T nagu trans

Eesti transinimeste elukvaliteet paraneb niipea, kui riik suudab lahutada juriidilised protseduurid meditsiinilistest.

MARI-LIIS SEPPER

Mark Raidpere. Io. Mustvalge foto, kapaplaat, 1997. Eesti Kunstimuuseum.

Mark Raidpere. Io. Mustvalge foto, kapaplaat, 1997. Eesti Kunstimuuseum.

Feministile on sugu nagu marksistile klass, s.t ühiskonna keskne kategooria, millega määratletakse inimeluimalused. Reeglid, mida igale sootsiumi liikmele õpetatakse või mille tundmist eeldatakse, on omakorda mõjutatud soosüsteemist. Läänemaailma soosüsteemi iseloomustab binaarsus. Valdavalt tunnustatakse nais- ja meessugu ning äärealadele on tõrjutud teistsuguse sooidentiteediga inimesed. Samal ajal on mitu viisi, kuidas oma sugu määratleda-esitleda ning osa neist ei sobitu kaksikjaotuse alla.

Mõistetest

Lähtun mõistete kasutamisel üle-euroopalise transsooliste inimeste huvikaitseorganisatsiooni Transgender Europe (TGEU) tavast kasutada lühidalt sõna „transinimesed“, millega tähistatakse kõiki, kelle sooline identiteet või eneseväljendus erineb sünnil määratud soost. Liide trans- hõlmab inimesi, kes tunnevad, et nad peavad või soovivad esitleda end viisil, mis ei vasta ühiskonna ootusele nende sünnijärgsest soost, sõltumata, kas nad teevad seda keele,1 rõivastuse, aksessuaaride, kosmeetika või oma keha muutmise abil. Seega kuuluvad selle määratluse alla transsoolised, transseksuaalid, transvestiidid, vastassoo rõivaste kandjad, sooliselt end liigitada mitte soovivad inimesed, mitmesoolised, kväärsoolised2 (ingl genderqueer people), aga ka intersoolised ja need, kes identifitseerivad end mõne nimetatud sootüübiga. Käibel on ka omadussõna gender-fluid ehk ujuva sooga, uudissõnana pakuksin virdsoolised või vulasoolised. Soosüsteemi kaksikjaotusele vastanduv mittebinaarsus (ingl non-binary) on saanud mõnel pool tavaliseks. Tegemist on soolisusega, mille puhul inimene ei identifitseeri end vaid ühe sugupoolega, vaid ujub mõlema soo vahel või identifitseerib end mõlema sugupoolega korraga – see võiks olla tähistatud uudissõnaga „vulasugu“.

Mainitud sooidentiteetide esindajad on seega soovähemused, mitte seksuaalvähemused. Lühend LGBTIQA on koondmõistena või mingi kogukonna tähistajana just seetõttu keeruline, et ühte on pandud seksuaal- ja soovähemused. Üldjuhul on aga neil gruppidel erinev enesemääratlus, poliitilised püüdlused ja probleemid.

Üleilmselt on viimased viis aastakümmet olnud transsooliste poliitilise võitluse keskmes võrdsete õiguste nõutamine, püüd kaotada sundsteriliseerimine ja abielulahutus juriidilise soo vahetamise eeldusena ning nn passisoo muutmise juriidiline võimaldamine meditsiinilistest toimingutest lahus. Kuna transinimesed langevad endiselt soopõhiste vihakuritegude ohvriks,3 on transaktivistide töös märkimisväärsel kohal karistusõiguse küsimused. Seoses 2018. aastal valmiva rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 11. väljaandega käib parajasti depatologiseerimise kampaania, mille eesmärk on kaotada loetelust diagnoosid, mis stigmatiseerivad transinimesi.

Eestis on samuti praegu huvitav aeg, sest enam ei olda rahul vananenud ja inimeste põhiõigusi mitteaustava soovahetuse normisüsteemiga. Samuti peaks nende teemade laiema meediakajastusega muutuma kirjumaks transsoolisest avalikkusele avanev pilt. Kui 1930ndatel võis see olla eelkõige kujutlus vales kehas vaevlevast inimesest à la taani tüdruk, kelle päästab ulatuslik kirurgiline sekkumine, mis aitab tal võtta traditsioonilisse binaarsesse soosüsteemi kuuluva naise või mehe kuju, siis tänapäeval ei ole see kindlasti enam ainuvõimalik transinimese elu kirjeldus. Enamik neist nii USAs kui ka Euroopas ei soovi ega saagi võimaldada endale ulatuslikke operatsioone. Igasuguse ravi, sh hormoonravi või muu meditsiinitoimingu, üle peab saama otsustada inimene ise pärast igakülgset nõustamist terviseohtude ja kaasnevate nähtude kohta. Seoses transinimeste seas suureneva enesekindluse ja teadlikkusega valikuvõimalustest muutub sooline pilt kirjumaks. Transteadlikkuse kasvu üks osa on oma keha aktsepteerimine ning soov, et seni repressiivselt toiminud ühiskond muutuks soovähemuste suhtes toetavamaks, nii et ei oleks vaja end kehtivate kitsaste piiride vahele mahutada.

Soovahetus Eestis

Meil puudub tõsiseltvõetav normistik, mis reguleeriks transinimeste õigusi soovahetuse protsessis ja laiemalt. Miinimumina on sätestatud nõuded soovahetuse arstlikele toimingutele.4 Määrus ei sisalda aga seda, mida sellelt oodatakse – riigi tagatist teenuste ja nende pakkumise tingimuste kohta. Selle asemel nähakse määruses ette keeruline ja aeganõudev protseduur, mille peavad läbima sugu vahetada soovijad. Kusjuures määruses on sotsiaalminister võtnud endale õiguse lubada või keelata arstliku ekspertiisikomisjoni arvamusele tuginedes arstlikke toimingud, mida transsooline võib soovida oma soo muutmise eesmärgil. Arstliku ekspertiisikomisjoni otsus, millega on tuvastatud, kas soovahetuse taotlejal on transseksualism, on nimelt aluseks sotsiaalministri käskkirjale, kus antakse lubaiteks hormoonravi või mõne muu arstliku toimingu alustamiseks. Pärast käskkirja saamist peab inimene ootama veel kaks aastat, et astuda teist korda arstide komisjoni ette, kus kinnitatakse soo muutumine.

Soovahetuse korra õigusi rikkuva olemuse on edukalt vaidlustanud üks transmees, kes rohkem kui aasta pärast sotsiaalministrilt käskkirja saamist esitas perekonnaseisuametile avalduse, et muuta oma ees- ja perekonnanime, mis mõlemad viitasid naissoost isikule.

Perekonnaseisuametis leiti, et kuna otsus soo muutmise kohta veel puudub, ei ole avaldust võimalik menetleda nimeseaduse § 15 alusel, mis käsitleb uue isikunime andmist soo muutumise tõttu. Kuna on väga keeruline elada mehena, kellel on naise nimi, esitas inimene avalduse siseministeeriumi isikunimekomisjonile, et muuta eesnime muul mõjuval põhjusel, mis on samuti seaduses nime muutmise alus. Ta selgitas, et elab igapäevaelus mehena, on transsoost ning soovib eesnime, mis vastaks tema soolisele eneseväljendusele. Ka see taotlus jäi rahuldamata põhjendusel, et sotsiaalministri käskkiri ei olevat otsus soo muutmise kohta. Ametnikud leidsid, et isegi kui taotlus oleks põhjendatud, ei vastaks soovitud uus mehenimi nimeseaduse nõuetele, kuna eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda inimese soole mittevastavat nime. Riik võttis seega endale vabaduse öelda, mis soost on tema kodanik.

Mark Raidpere. Io. Mustvalge foto, kapaplaat, 1997. Eesti Kunstimuuseum.

Mark Raidpere. Io. Mustvalge foto, kapaplaat, 1997. Eesti Kunstimuuseum.

Võrdõigusvoliniku ja Norra toetuste abil otsustas mees kohtusse pöörduda. Minu ja minu kolleegide hinnangul diskrimineeriti meest, sest transsoolisuse tõttu oli tal nime muutmine keerulisem kui mittetranssoolisel isikul. Kuna transsoolisus on sooga seotud asjaolu, kaitseb inimest sellise diskrimineerimise eest soolise võrdõiguslikkuse seadus – tõlgendus, milleni jõudis Euroopa Kohtu praktika eeskujul juba esimene volinik Margit Sarv.

Erinevalt siseministeeriumist leidsime, et inimesel on õigus määrata ise oma soolist identiteeti ja valida sellele vastav nimi. Riigi tõlgendus rikub inimese põhiõigust vabale eneseteostusele ja tema eraelu puutumatust. Selle asemel peaks riik nime vahetamise protsessis lähtuma taotleja subjektiivsest hinnangust, mis soost ta on. Äärmisel juhul tuleks lähtuda sellest, et inimene on juba tunnistatud sotsiaalselt adapteerunud transseksuaaliks. Seda käsitust toetab ka rahvusvaheline õigus.5

Üks juriidiline argument, mida kasutasime, oli ka see, et nimeseadus ei näe nime muutmise eeldusena ette riigipoolset otsust soo muutumise kohta. Haldusorganil on isiku nime muutmisel kaalutlusõigus ning võimalus tuvastada isiku soo muutumine muude tõenditega. Sotsiaalministri käskkirjaga oli kaebaja tunnistatud transmeheks, sest muul põhjusel ei oleks tal arstlike toimingute tegemist lubatud. Nimevahetusprotsessi ajaks, mis kestis aastaid (!), oli ta saanud mitu aastat hormoonravi ning tal puudusid välised naissoo tunnused.

Siseministeerium oli ka jätnud arvestamata, et kaebaja peab isikut tõendava dokumendi esitamisel oma nime ja sotsiaalse soo lahknevuse tõttu iga kord oma identiteeti tõendama ja selgitama. Tema enesehinnangule ja väärikusele mõjus halvasti, et ta sattus mitmesugustes olukordades pidevalt soovimatu tähelepanu alla – see on ebameeldiv olukord, mida peavad praegu paljud transinimesed iga päev taluma. Nimeseaduse seletuskirja kohaselt ei tohi mõjuva põhjuseta anda soole mittevastavat nime seepärast, et kaitsta inimest teiste isikute solvamise eest. Sealjuures ei nähtud, et kaebaja suhtes põhjustas nimelt nime muutmata jätmine tagajärgi, mida normiga vältida soovitakse.

Siseministeerium leidis, et soo muutumiseks on vaja arstliku ekspertiisikomisjoni otsust ega piisa inimese enda selgitustest, et ta elab mehena. Ühtlasi nõustuti, et avalikul võimul ei ole õigust teha ettekirjutusi isiku soolisele määratlemisele, kuid on voli kehtestada miinimumnõuded soolise kuuluvuse määratlemiseks ja otsustamiseks, kas isikul saab lugeda sugu muutunuks. Nõuded olevat kehtestatud inimese enda kaitseks, kuna menetlusel olevat pöördumatud tagajärjed. Siseministeeriumi positsioon kõikuski kohtumenetluse käigus kahes kohtuastmes mitme seisukoha vahel. Ühet poolt raiuti, et tahetakse ise riigi nimel otsustada inimese soo üle, õigustades oma tegevust, kui lähtuti uue eesnime andmisest keeldumisel oma kujutlusest, et inimene on naissoost, ning kardeti, et nime vahetamise tagajärjel tekib ekslik arvamus, et inimene on sugu muutnud, kuigi selle kohta riigi otsus puudub. Samas tunnistas ministeerium ringkonnakohtus, et tema valitsemisala asutustel ei ole pädevust hinnata, mis soost on isik. Loodeti justkui, et see oskus ja pädevus on mõnel teisel ministeeriumil või arstlikul komisjonil ning et nemad lähtuvad muust kui inimese enda ütlustest.

Halduskohus ei rahuldanud kaebust ning otsustasime otsuse edasi kaevata põhjendusega, et riik ei saa otsustada isiku soo muutumise üle, vaid nimetatud otsustusõigus saab olla vaid inimesel endal. Teiseks on põhjendamatu kehtestada täiendav kaheaastane ooteperiood eeltingimusena isiku passisoo ja nime muutmiseks olukorras, kus isikul on juba eelnevalt kaks aastat transsooline identiteet. Koos vastava asjaajamisega kulub seega kuni viis aastat, enne kui riik tagab isiku õiguse kanda oma soole vastavat nime ning olla rahvastikuregistris kirjas vastavalt oma tegelikule soole (ja saada oma soole vastavad dokumendid). Ligi viieaastast perioodi ei saa pidada nime muutmisel põhjendatuks ega proportsionaalseks, arvestades, millist kahju see isikule tekitab.

Kaebus rahuldatigi ringkonnakohtus, kes leidis, et haldusorgan oli jätnud tähelepanuta, et kaebaja esile toodud uue eesnime taotlemise põhjendused seostusid nimeseaduses sätestatud alusega – soov vältida nimest tingitud majanduslikku või sotsiaalset laadi kahjulikke tagajärgi. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine selle seadussätte alusel võis kohtu silmis kaasa tuua ebaseadusliku haldusakti andmise, mistõttu on vaidlustatud siseministeeriumi käskkiri õigusvastane.

Transsoolistele inimestele oluline võit seisnes ka kohtu sedastuses, et nimeseaduses puudub absoluutne piirang, mis ütleks, et soolise identiteediga seotult saab nime muuta ainuüksi juhul, kui sugu on rahvastikuregistris muudetud. Seega võib mõjuval põhjusel anda isikule nime, mis ei vasta tema rahvastikuregistrisse kantud soole.

Muidugi ei muuda kohtuotsused üleöö süsteemi, nt jättis ülal kirjeldatud otsuses kohus tähelepanuta väited, et inimest on tema transsoolisuse tõttu diskrimineeritud ning soovahetuse määruse üks punkt on põhiseadusvastane. Kohtud ei ole ka üldjuhul institutsioonid, kus analüüsitakse ühiskonna sügavamaid ebavõrdsuse tootmise mehhanisme. Küll aga on kohtutee üks võimalus teha samm-sammult trans­inimeste elu mugavamaks. Just see, et üks inimene hakkas vastu tema kui transsoolise inimese enesemääratlusse olulisel määral sekkuva protsessile, sai võimalikuks muutus, mille mõju ulatus alles selgub. Nimelt on sotsiaalministeerium mõistnud, et lubamatu on ühe määruse abil jätkata transsooliste inimeste patroniseerimist eraõiguslikus suhtes inimese ja tervishoiuteenust pakkuva asutuse vahel. Ministeeriumi ametnike tasandil on ka mõistmine, et nime ja passisoo vahetamise juriidiline protsess ei saa olla seatud sõltuvusse vananenud ja põhiõigusi ulatuslikul määral piiravast meditsiinilisest protsessist. Sotsiaalministeeriumi ja siseministeeriumi vahel käivad läbirääkimised, milline peaks olema uus süsteem, mis transsoolisi rahuldaks. Eestis tuleks seejuures silmas pidada TGEU soovitusi ning Euroopa riikides tehtud seadusreforme, mille eesmärk on lõpetada transinimeste õiguste rikkumine. Ka Eesti transkogukond tuleb uue korra loomisse kaasata.

Transsoolised ei vaja soo muutmisel arstlikku sekkumist, vaid riik peab tagama lihtsa ja kiire juriidilise soo vahetuse korra ning teenused, ka tervishoiuteenused, koolitatud ja kogenud inimestelt, kes oskavad anda igakülgset nõu inimesele keerulisel eluperioodil, mis toob talle kaasa suuri muutusi. Kahjuks praegu jätab nii meditsiiniline kui ka juriidiline protsess palju soovida.

Soolise eneseväljenduse ja identiteetide paljusus on üks ühiskonna rikkustest, mida ei tohi ega saagi kaotada. Ka Eesti juristid ja meedikud peavad õppima selle rikkusega kõrvu elama.

1 Keele kasutamise viis on transinimestele oluline, sest paljudes keeltes tähistavad asesõnad soosüsteemi ning õige asesõna kasutamine on inimese identiteedi austamise küsimus. Inimene võib näiteks paluda kasutada enda kohta asesõna „nemad“, sest ta ei soovi valida ennast tähistava soona vaid ühte sugu.

2 Ingliskeelse queer’i kvääriks mugandamise kohta vt nt R. Põldsam, Kväärid kunstipraktikad Ida-Euroopas. Ariadne Lõng 2014.

3 2009. a alustas TGEU transinimeste mõrvade monitoorimist, millega kogutakse süsteemselt andmeid transinimeste tapmiste kohta maailmas. 2008–2014 on teada 1612 tapmist 62 riigis, sh 90 13 Euroopa riigis.

4 Sotsiaalministri 7. V 1999. a määrus nr 32: soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded.

5 Vt nt Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioon nr 2048 Transsooliste inimeste diskrimineerimine Euroopas http://assembly.coe.int/nw/xml/XRef/X2H-Xref-ViewPDF.asp?FileID=21736&lang=en ning Yogyakarta põhimõtteid rahvusvaheliste inimõiguste rakendamiseks seoses seksuaalse orientatsiooni ja soolise identiteediga http:// www.yogyakartaprinciples.org/principles_en.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar