Sugu ja rahvus vormivad tööturukogemuse

Ebavõrdsus, marginaliseeritus ja privilegeeritus Eesti tööturul ehk venekeelsete naiste ja eestlastest meeste olukord

KADRI AAVIK

Viimastel aastatel on läbi viidud mitmeid uuringuid, millega on dokumenteeritud sooline ebavõrdsus Eesti tööturul.¹ Sageli tuuakse välja, et Eestile kuulub jätkuvalt esikoht Euroopa Liidu soolise palgalõhe edetabelis. Kuid peale soolise ebavõrdsuse iseloomustavad Eesti tööturgu teiste liikmesriikidega võrreldes ka suured etnilised lõhed. Pärast iseseisvuse taastamist on eestlastest mehed tõusnud Eesti tööturul kõige edukamaks grupiks tööga rahulolu, sellega seotud turvalisuse ning sissetulekute osas, venekeelsete naiste positsioon on aga nende näitajate poolest kõige ebasoodsam.² Seega on soo ja rahvuse kategooria viimastel aastakümnetel inimeste tööturukogemuste vormimisel järjest olulisem, mõjutades ebavõrdsuse jätkumist ja potentsiaali seda laiemas ühiskondlikus kontekstis vaidlustada.

Tööalast ebavõrdsust saab uurida ka inimeste kogemusi käsitledes, küsida näiteks, kuidas hindavad erineva positsiooniga inimesed oma olukorda ja eduvõimalusi Eesti tööturul. Kuidas luuakse, hoitakse alal ja ka vaidlustatakse soolist ja muudel alustel esinevat ebavõrdsust tööelus? Kuidas väljendub marginaliseeritus ja privilegeeritus igaühe tööelus ja karjäärinarratiivis? Just nendele küsimustele otsisin vastust oma Eesti tööturgu käsitlevas doktoritöös. Minu eesmärk oli mõista, miks tekib sotsiaalne ebavõrdsus, miks see jätkuda saab ja miks see kahtluse alla pannakse.

Mitmikidentiteet. Sageli lähtutakse ebavõrdsuse uurimisel ühest kesksest kategooriast, näiteks soost või rahvusest, pööratakse tähelepanu naiste ja meeste või näiteks eestlaste ja venelaste kogemustele ja nende võrdlemisele. Sellise lähenemise korral ei võeta arvesse inimeste kompleksset identiteeti samaaegselt mitmete sotsiaalsete kategooriate ristumiskohal. Tähelepanuta jääb mitmekesisus suurte gruppide (mehed-naised, eestlased-venelased) sees. Viimastel aastakümnetel on sotsiaalteadustes, eelkõige feministlikus uurimistöös juurdunud arusaam, et sotsiaalselt konstrueeritud identiteedi- ja eristuskategooriaid (sugu, klass, etnilisus, rass, vanus jne) ei peaks käsitlema eraldi, vaid inimeste kogemustes ristuvatena. Seda lähenemist tuntakse intersektsionaalsuse all (intersectionality) ning see sai alguse USA mustanahaliste feministlike uurijate kriitikast domineerivate antirassistlike ja feministlike diskursuste aadressil, kuna ignoreeriti mustanahaliste naiste unikaalseid kogemusi (keskenduti vastavalt mustanahaliste meeste ja valgete naiste kogemustele³).

Eestis ei ole seni tähelepanu pööratud venekeelsete naiste unikaalsele kogemusele Eesti tööturul. Sooaspekti käsitlevates uuringutes keskendutakse aga endiselt valdavalt naistele, süvenemata meeste kui samuti soolistatud inimeste narratiividesse. Nendest arusaamadest lähtuvalt vaatlesin kahe Eesti tööturul erinevalt positsioneeritud (nii töökohtade kui ka soo ja rahvuse kategooria lõikes paiknemise osas) grupi kogemusi: hea eesti keele oskusega ja kõrgharidusega, kuid töötud või oma kvalifikatsioonile mitte vastaval tööl venekeelsed naised ning era- ja avalikus sektoris juhtidena töötavad eestlastest mehed.⁴ Lähtusin senistest uuringutest, mille järgi on sotsiaalsed võrgustikud üks peamisi võimalusi, mille kaudu inimesed Eestis töökoha leiavad,⁵ ning keskendusin sotsiaalse kapitali kasutamisele tööturul.

Markeerimatus ja privilegeeritus. Sotsiaalne ebavõrdsus on üks klassikalisi sotsioloogia teemasid. Enamasti on fookuses olnud ühiskonnas ebasoodsas või haavatavas positsioonis grupid, seda ka intersektsionaalse analüüsi korral, kui on uuritud mitmete kategooriate järgi ebasoodsal positsioonil inimeste kogemusi, nt mustanahalised töölis­klassi lesbinaised USAs jms. Sellistele gruppidele ning nende silmatorkavatele erinevustele (vaikimisi kehtivast normist) keskendumine võib nende erinevuse isegi fetišeerida, mis süvendab nende teisestamist veelgi.⁶ Seejuures jääb märkamata ka kehtiv norm. Kes on ikkagi need inimesed ja grupid, keda peetakse vaikimisi standardseks ning kellest lähtuvalt eristuvaid kogemusi uuritakse? Nendele küsimustele vastamiseks tuleks sotsioloogidel pöörata tähelepanu sotsiaalse reaalsuse markeerimata elementidele ehk sellele, mis jääb poliitiliselt märkamatuks ning tundub iseenesestmõistetav.⁷

Viimastel aastakümnetel ongi sotsiaalteadustes hakatud ebavõrdsuse mõistmiseks rohkem tähelepanu pöörama privilegeeritud gruppidele, kes ei eristu ega näi problemaatilisena ning kellega marginaliseeritud gruppide kogemusi alati vaikimisi võrreldakse.

Privilegeeritud grupid, näiteks valged heteroseksuaalsed keskklassist lääne mehed, on markeerimata (unmarked) ehk paiknevad selliste oluliste kategooriate nagu rass, klass, sugu ja seksuaalne orientatsioon osas normatiivsel positsioonil. Valgesus, maskuliinsus, keskklassi kuulumine ja heteroseksuaalsus on vaikimisi kehtiv norm, mustanahalisus, töölisklassi kuulumine, feminiinsus ja homoseksuaalsus on aga samade kategooriate eristuvad ja stigmatiseeritud (eriti omavahel põimunult) poolused.

Markeerimatus on oluline privilegeerituse allikas. Soouuringute valdkonnas on peamiselt pööratud tähelepanu maskuliinsele privileegile.⁸ Paljud feministlikud autorid on juba pikka aega tähelepanu juhtinud sellele, et kategooria „inimene“ võrdub endiselt veel sageli vaikimisi kategooriaga „mees“. Siiski on viimaste aastakümnete soouuringutes (eelkõige kriitilistes mees- ja maskuliinsusuuringutes) keskendutud järjest enam ka meeste puhul nende soolistatusele ehk „mehi meestena nimetatud“.⁹

Rassipõhist privilegeeritust ja võimusuhteid on aga uuritud kriitiliste valgesusuuringute (critical whiteness studies) raames, keskendudes valgete/valgenahalisena kategoriseeritud ning end identifitseerivate inimeste ja gruppide ajaloolis-kultuurilise praktika uurimisele ning valgesuse ja laiemalt rassikategooriga sotsiaalsele konstrueeritusele. Valgesust ja selle sisu defineerida on keeruline. See on tabamatu ja libiseb käest, rassiliselt neutraalsena tajutud nähtus.¹⁰ Küsimusele, milline on valgetena identifitseeritud inimeste praktika ja kultuur, on keeruline vastata, kuna valgete tegemised ei näi rassistatuna. Tihti jääb (eelkõige sellesse gruppi kuulujatel) endalegi märkamatuks, et ka valgesus on positsioon rassiteljel, ning end ei tajuta mingi rassi esindajana. Näiteid on ohtralt. Kui mõnes lääneriigis paneb kuriteo toime mustanahaline inimene, siis nähakse juhtumit rassikategooria valguses. Valgena klassifitseeritud inimese sooritatud samasuguse kuriteo puhul aga ei pöörata üldjuhul juhtumi analüüsis tema rassile tähelepanu ning tema tegu ei nähta esindavat kõigi valgete inimeste hoiakuid ja teguviisi. Kuigi Eestis ei eristata peamisi rahvusgruppe mitte rassi, vaid etnilise kuuluvuse (sh lingvistiliste markerite) alusel, võib tõmmata paralleele: eristuvateks peetakse mitte-eestlasi ja nende elu ja tegemisi, eestlasus on aga vaikimisi kehtiva normi staatuses ning selle põhjal toimub muude rahvusgruppide teisestamine. Kategooriasse „eestlane“ kuulumise puhul on seega tegemist privilegeeritud märgistamata positsioneeritusega, võimusuhtega, mis jääb enamasti nähtamatuks, olles maskeerunud normaalsuse ja tavalisuse taha.

Eesti kontekstis toetavad markeerimata maskuliinsus ja kuulumine kategooriasse „eestlane“ teineteist privilegeerituse loomisel. Soo ja etnilise kuuluvuse kategooria mõttes on normatiivne standard eestlasest mees, kelle positsioon ning sellest tulenevad eelised on jäänud valdavalt nähtamatuks ning vaidlustamata. Nimetan korraga mitme kategooria alusel toimivate privileegide kombinatsiooni intersektsionaalseks privilegeerituseks. Selle all pean silmas (enamasti n-ö iseenesestmõistetavaid) võimalusi ja eeliseid, mis on teatud sotsiaalses kontekstis indiviidile samaaegselt kättesaadavad tänu tema privilegeeritud positsioonile soo, vanuse, rahvuse ja teiste relevantsete kategooriate mõttes. Eestlastest meesjuhid jäävad nende kategooriate mõttes tööturul enamikus olukordades markeerimata, kusjuures see on sageli nende privilegeerituse allikaks.

„Sa ei peagi tark olema – sul peab tutvus olema“¹¹. Uurimuses osalenud venekeelsed naised esitasid oma karjääri järk-järgult allapoole liikuvana, edu ja ebaedu perioodide vaheldumise või paigalseisuna. Karjääritrajektoori sellisena mõtestamine tuleneb nende ebakindlast tööturupositsioonist, kus enesekindlat tööalast mina üles ehitada on keeruline. Oma tööalast situatsiooni analüüsides peeti ebasoodsa olukorra kujunemise eest vastutavaks nii iseennast kui ka väliseid faktoreid.

Enese tööturukogemustest rääkides rõhutati eelkõige etnilise kuuluvuse kategooriat, leiti, et rahvus ning vene emakeel avaldavad mõju nende ebasoodsale tööturupositsioonile. Neid tegureid mainides rõhuti nii iseenda kui ka väliste teguritega seotud asjaoludele. Näiteks peeti enese eesti keele oskust enamiku töökohtade jaoks ebapiisavaks ning selles osas nähti vastutust eelkõige iseendal. Etnilise kuuluvuse alusel toimivaid piire nähti tööturu kontekstis endast sõltumatuna. Näiteks toodi välja, et venekeelsete inimestena (vaatamata sellele, et vallati hästi eesti keelt) on neil keeruline pääseda eestikeelsesse töökollektiivi ja eestlaste sotsiaalsetesse võrgustikesse. Julia: „Väga raske vene inimesele … leida endale töökoht … eestikeelne kollektiivis … sellepärast … mina mõtlen, kui ma … leian endale … töökoha eestikeelne kollektiivis, siis … siis ma räägin eesti keelt … hästi … kiiremini … […]. Väga raske … leida töökoht eestikeelse kollektiivis … sellepärast, et … nad ei võta …“ ¹²

Venekeelsete naiste ebasoodne tööturupositsioon ja nende markeeritud staatus soo ja etnilise kuuluvuse tõttu on jätnud jälje nende minaloomele ning narratiividele, millele oma töökogemustest jutustades toetuda. Näiteks ei olnud neil võimalik sellelt positsioonilt rõhutada oma tugevusi ja kompetentsi töötajatena, sealhulgas kakskeelsust, millel on Eesti ühiskonnas mõningane sümboolne väärtus (peegeldudes sageli eestlaste narratiivis, mille kohaselt on eesti keelt valdavatel vene emakeelega inimestel kakskeelsuse tõttu tööturul eelised). Kuna aga uurimuses osalenud venekeelsetele naistele ei ole see oskus tööturul mingeid eeliseid andnud, siis ei saa nad oma tööalase mina konstrueerimisel sellele kui ressursile toetuda. Pigem toimib vastupidine efekt: eesti keelt valdavate venekeelsete inimestena tajuvad nad end olevat ebasoodsas olukorras. Lugudest peegelduvad Eesti tööturul kehtivad ranged keelenõuded, mille valguses tajusid uurimuses osalejad oma keeleoskust ebapiisavana isegi selliste töökohtade puhul, kus pole kõrgtasemel keeleoskust tarvis. Eesti tööturuinstitutsioonid on ka tundlikud lingvistiliste eristusmarkerite suhtes (näiteks aktsent).

Rõhutades sotsiaalse kapitali olulisust tööturupositsiooni parandamisel, nägid venekeelsed naised endi puhul vaid piiratud võimalusi sellele ressursile tööturul toetuda. Võrgustike piire nähti eelkõige toimivat etnilisuse kategooria alusel, mida illustreerib järgnev inter­vjuukatkend:

Kadri: … ma saan aru, et te ei olegi töötanud [oma] erialal üldse?

Svetlana: Ei töötanud, keeras täitsa hoopis teisele poole. Tähendab no üks asi, muidugi sa saad aru kohe, et et sul on väga pikk perekonnanimi […]

Kadri: […] Teil on siis, nagu ma aru saan, topeltnimi … või kuidas?

Svetlana: Ei, ei, me naerame niimoodi, venelased naeravad niimoodi, et et meil ei ole perekonnanimi Mets või Oru, aga on mingi Vinogradova, Kuznetsova, et pikad.

Kadri: Aa, selles mõttes, ma ei saanud nagu täpselt aru, mis te mõtlete.

Svetlana: Jaa jah [naerab] … see on meil naeratus selline, et no jaa, kuhu nüüd, et sul on pikk nimi et … Selles suhtes sa oled nagu venelane, vene rahvusest, see on ka üks põhiline muidugi.

Väljendit „pikk perekonnanimi“ kasutades viitas Svetlana venepäraste nimede eristumisele eesti nimedest ning kõrvalejäetusele, mida venekeelne elanikkond tajub Eesti ühiskonnas oma päritolu tõttu nii tööturul kui ka laiemalt. Fakt, et Svetlana kasutas väljendit ilma lähema selgituseta, annab mõista, et venekeelsed jagavad arusaama rahvuspõhistest barjääridest ja ebavõrdsest kohtlemisest tööturul, eestlastel puudub domineerivasse rahvusgruppi kuulumise tõttu aga sellega kokkupuude.

Kuna ollakse tundlikud eelkõige etnilise ebavõrdsuse suhtes Eesti tööturul, võib sooline või teiste kategooriate alusel esinev ebavõrdsus venekeelsetele naistele tunduda vähem problemaatiline ning jääda märkamatuks.

Venekeelsete naiste puhul ilmneb, et töö leidmisel ei olnud võimalik toetuda ei formaalsetele ega mitteformaalsetele kanalitele. Kõrvalejäetus võrgustikest mõjutab nende agentsuse väljendamist tööturul, kuna neil võib tekkida tunne, et nende endi initsiatiiv ja pingutused ei pruugi olla piisavad, et oma tööturupositsiooni parandada, tekitades omakorda jõuetustatuse tunde. Näiteks on selliselt ebakindlalt positsioonilt keeruline kandideerida hästi tasustatud prestiižsetele töökohtadele, mida võidakse tajuda enese võimetele mittekohastena.

„Olulisemad otsused tehakse saunas“. Eestlastest meesjuhid esitasid oma töökogemuse teistsuguselt positsioonilt, paiknedes nii ametikohtade kui ka soo ja etnilise kuuluvuse kategooria mõttes privilegeeritud positsioonil, mis võimaldas karjääri esitamist tõusva joonena. Tuvastasin kolm viisi meeste juhtivatele kohtadele jõudmisel: loogiline jätk senisele karjäärile, juhuse tõttu ning kellegi teise initsiatiivi toel juhtivale positsioonile jõudmine. Tüüpiliselt esitati karjääriredelil edasijõudmist nii, nagu see võiks juhtuda igaühega, olenemata positsioonist. Jaan (34): „Ok. Nii jah ikka elus juhtub vahel inimestel, et kuidagi … ei ole …noh, et ei ole pidand kandideerima nii väga, aga kutsutakse või kuidagi et …“

Kirjeldusi karjääriredelil tõusmisest iseloomustas selle protsessi täpsemate asjaolude varjatuks ning ebamääraseks jätmine. Kõigi kolme karjäärivõimaluse puhul pandi vähe rõhku enese agentsusele tööalase edu saavutamisel. Selline narratiiv on kättesaadav eelkõige privilegeeritud gruppidele, kes ei pruugi tänu oma turvalisele tööalasele ja laiemalt sotsiaalsele positsioonile tunda vajadust rõhutada individuaalseid saavutusi.

Eesti meesjuhid rääkisid sotsiaalsest kapitalist peamiselt värbamise ning karjääriredelil ülespoole liikumisega seoses. Ilmnes, et sotsiaalse kapitali roll oli selles kontekstis määrav. Seejuures pidasid eestlastest meesjuhid sotsiaalsete sidemete rolli tööalases edukuses ja oma positsiooni säilitamisel iseenesestmõistetavaks ning alahindasid seda. Sotsiaalsest kapitalist räägiti ilma sotsiaalse kapitali kasutamise täpsemaid asjaolusid ning sotsiaalsete võrgustike toimimist mainimata. Eestlastest meesjuhtide puhul aitab sotsiaalse kapitali edukas kasutamine ning selle iseenesestmõistetavus luua ja säilitada positiivset enesekuvandit nii juhtide kui ka intersektsionaalselt privilegeeritud meestena. Siit ilmneb, kuidas narratiivid mitte ainult ei kirjelda, vaid ka loovad inimeste materiaalset reaalsust.

„Sooline võrdõiguslikkus on blufi­teema!“. Üks minu doktoritöö põhipunkte oli välja selgitada eestlastest meesjuhtide kui intersektsionaalselt privilegeeritud grupi arusaam soost ja soolisest võrdõiguslikkusest tööturul. Tuvastasin kolm soo ja soolise võrd­õiguslikkuse raamistamise viisi: 1) soolist erinevust peeti loomulikuks, 2) soolist ebavõrdsust selgitati indiviidide erinevustega, eitades süsteemset ebavõrdsust ning 3) taandati iseennast ning oma organisatsioon soolise võrdõiguslikkuse temaatikast.

Ivar (36): Ma arvan, et kogu see sooline võrdõiguslikkus on üks blufiteema!

Kadri: Miks?

Ivar: Me ei saa kunagi olla kõik võrdsed, elu lihtsalt on selline, et … et on mehed, on naised. Me oleme erinevad! Ja ja see, et … kuidas need … asjad … või mis tööd keegi parasjagu teeb, see sõltub sellest, et mis töös keegi tunneb ennast hästi, et noh … ongi, elus ka välja kujunenud meestetööd ja naistetööd ja ok, et … et … võib ju olla tore, kui on naisbussijuht ja ja sõidab, a no ta on ikkagi natukene harjumatu vaadata …

Strateegiline teadmatus. Soolise võrdõiguslikkuse teema sai kuulutada ebaoluliseks seetõttu, et eestlastest meesjuhid rääkisid intersektsionaalselt privilegeeritu positsioonilt, mida esitati tavalise positsioonina. Näidates üles vastumeelsust tööalase soolise võrdõiguslikkuse saavutamise teema suhtes, kehtestasid eestlastest meesjuhid end strateegilise teadmatuse toel. Strateegilise teadmatuse mõistet on kasutatud valgesusprivileegi (white privilege) taastootmise selgitamisel, rõhutades, et tegu pole mitte lüngaga teadmistes, vaid strateegilise ja teadliku privilegeerituse jätkumise tagamisega. ¹³ Intersektsionaalselt privilegeeritud markeerimata gruppide puhul kasutatakse strateegilist teadmatust eesmärgiga säilitada olemasolev olukord. Seda tehes hoitakse kinni teatud soolise võrdõiguslikkuse raamistamise viisidest, mis on kasulikud just privilegeeritud gruppidele.

Strateegilist teadmatust toetavad institutsionaalsed süsteemid, mis eelistavad vaikimisi intersektsionaalselt privilegeeritud gruppe. Eestis aitab seda üleval hoida neoliberaalne ideoloogia, mille kohaselt sõltub edu või ebaedu igast indiviidist endast, struktuurseid tegureid arvesse ei võeta. Neoliberaalne ideoloogia omistab turuväärtuse kõigile protsessidele ja ka inimestele. Tööturul tegutsevad organisatsioonid hindavad soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise temaatikat peamiselt kasumlikkuse ja efektiivsuse perspektiivist. Selline tõlgendus on sügavas vastuolus inimõiguste ja võrdsete võimaluste diskursusega, kus kõigi inimgruppide võrdne kohtlemine ning egalitaarsed sotsiaalsed suhted on väärtus omaette, mitte vahend suurema turuväärtuse või efektiivsuse saavutamiseks. Neoliberaalses ühiskonnas, kus kehtivad pigem viimased väärtused, on hõlbus võrdse kohtlemise temaatika kõrvale heita.

Seda hõlbustab ka olukord, kus seadustega ei ole ette nähtud sanktsioone soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise kohustuste täitmata jätmise korral. Selles kontekstis saavad määravaks organisatsioonide, täpsemalt nende juhtkonna seisukohad selle teema osas. Kuna juhtivatel kohtadel on teiste gruppidega võrreldes üleesindatud eestlastest mehed, siis saavad nad selles küsimuses mitteametlikke norme luua ja rakendada, s.t defineerida selle, mis on tööturul normaalne. Seega, võrreldes vähem privilegeeritud gruppidega Eesti tööturul on nende (diskursiivsel) praktikal laiaulatuslikumad tagajärjed.

Neoliberaalne ideoloogia, mille kohaselt sotsiaalsed kategooriad inimese võimalusi ja kogemusi oluliselt ei mõjuta, ei soodusta just sellesama loogika tõttu intersektsionaalselt privilegeeritud indiviide oma identiteedipositsiooni üle mõtisklema. See võimaldab markeerimata intersektsionaalselt privilegeeritud gruppidel näida nn tavalistena. Märkamatuks jääb aga see, et selliste gruppide diskursiivne praktika saab võimalikuks just nende koha tõttu sotsiaalses hierarhias. Seega saavad need kehtestada endale kasuliku vaateviisi soolisele ja muud laadi ebavõrdsusele tööturul. Kuna nende positsiooni tajutakse tavalise ja üldkehtivana, siis paistab sellelt positsioonilt raamistamine teistele tööturul osalejatele legitiimsena.

Seetõttu on privilegeeritud gruppidel, kes saavad peituda tavalisuse ja normaalsuse taha, võimalik töö kontekstis legitimeerida teatud normid, väärtused ja tegutsemisviisid sellisena, et need jäävad nende endi esituses silmapaistmatuks. Märkamatuks jäämine meestena võimaldab eestlastest meesjuhtidel tugevdada omavahelist solidaarsust nii juhtide kui ka meestena.

Artikkel põhineb Kadri Aaviku 23. XI 2015. aastal Tallinna ülikoolis kaitstud doktoritööl „Intersectional Disadvantage and Privilege in the Estonian Labour Market: An Analysis of Work Narratives of Russian-Speaking Women and Estonian Men“. Täis­mahus ingliskeelne doktoritöö on kättesaadav TLÜ e-teadusraamatukogu keskkonnas ETERA (http://www.etera.ee/zoom/9075/view?page=3&p=separate&view=0,0,2067,2834).

1 Ülevaate saamiseks vt nt soolise võrdõiguslikkuse monitooringud.

2 L. Hansson & K. Aavik, The effect of gender and ethnicity and their intersection on work satisfaction and earnings in Estonia, 1993–2008. – Studies of Transition States and Societies 2012, nr 4 (2), lk 3–19.

3 K. Crenshaw, Mapping the Margins: Intersectionality, Identity Politics, and Violence Against Women of Color. – Stanford Law Review 1991, nr 43 (6), lk 1241–1299.

4 Analüüs põhineb 26-l süvaintervjuul nende gruppide esindajatega.

5 M. Kazjulja & T. Roosalu, Achieving high level occupational status: The relevance of social network capital. Rmt: E. Saar (toim), Towards a normal stratification order: Actual and perceived social stratification in post-socialist Estonia. Peter Lang, Frankfurt am Main 2011, lk 219–252.

6 H. Y Choo, M. M. Ferree, Practicing Intersectionality in Sociological Research: A Critical Analysis of Inclusions, Interactions, and Institutions in the Study of Inequalities. – Sociological Theory 2010, nr 28, lk 2.

7 W. Brekhus, A Sociology of the unmarked: Redirecting our focus. – Sociological Theory 1998, nr 16 (1), lk 34–51.

8 B. Pease, Undoing Privilege: Unearned Advantage in a Divided World. Zed Books, London, New York 2010.

9 J. Hearn, From hegemonic masculinity to the hegemony of men. – Feminist Theory 2004, nr 5 (1), lk 49–72.

10 F. W. Twine ja J. W Warren, Racing Research, Researching Race. Methodological Dilemmas in Critical Race Studies. New York University Press, 2000.

11 Selle ja järgmise alapealkirja esimeses pooles on kasutatud tsitaate intervjuudest.

12 Siin ja edaspidi on intervjueeritutele viidates kasutatud pseudonüüme.

13 S. Sullivan, N. Tuana, Race and epistemologies of ignorance. State University of New York Press, Albany 2007.