Sportlased, idaeurooplased, Nietzsche ja rehepapid

Kristjan Port

Kui kõik või määrav osa sportlastest petaks, ehitaksime ühiskonnas totaalse petmise kultuuri.

Debatti spordi osast kultuuris või tarvidusest ühiskonnale tuleb vaadelda intellektuaalse mängu, mitte lahendamata küsimusena. Raske on ignoreerida põhjust planeedi suurimale rahvaste kogunemisele, unustada mängu osa inimeseks olemises või hoiduda küsimast, kus on homo sapiens’i võimete piirid. Küsida, kas sportijatel ja valdkonnale mõtlejatel on olemas rahva mandaat, paistab samuti kohatu. Kultuursuse traditsiooni valguses peaks olema sama sobimatu küsida, millistele moraalsetele põhimõtetele peab rajanema kehaline kultuur. Üllatuseks paistab eestlaste seas selles küsimuses ühine arusaam puuduvat, isegi kui kõik valdkonnas huvitatud osapooled on põhimõtetes vähemalt formaalselt kokku leppinud. Ometi ei tohiks kedagi üllatada, et küsimus ongi olemuselt keeruline.
Sporti puudutavat moraalset määramatust toitva enamlevinud väite järgi on petjate petmine õigustatud, s.t kui kõik petavad, siis on olukord võrdne ja võidab ikkagi parim. Kodaniku vastutusest distantseeruva lisagarantiina asetatakse nii mõneski peas sport kuhugi koonduslaagrisarnasesse ruumi, kus peamiselt noored ja mõned muidu küpsematud isendid, kes tahavad jääda igavesti rumalaks, saavad või tohivad olla. Las rahmeldavad arututel eesmärkidel, las korraldavad igasuguseid katseid ravimite ja loomarohtudega, tüssaku ausa mängu loosungi all üksteist geneetiliste monstrumitega või proovigu mõne muu teadusliku fantaasiaga tuunida inimest loodusväliseks. Tegelikult oleks see isegi huvitav! Ainukene viis mõttelisest aedikust välja inimeste sekka pääseda ja „kultuurseks” saada, oleks avalikult tunnistada, et sport on nõme. „Krdi sportlased!”
Natuke üllatavalt jääb siin üks kibe teema ilma vajaliku tähelepanuta. Nimelt õnnestub keelatud ainete kasutamine üliharva ainuisikuliselt, kuna sportlane ei suudaks täita kõiki protsessis vajalikke rolle. Rahvusvahelise kogemuse põhjal rüvetab petmiskatse spordis peale treenerite, spordiorganisaatorite veelgi hullemini teadlaste ja arstide ning mitmete sportlase kaaskonda kuluvate isikute, sh poliitikute ja ärimeeste jaoks kehtivaid nii formaalseid kui ka kirjutamata reegleid. Omamoodi paratamatusena liitub „ainete” teemaga organiseeritud kuritegevus. Kõik see kokku annab aimu, kui palju ohustab üks dopingujuhtum ühiskonnale olulisi toiminguid. Arvates, et tegemist on mingi higiste ullikeste probleemiga, petaksime ennast.
Dopingujuhtumit tuleb seega vaadelda kui ühiskonna moraalset ressurssi iseloomustavat sümptomit ja sellistesse intsidentidesse tuleb suhtuda sama tõsiselt, nagu on tavaks muude konkurentsivõimet ohustavaid haigusi reetvate märkide puhul. Kui kõik või oluline osa sportlastest petaks, ehitaksime ühiskonnas totaalse petmise kultuuri ja see ei ole jätkusuutlik. Seetõttu leidub igasugustes inimtegevuse valdkondades poolautomaatseid tagasisidestamise vahendeid, millega hoitakse sohitegemine allpool talutavuse piiri. Ilmekas näide on rahandus oma mitmetasemelise kontrollimehhanismiga. Arvatavalt on põhjus armastuses raha – mida kõik oskavad lugeda – vastu. Kultuurinähtuste vastutustundlikku lugemist peame vististi veel õppima. Samal ajal ei tasu loota alatuse elimineerimisele. See oleks vastuolus inimloomusega ja petmine rajaneb osaliselt ka juhusel.
Kus siis asub meile kultuursena aktsepteeritavas spordis sarvede tegemisel talutavuse piir? Kas see kulgeb „meie” ja „nende” vahelt ehk vahele tuleb võtta norralasi, keda karistatagu siis kompromissitult, aga omade puhul teeme valikuliselt erandeid? Noomiksime omadest vaid neid, kes ei ole tulnud maailmameistriks või olümpiavõitjaks? Nahutaks ainult sportlast ja jätaks kõik teised petmisega seotud isikud puutumata? On veel variant läbi võtta need, kes tegelevad dopingukasutajate püüdmisega. Loetletud ja loetlemata variantide paljusus loob aluse kokkusobimatute visioonidega gruppide sünnile ja lõputule võitlusele küsimuses, milline peaks olema talutavalt moraalne ühiskond.
Ometi tundub, et siin pole millegi üle vaielda. See tunne on nagu korgitükike, mis hulbib eetilise relativismi pinnal, laskmata end segada filosoofiliste vaidluste hoovustest. Näiteks kohtab üliharva arvamust, mis õigustab vargust. Seda ei tehta isegi siis, kui varas on sõber. Ilmselt saavad kõik kusagil seljaaju tasandil aru, et selline hoiak on minimaalne, mida ta saab teha vähendamaks enda sattumist varguse ohvriks. Paraku ei taju meie rahva liikmed sattumist ohvri rolli, kui kusagil jääb meid esindav sportlane keelatud ainete kasutamisega vahele või tal lasub kahtlus. Vähesed tajuvad, kuidas meie inimeste konkurentsivõime väheneb, kui öeldakse või mõeldakse kusagil suuremas (oleme nii väike riik, et veelgi väiksemate juttu nagunii ei kuula) riigis ja spordivälises kontekstis: „Nojaa, tema tuleb ju sealt!”. Sealt, kus õpetajad, arstid, teadlased, ärimehed ja poliitikud ei mõista, mis on „keha kultuur”, ega mõista, mis on inimeseks olemisel moraalne. Vähemalt ei ole neil õnnestunud seda selgeks teha oma riiki esindavatele sportlastele ja nendega seotud inimestele. Arvo Pärt või Skype meid selles olukorras ei lunastaks. „Krdi idaeurooplased!”
Loomulikult ei tähenda see, nagu oleksid läänlased ausad. Pragmaatiliselt võttes: neid on lihtsalt rohkem ja ühe-kahe kuulsuse vahelejäämine joonib paradoksaalselt alla nende suutlikkust tegelda enesepuhastusega – nad paistavad ausamana. Meie pisiriigi puhul võtab ühe-kahe kuulsuse aususe probleem vormi, mis vihjab peaaegu kõikide vähemalt osalisele süüle või patuga nõustumisele. Ilmselt ei saa me siin suurte partiid mängida.
Kuidas siis edastada „krdi sportlastele”, et nad nii ei teeks? Kas nad üleüldse saavad aru, millal nad teevad kõigile halba?
Sõnana on „petmine” lihtne, aga nähtusena kasvab kiiresti keeruliseks ja must võib muutuda valgeks. Näiteks kui kehaline rivaalitsemine on sõjapidamise matkimine ja seda kinnitab vähemalt pool sajandit rahvusvahelist sporti, siis kerkib küsimus: kas vaenlast tohib petta? Mis küsimus see on – peab! Kui sport on meelelahutus, siis kas võib seda vaadata kui laval toimuvat mustkunsti? Kliendid maksavad ning lausa nõuavad enda võimalikult põhjalikku tüssamist – saada tüssata lootuses inimvõimete imelisusesse.
Püha Augustinus eristas kaheksat valet, igaüks moraalikaaludele panduna eraldi gravitatsiooniga. Petmine on looduse osa ja Friedrich Nietzsche arvates on aus olemine iseenesest juba luksus, mis baseerub petmisel – paratamatult ja suuresti enesepettusel, sest me ei soovi kõike teada ega saagi igast asjast aimu, ometi veename end ja püüame uskuda nähtusi, mis toetaksid isiklikku „tõest” maailmavaadet. Seda võib pidada osavaks sammuks, millega Nietzsche saavutab ausa inimese staatuse. Olen aus – kuna tunnistan, et petan. Nii me ei jõuagi algusest kaugemale ja kirjapandu on olnud ajaraisk. „Krdi Nietzsche!”
Tegelikult ei ole küsimus üleüldse petmises. Küsimus on usalduses ja aususes. Iga pettus ei kahjusta usaldust, aga mõni röövib sellest suure tüki. Ühiskonnale on usalduse puudumine väga kulukas ja ausus on lihtsalt märk elujõust, umbes nagu isase paabulinnu suled. Ilma tundub küll odavam, aga mitte kauaks. Kasinate sulgedega paabulinnu geenide tee saab lihtsalt otsa. Sport on toitnud avalikkuse soovi demonstreerida ausust inimese võimete ja kaaslaste suhtes. Antakse olümpiavanne ja reklaamitakse fair play kontseptsiooni, olgugi et tegemist on enesepettusega keset küünilist ja õelat maailma. Aga tegelikult vist just selle tõttu! Tõenäoliselt vajame rohkem kui eales varem elumärke aususest.
Kas laseme sellegi võimaluse nüüd käest? „Krdi rehepapid!”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming