Tagasivaade

Helle Lippmaa

ETL ja HL Chamonix’s Aiguille du Midi vaateplatvormil (3842 m)  Mont Blanci tipu taustal.

ETL ja HL Chamonix’s Aiguille du Midi vaateplatvormil (3842 m) Mont Blanci tipu taustal.

Erakogu

Kahtlemata oli ETLi elu suurim armastus teadus – sellele kuulus jäägitu austus ja pühendumus. Teadus oli sama püha kui isamaaarmastus. Perekond oli muidugi samuti väga tähtis enese täieliku teostamise osa, eluks vajaliku infra­struktuuri osa, ja kui soovite teaduslikumalt, siis eluvormide-liikide maakeral püsimajäämise osa.

On täiesti loomulik, et kõige enam pahandas ETLi rumalus ja tühisus. Eriti nooruses, veel TPI päevil, oli ta oma hinnangutes ja arvamusavaldustes teadustööde ja dissertatsioonide aruteludel väga järsult otsekohene. Aastate jooksul see väljendusviisi järskus küll mõnevõrra pehmenes, aga kui ikka hinnang oli karm, sai see ka lagedale toodud. See omadus ei teinud tema elu muidugi kergemaks, aga oma veendumus, mis alati ka põhjendatud oli, lihtsalt tuli esitada. See on teadlase-eetika küsimus. Eetika ja isamaa-armastus olid kompromissitud mõisted.

Nüüd, pärast pikka elu on võimalik tagasivaatena mõtiskleda, millised muutused ETLi elus ajapikku toimusid. Ajalugu ja maailmapoliitika olid küll jäävalt huviorbiidis. Sellega igasuguste muude teemade kõrval tegelemine ja võimaliku arengu üle arutlemine piirdus sügaval nõukogude ajal peamiselt lõputute, sageli pea hommikutundideni kestnud jutuajamistega oma parima sõbraga. Olid niisugused salapäraselt paljukihiliste mõttetasanditega mehed, kes tõsistestki lahkarvamustest hoolimata teineteist hädasti vajasid, sest huvitav oli!

ETList kui teadlasest on palju räägitud, meenutaksin veidi midagi teadusvälisest tegevusest, mis muutus suuresti koos tegevusulatuse laienemise ja kohustuste suurenemisega. Kõigepealt läks tõeks meie ennustus enne meie esimese poja sündi, kui olime otsustanud ära vaadata kõik Tallinna Draamateatri lavastused ja enamiku Vanemuise külalisetendustest põhjendusega, et ega pärast lapse saamist ole enam aega teatris käia. Saimegi siis kätte peaaegu kogu oma elu teatrielamused, väga meeldivad pealegi. Minu meelest ETL pärast seda aega enam teatrisse ei jõudnudki. Mõne aasta pärast muutus täiesti haruldaseks ilu- ja eriti armastatud ulmekirjanduse lugemine. See viimane oli erilise hoo sisse saanud seoses välisreisidega, mis said parteitule noormehele võimalikuks alles pärast pere kui tagatisrakukese loomist 1960. aastal. Küll uusi, aga peamiselt ikka odavaid, antikvariaatidest ostetud ulmeromaane kogunes riiulile meetreid ja need said ka läbi loetud. Neile lisandus veel lai valik Perry Masonist klassikalise Christie, siis Orwelli, Burgessi, Huxley ja teiste põnevate autoriteni. Lugejaid oli palju ja mõnigi neist raamatutest jäi kahjuks igaveseks kadunuks. 1970ndatel lisandus California nakatusel selleaegne „uus muusika“ ja sealt tuli nii umbes pool suure kohvri täit vinüülplaate, mille kuulamiseks ostis ETL oma raha eest, kuid instituudis rahvaharimise ja silmaringi laiendamise otstarbeks ka varustuse nende kuulamiseks. Vist Hollandist ostis ta plaadimängija palja mehhanismi, mis ilusti kohvrisse mahtus, hinnalt soodus oli ja millest Tõnu Karu kena aparaadi ehitas.

Eriti hektiliseks muutus elu, kui ETL leidis, et maailma ajaloos on saabunud see väga üürike ajahetk, mis tuleb suurima kiirusega tegutsedes sügavalt omakasupüüdlikel eemärkidel ära kasutada. Talle oli täpselt selge see, tema arvates ainuvõimalik, rahvusvaheliselt tunnustatud seaduslik viis, kuidas Eesti riik vabaks saada. Siia pean lisama ETLi pidevalt korratud põhjenduse oma keerulistele ettevõtmistele: „Aga kes on öelnud, et elu peab kerge olema!“ Nagu noaga lõigatult lõppesid igaveseks meie Lohusalu suved igapäevase värske kala, omakorjatud kukeseente ja marjadega, õhtused pereneliku pokkeri- ja bridžimängud, mille noorem poeg oli sunnitud ära õppima juba 11aastaselt, botaanilised herbaariumiekskursioonid ja täielikult oma pere kätega suvemaja ehitamine, mis jäigi pooleli. Oli saabunud uus ajastu: poiste minek Tartusse, sest õppida kõlbas ainult „kõva keha“, fosforiidisõda, Moskva ja USA poliitika ning Eesti ülesehitamisega seotud töö valitsustes ja riigikogus. Selle juures oli täiesti selge, et kõiki poliitikaasju tegi ja vastavaid ameteid pidas ETL järjekindlalt just täpselt nii kaua, kuni nägi, et ta saab midagi ära teha, ja kui see enam ei õnnestunud, siis lahkus, rohkem kui üks kord, ja oli jälle koguvõimsusega teadlane. Kinnitan, igatahes tippteadlane, pidevalt uutest ideedest ja suundadest innustunud, tohutute kogemuste ja suure teadmistepagasi ning terava pilguga, valmis olema nüüd juba tõesti arvamusliider. See oli kõva sõna, mille sisu küll praegu paistab suure kiirusega devalveeruvat. Pidevaks mureks oli instituudi saatus, kogu akadeemia areng ja teaduse rahastamine, mure tippteaduse väljasuretamise pärast arutult suure ametnike armee poolt. Ta ütles kord mõne aasta eest neid küsimusi arutades, et tegelikult jätkub tõelise tegemist vääriva teaduse jaoks alati piisavalt raha, sest seda tegemist väärivat on nii väga vähe.

Inimesel, eriti uudishimulikul, on oma turjale eluaastate kogumine nagu mäkkeronimise raske töö. Samal ajal ju kogu aeg tehakse ka jõudsalt oma tööd. Mina ei ole kunagi aru saanud, kust tuli see ETLi metsik energia kogu elu nii äärmuslikult ebalaisk olla. Mina küll ei suuda ette kujutada, kuidas saaks inimene oma elu veel intensiivsemalt elada, kui seda elas ETL. Ise ta armastas tihti naerusui korrata, et laiskus on inimese põhiomadus. Aga mäkkeronimisega on ju nii, et mida kõrgemale jõuad, seda kaugemale näed, silmapiir on otsatu – näed ja arened. Arened aga ikka siis, kui oled uudishimulikuna sündinud ja jätkuvalt uudishimulik, sest siis oled mäe otsa jõudes piisavalt tark, et osata vaadata ja tead, mida vaadata või mis järeldusi sellest teha.

ETLi lai silmaring ja teda huvitavate teemade ring kajastuvad hästi ajapuudusel sorteerimata jäänud interneti väljatrükkide (väljatrükid olid talle tingimata vajalikud, sest paberkandja on püsiv ega kao, nagu see failidega pahatihti juhtub) virnades, kus puhta teadusega vaheldumisi on teated börsi- ja majanduse olukordadest linnugripini, kliima soojenemisest uute energialiikideni, uutest ravimitest koolihariduseni, taevamehaanikast elementaarosakesteni, välispoliitikast sisepoliitika ja korruptsioonini, akadeemia koosolekute protokollidest teaduse rahastamiseni ja kutsed, kutsed, kutsed …

Mõtted kanduvadki tänapäeva. Praegu arutusel olevates ideedes teaduse efektiivsemaks muutmisest ei ole tegelikult midagi uut. Pole aga õrna lootustki, et ametnike pakutud teed eesmärgile viiksid, sest teadusega need asjad lihtsalt ei käi niimoodi. Ja unistus, et õppejõud õpetamise kõrvalt tippteadust teeksid, on küll selge ulme, kui õppejõud täiskoormusega (täispalgaga) ja tõepoolest korralikku haridust tahab anda. Põhiliselt sellepärast lahkus ka ETL TPIst akadeemiasse. Olen ise teaduse ja ülikooli sisemaailmas töötanud üle 40 aasta nii teaduslaboris kui ka õppejõuna ja ETLi kõrval olen tema tööd näinud üsna täpselt 55 aastat. Muu hulgas olen näinud, kuidas mõjutab teadust suurte töövõimeliste kateedrite asendamine pisikeste õppetoolidega (naljatades nimetasime neid õppejärideks), mille juhtidest said suurte sünergiaunistustega loodud instituutide sees mitte kolleegid, vaid kiivad rivaalid õppekavade, loengukoormuste, tudengite ja raha endale saamiseks. See oli igatahes väga kurb reform nii teaduse kui ka õpetustaseme aspektist.

Ka võitlus nähtavasti paljudel ikkagi pinnuks silmas oleva KBFI kui iseseisva tippkeskuse hävitamise eest on vana teema. See oli päris ammu, kui KBFI esimesel juubelipeol tollane haridusminister oma õnnitluskõnes lubas, et ta veel ei tea, kellega ta selle instituudi ühte voodisse paneb, aga paneb kindlasti …

Nii väga tahaksin ETLi 85. sünniaastapäeval uskuda ja loota, et terve mõistus võidab, et arengu nimel unustatakse kitsarinnalised vastuolud, et ainsad, kes tõsise teaduse ja selle viljelemise olemusest aru saavad, s.t rohke tsiteeringuga tegevteadlased ning tippõppejõud ametnike asemel oma pead kokku panevad, ülikoolid koostöövaimus ja erialasid-õppekavasid dubleerimata (kallis ja kvaliteet kannatab) korda seavad, kindlustades, et professoriteks saavad vaid need, kel eranditeta täidetud rahvusvaheliselt tunnustatud akadeemilise pädevuse nõuded (siit palgaökonoomia ja antava hariduse tase). Ja kõige olulisem, et nad maailmatasemel tippteaduse hea käekäigu nimel õigeid otsuseid teeksid. Need on olnud ETLi kauaaegsed soovid ülikoolide ja teaduselu korraldamisele mõeldes ja olgu need siis nüüd veel kord tema pärandina kirja pandud. ETL õpetas mind üsna hiljuti, et otsuse tegemiseks pead aru saama, milline on vale, milline õige otsus, aga et õigeid otsuseid on alati rohkem kui üks, pead oskama neist valida selle ühe kõige õigema, muidu kaotad kõik. Olgu see siis ETLi viimane elutarkus teile kõigile!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar