja üksikküsimustes on meil palju eriarvamusi. Paljusid neist on kirjeldatud kommentaarides teadus- ja arendusnõukogu tellitud Gunnar Oki ettekandele ja need on leitavad meie veebilehel. See ei sega meid ühisel jõul tegutsemast seal, kus oleme ühel arvamusel ning isiklik sõprus ei ole efektiivse ühistöö tarvilik tingimus.

Kõige suurem mure on teaduse ja eriti tippteaduse finantseerimise oleviku ja lähitulevikuga. Oleme arvamusel, et see ei tohiks nii tugevasti libiseda ametnike kätte, et praegune süsteem on ilmses ummikus ning selle väljamõtlejad ja realiseerijad peaksid võtma poliitilise vastutuse.

Kui on juba kord tekkinud illusioon, et ametnikud tunnevad teadusmaastikku teadlastest paremini, siis on mõistlik lähtuda püha Augustinuse soovitusest teha vahet nende asjade vahel, mida saab ja mida ei saa muuta, ja tegeleda sellega, mida saab paremaks teha. Meie nõuanne on lihtne: ametnikud peavad lähtuma mitte oma isiklikust arusaamast selle kohta, mis on hea teadus ja kuidas sellega rahvusvahelisel areenil ümber käia, vaid märksa enam kuulama vastavate valdkondade professionaale. Siin on arvamuste erinevused kohati radikaalsed. Mõni on põhimõttelist laadi, näiteks tippkeskuste taotlusvoorus üles kerkinud küsimus, kellel ja millisel alusel on õigus otsustada, millisesse teadusvaldkonda konkreetsete teadlaste töö liigitada. Mõni tuleneb ilmsest teadmatusest või rumalatest poliitikaotsustest. Nii näiteks juhtus hiljuti sant lugu, kus teadusagentuur ei aktsepteerinud akadeemia osalemist IT-valdkonna tulevikutehnoloogia võrgustiku partnerina. Meid kutsuti sinna tänu võimekusele otse suhelda riigi juhtidega ja organiseerida mõttevahetus rahvusvahelises akadeemilises ringkonnas, mida olime demonstreerinud mõned aasta eest ühe tulevikutehnoloogia lipulaeva ettevalmistamisel. Rahaliselt polnud summad kõneväärt, aga kolleegidele läks signaal, et Eesti eelistab konsolideeritud käsitluse asemel üksikute teadusasutuste tasemel ettevõtmisi. Teadusagentuur saab siin viidata seadusetähele, mis lubab tal nõnda otsustada. Meie osaks jääb – sõltumatult sellest, kas taotlus võidab või mitte – moraalne kohustus kolleegidele näidata, et oleme nii head, et suudame lubatud töö ära teha ka üksikus asutuses märksa sandimalt positsioonilt – lihtsalt selleks, et Eesti kolleege ka edaspidi vähimagi kahtluseta kampa kutsutaks.

Kuulute ameti poolest riigikantselei juures tegutsevasse teadus- ja arendusnõukogusse (TAN), mis on ellu kutsutud kui meie riigi innovatsiooni, teaduse ja tehnoloogia peamine otsustuskogu. Loodud on see analoogse Soome institutsiooni järgi, isegi tegevusmudel võeti peaaegu üks ühele üle. Erinevalt Soome analoogist, mis on tegus ja pädev otsustuskogu, ei ole mulle kui kõrvalseisjale TANist küll tegusa institutsiooni muljet jäänud, rohkem nagu kõrgetasemeline jututuba.

Maassa maan tavalla, nagu soomlased tavatsevad öelda, kui nende maal on midagi teisiti kui mujal. Nemad on viimasel poolsajandil läbi elanud mitu majanduslanguse ajajärku ja sellest õppinud. Meil on veerand sajandit elu kulgenud mõnevõrra teisiti. Algul mastaapsete ümberkorralduste tähe all ja siis arenenud ühiskonda sulandumise eufoorias, mida vaid veidi varjutab viimaste aastate masu. Tööpuudust peaaegu ei ole ja ikka suudame veel vanast rasvast, enamasti toormaterjali või vaid veidi väärindatud ressursse ja odavat tööjõudu müües ning noorte IT-gurude saavutuste toel, end võrdlemisi hästi tunda – mitte küll Euroopa viie rikkama seas, aga end Põhjamaade hulka lugedes kindlalt viiendal kohal nelja Skandinaavia riigi järel.

Pädevuses ei tohiks TANile küll midagi ette heita, sest paremaid eksperte nii teaduse, tööstuse kui ka innovatsiooni osas on Eestist raske leida. Praegu osaleb seal ka kaks väljaspool Eestit väga kõrgele positsioonile jõudnud spetsialisti. Peaminister ja teised TANis osalevad valitsuse liikmed kuulevad nende käest äärmiselt vajalikku, kohati konfidentsiaalseks kippuvat informatsiooni, mida kuskilt mujalt mingi raha eest ei saa, ja näevad selle kaudu kõnesoleva valdkonna suurt pilti hoopis laiemas perspektiivis. Iseasi, kas see pilt harmoneerub koalitsioonileppega, aga sellise pildi puudumine tähendaks tõsist ohtu teha halbu otsuseid.

Kuni selline mõnus elu on võimalik, ei ole ju riigil väga tegusat otsustuskogu vajagi, veel vähem sellist, kelle otsustel oleks kohustuslik iseloom. Riigieelarve püsib tasakaalus ja majanduskasv tiksub vaikselt edasi nagunii. Samuti tiksus teadusnõustamine Ühendkuningriigis, maakeeli Inglismaal, seni, kuni tuli suu- ja sõratõbi. Alles siis lõi klaariks, mis maksab üks hea nõuanne. Üsna kiiresti kutsuti valitsust ja pea kõiki ministeeriume nõustama tippteadlased, ja mitte kolm-neli korda aastas kaheks tunniks muude tegemiste vahel, vaid 24/7, hästi makstuna ja kohustusega konkreetse ministeeriumi valdkonna põletavate küsimustega kõigiti kursis olla.

Kuidas on teie arvates teaduse osa Eestis mõistetud? Kas me pole seda viimased 20 aastat mitte liialt kitsalt teinud, käsitades teadust peamiselt uudishimul põhineva ülikooliteadusena? Maailmas on teadus kaasatud sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisse, kuhu suunatakse ka peamine osa ressursist, mitte tippteadusse. Kas ka meie ei peaks hakkama üle vaatama riigi meetmeid, näiteks looma rakendusteaduslikud grandid? Siis ehk lõpeksid jutud teaduse ja ühiskonna nõrgast seosest.

Tegelikult tuleb teadust defineerida hoopis teisest kategooriatest lähtudes. Kõik sooviksid rohkem tippteadust, aga et tippusid on vähe, siis peab seda toetama laia kandepinna ja muidu korraliku kvaliteediga teadus. Sageli hüütakse seda keskpäraseks teaduseks, mis võib küll halvasti kõlada, aga moodustab püramiidi aluse. Tipp on alati suhteline ning tugev keskmik on see, mida kõik valdkonnad vajavad. Mida me ei soovi, on kehv ehk küündimatu teadus, akadeemiline sullerlus ja muud nähtused, mis peaksid olema pagendatud teaduspüramiidi juurest kaugele prügimäele, aga mis on, nagu parasiidid ikka, uskumatult elujõulised.

Kui on tegemist hea, ja eriti tippteadusega, kaob ära jagamine uudishimupõhiseks ja rakendusteaduseks. Üks ei saa ilma teiseta hakkama. Nende lahutamine on tavapärane päästerõngas kehvale teadusele, mis ei suuda näha oma kitsast valdkonnast mitte kraadi võrragi kõrvale. Nõnda on lihtne rakendusteaduse retoorika padjal libiseda sotsiaalabi andmise või isegi otsese raiskamise tasemele.

Me ei ole selle arvamusega üksi. Sisuliselt kordan Euroopa Liidu teadusvoliniku Carlos Moedase sõnu. Ta kõneleb sageli sellest, kuidas tippteadus peaaegu iseenesest loob tohutu hulga rakendusi lihtsalt sellega, et toodab põhimõtteliselt uusi teadmisi. Näiteks grafeen isoleeriti Manchesteri ülikoolis alles 2003/2004. aastal peaaegu et triviaalsel moel. Selle eest said Andrei Geim ja Konstantin Novosjolov 2010. aastal Nobeli auhinna. Vaid kümme aastat pärast avastamist oli grafeeni maailmaturu maht 9 miljonit dollarit hoolimata selle materjali isoleerimise lihtsusest ja tooraine odavusest. Nüüdseks on sellele sündinud sajad, kui mitte tuhanded rakendused. Teisisõnu, kui tahame paremat Eestit veel meie eluajal, oleme tagasi ülesande juures avada ühiskonna kõigile kihtidele tippteaduse roll ühiskonna arengukiirendina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar