Sotsiaalse reaalsuse konstrueerimine 2.0

Kui Berger ja Luckmann toovad välja, et inimestevaheline suhtlus on teadmiste loomise, kasutamise, kinnistamise ja muutmise allikas, siis Couldry ja Hepp rõhutavad infot töötlevate masinate sekkumist.

RAGNE KÕUTS

Eesti keeles äsja ilmunud Bergeri ja Luckmanni klassikaline käsitlus reaalsuse sotsiaalsest konstrueerimisest1 on ajendanud eri ajakirjandusväljaannetes sotsiaalkonstruktivisimi teemadel nii mitmeidki arvamust avaldama. Suurema tähelepanuta on aga jäänud asjaolu, et eelmisel aastal ilmus inglise keeles selle raamatu uudiskäsitlus, nimetaksin seda isegi kui „Berger ja Luckmann 2.0“. Raamat on silmapaistvalt tähtis, sest aja­kohastab fenomenoloogilist käsitlust.

Kaks juba tuntud meediateoreetikut –­ London School of Economicsi professor Nick Couldry ja Bremeni ülikooli professor Andreas Hepp pidasid ühiselt vajalikuks selgitada, milliseid põhimõttelisi muudatusi vajab fenomenoloogiline käsitlus kommunikatsioonimeedia osatähtsuse kasvu tõttu inimeste igapäevaelus. Autorid on veendunud, et elumaailmas2 on vahendatud kogemuse osakaal määratult kasvanud vahetu kogemuse arvelt ning see muudab ka sotsiaalseid teadmisi ja teadmusstruktuure. Selle tõestamiseks on autorid koondanud digiühiskonna kohta tõsiseltvõetava komplekti põnevaid sotsiaalteaduslikke määranguid ning toonud sisse uusi teemasid ja küsimusi, millega sotsiaalteooria võiks tegeleda. Sugugi vähetähtis ei ole raamatust paistev tahe tõsta nüüdisühiskonna käsitlustes pjedestaalile kommunikatsioonitehnoloogia.

 

Kas meedia on sotsiaalteooria keskne kategooria? Couldry ja Heppi teos sisaldab sotsiaalteooriat, millega antakse kommunikatsioonimeediale suur tähtsus. Autorid arvavad, et „sotsiaalteooria, mis ei ole täiendatud meediateooriaga, ei ole seletusvõimeline“ ning nüüdisühiskonda käsitleva sotsiaalteooria ülesanne on selgitada, „kuidas meedia ja sotsiaalne maailm muutuvad vastastikku ja koos“.

Tavapäraselt on meedia- ja kommunikatsiooniteooria kujutanud endast üht kõrvalharu üldise sotsiaalteooria äärealal, omanud üldise sotsiaalteooria seisukohalt pigem marginaalse tähtsuse. Kommunikatsioonimeedia küsimustega ongi tavaliselt tegeletud ühiskondlikku tasandit kõrvale jättes, kuid siiski leidub ka käsitlusi, kus meedia kaudu vaadeldakse ühiskonda ja selle muutumist, nagu nt Herbert Marshall McLuhan.3 Meediateoreetikute vaatepunkti peetakse üldjuhul sotsiaalteooriale liiga kitsaks ja spetsiifiliseks, see liigitatakse keskastmeteooriate hulka. Kommunikatsioonimeediat käsitlevad ka teaduse- ja tehnikauuringud, mille kaasamine üldise sotsiaalteooria õpikutesse on pigem hiline nähtus.4 Mingil määral, muude teemade kõrval, on kommunikatsioonimeedia leidnud käsitlemist teiste üldise sotsiaalteooria autorite, nt Jürgen Habermas, Niklas Luhmann, Pierre Bourdieu ja Michel Foucault’, poolt. Nüüdisteoreetiku tiitlile pretendeeriv kriitiline materialist Margareth Archer, kes tegeleb ühiskondade morfogeneesiga, on samuti näinud digiteerumises olulist tegurit toimuvate protsesside taga. Aga leidub ka kriitikuid, kes ei pea Archerit sotsiaalteoreetikuks.

Seega, kui tahame hinnata, kas Couldry ja Heppi käsitluse puhul on üldse tegemist sotsiaalteooriaga, kas nii meediakeskne teooria on sotsiaalteooria, upuksime lõputusse arutellu selle üle, mis on teooria, milline peab olema teooria ja empiiria vahekord, mida teooria peab suutma korda saata, kellel on õigus teoretiseerida jne. Kui aga fenomenoloogiast kasvanud sotsiaalkonstruktivismi pidada üheks teoreetiliseks maailma seletamise viisiks, siis kindlasti võib ka Couldry ja Heppi raamatule anda oma koha teooria edasiarendamise katsete hulgas.

 

Süvamediatiseerumine. Bergeri ja Luckmanni raamat reaalsuse sotsiaalsest konstrueerimisest on raamat teadmistest, nende kujunemisest ja kasutamisest. Ka sellest, kuidas nende teadmiste toel igapäevaselt toimitakse, teadmisi oma tegemistes üha uuesti taasluuakse ja modifitseeritakse. Siit edasi küsivad Couldry ja Hepp: kas (maailma kohta käivate) teadmiste tekkes ja kasutamises on nüüd midagi seoses ühiskonna kasvava digitaliseerumise või andmestumisega (datafication) muutunud. Kui Berger ja Luckmann toovad välja, et inimestevaheline suhtlus on teadmiste loomise, kasutamise, kinnistamise ja muutmise allikas, siis Couldry ja Hepp rõhutavad infot töötlevate masinate sekkumist sellesse protsessi. Tõlgendustes ja maailmaloomes ei osale enam ainult inimeste loodud teadmus, vaid ka automatiseeritud protsesside oma. Inimeste igapäevategevuse kohta kogutakse tohutul hulgal andmeid ning selles peegelduva komplekssuse töötlemiseks ei ole inimesed enam võimelised, vaid hoopis targad masinad. Couldry ja Hepp toovad välja, et algoritmide abil luuakse uus andmetaristu, mis on uute teadmiste allikas, kuid ühtlasi on see ka struktuur, millele kui objektiivselt olemasolevale maailmale peab inimene end allutama. On toimunud süvamediatiseerumine (deep mediatization): meediatehnoloogiast on saanud inimese igapäevaelu lakkamatult saatev kaaslane ja see määrab suhetes sotsiaalse maailmaga ka inimese maailma tõlgendamise ja kogemuste laadi.

 

Aeg, ruum ja andmed. Couldry ja Hepp põimivad klassikalisse fenomenoloogiasse uusi dimensioone. Nii mitmedki mõtted, mida nad edasi arendavad, on tuttavad juba Alfred Schützi ja teiste fenomenoloogide käsitlustest. Näiteks eristavad nad sarnaselt Schütziga sotsiaalses maailmas dimensioone, millest kaks on tuttavad – aeg ja ruum,5 kuid kolmas nende uudne lisandus – andmed. See on lugejates kindlasti tähelepanu äratav dimensioon, kuid on ka üks rohkem kõhklusi tekitav osa Couldry ja Heppi pakutavast „reaalsuse konstrueerimise mudelist“. Klassikalises fenomenoloogias olid aeg ja ruum peamised, mille alusel inimene oma kogemusi korrastas, ning need olid kõigile ühiskonnaliikmetele ühine korrastuse alus, mille põhjal tekibki abstraheeritud sotsiaalse reaalsuse korrastatus. Kui Couldry ja Hepp toovad sisse andmete mõõte, tekitab see esmapilgul võõristust. Raske on nõustuda, et see on mõõde, mida kasutab inimene oma maailma korrastamiseks (või vähemalt on meil väga keeruline teada nii täpselt, millist osa andmed mõistena inimese mõtteprotsessides mängivad ja kas „andmed“, mida aju töötleb, on samatähenduslik kui need „andmed“, mida meie silmas peame). Ometi ei saa väita, et see väline masin või algoritm, mis andmeid töötleb, sotsiaalse reaalsuse korrastatusse ei sekku.

 

Kategoriseerimine ja dataism. Sellega oleme ilmselt nõus, et määratult on kasvanud inimtegevuse kohta kogutavate andmete hulk, sh nende hulk, mida inimene ise vabatahtlikult enda kohta annab või kogub. Andmeid meie kohta saadakse alates vabatahtlikust pulsikella kasutamisest ja sotsiaalvõrgustikesse saadetavast teabest oma soojamaareisi kohta kuni poolvabatahtliku paljude kliendikaartide kasutamiseni, mis võimaldavad näha meie maitse-eelistusi ja toitumisharjumusi. Couldry ja Hepp juhivad tähelepanu: selleks et kogu infotulv oleks kasutatav – ehkki inimesele endale parema teenuse või kasutamiskogemuse pakkumiseks –, peavad andmeid töötlevad masinad moodustama infokillukestest tervikobjekti, mingi kategooria. Vajalikud on kategooriad, mis aitaksid kogutud andmetest tuua esile tähenduslikke (või lihtsalt omavahel seotud) killukesi. Seega eeldab digiteerimine suuremat kategoriseerimist. Kategoriseerimine on aga juba valikute tegemise protsess – algoritm otsustab, milliseid seoseid tuleb arvesse võtta ja milliseid mitte. Couldry ja Heppi väitel on see igal juhul konstruktsioon, mis mõjutab inimese valikute hulka juba ette.

Couldry ja Hepp eristavad viit moodust, kuidas sotsiaalsest kogemusest abstraheeritud andmed tõlgitakse tagasi sotsiaalsesse praktikasse, s.t kuidas need hakkavad mõjutama seda, mil moel inimesena tegutseme. 1) Andmetega saab korrastada ruumi, nt kellele võimaldatakse kuhugi ligipääs ja kellele mitte, 2) andmed aitavad mõjutada tegevust ja interaktsiooni ajajärgnevuse mõjutamise kaudu, nt ühismeedia meeldetuletus ja üleskutse seda kohe kasutada, 3) identiteedi ja eneseesitluse mõjutamine – kõik tegevused ei sobi mustritesse ja see võib luua olukorra, kus kuvatakse inimese vastuolulisi külgi, 4) luuakse uut kokkukuuluvust ja kollektiive, 5) organisatsioonide ja uute (valitsus-/korporatiivsete) struktuuride loomine.

 

Materialistlik fenomenoloogia. Automatiseeritud andmetöötlus on inimeste igapäevatoimingutest infot ammutav, tagaplaanil toimiv protsess, mis korrastab maailma algoritmide etteantud reeglite kohaselt ning „see ei ole alati tegutsejatele enesestmõistetav, tegutsejatel ei ole selle üle kontrolli ja see siiski mõjutab inimtegutsejaid sügavalt“. Näiteks inimeste mitmesuguseid valikuid või võimalusi avavad või piiravad automaatse andmetöötluse alusel tehtud otsused: postitame majamüügi kuulutuse kinnisvaraportaali, aga me ei saa teada, kes seda kuulutust näeb, või internetist lennukipileteid ostes saame valikuid teha ettemääratud kategooriate vahel valides; fooritsüklit ja ummikus istumise aega reguleerivad automaatselt kogutavad liiklusandmed jne.

 

„Arvutisüsteemide poolt loodud andmed ja info on täna igapäevaelu eeltingimus, see kujutab endast laiemast maailmast tehtud selektsioone.“ Kui võtta autorite määratlus kokku, siis on inimene andnud ära monopoli tõlgendada ja tõlgenduse kaudu luua, nüüd on olukord „kasvavalt ülikompleksne ja osaliselt delegeeritud“. Sotsiaalsed teadmised maailma kohta ei pärine valdavalt inimese enda vaatlusvõimest, vaid osa sellest on inimväline – üks osa sotsiaalse reaalsuse struktuurist lähtub välisest allikast. Tehnoloogia sissetoomisega põhjendavad autorid oma käsitluse nimetamist „materialistlikuks fenomenoloogiaks“. Inimese maailma kogemise viisi mõjutab kommunikatsiooni vahendav tehnoloogia, aga ka igasugune muu tehnoloogia.

 

Kas uus raamat on „Berger ja Luckmann 2.0“? Teemad, mida Couldry ja Hepp lähemalt vaatlevad, on klassikalised fenomenoloogia teemad: identiteet ja selle loomiseks vajalikud ressursid, eneseesitlus, sotsialiseerumine. Sinna tulevad juurde digiühiskonna protsessid: inimese jäetud digijäljed, kvantifitseeritud mina, identiteedi duaalsus jne. Nendega tasub lugejal endal pikemalt tutvuda, sest mõtteainest annavad need omajagu. Väärtuslik on ka see, et autorid on nendesse teemadesse uurijate käsitlustest koondanud olulisimaid ja uusimaid teadmisi.

Couldry ja Hepp kinnitavad, et nende raamat ei ole Bergeri ja Luckmanni teose uuendatud väljalase. Raamatut lugenud kriitikud on kahevahel. Osa arvab, et see on Bergeri ja Luckmanni ideede uus tulek – nt prof Leah Lievrouw väidab seda raamatu tagakaanel. Ka Anthony Giddens kiidab, et „katse tuua sotsiaalteooriasse digiajastu ja meedia on suurepärane teerajamine“. Kriitilistest käsitlustest võib aga esile tuua segaduses oleku ja küsimuse käsitluse uudsusest. Nt hindab Lars Nyre teadusajakirjas New Media & Society 6 raamatut kui uue materialistliku fenomenoloogia käsitlust, mis siiski ei ole tema arvates suutnud küllaldase teravusega tuua välja tehnoloogia, tehisintellekti ja suur­andmete tähendust. Kahtlemata saab suhtuda asetleidvatesse protsessidesse märksa kriitilisemalt, kui seda on teinud Couldry ja Hepp oma raamatus, kuid kui sotsiaalteooria ülesandeks võtta seletamine, mitte kritiseerimine, siis uusi põhjuslikke seoseid avavad autorid küll.

 

1 Peter L. Berger ja Thomas Luckmann, Thomas, Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus. Tlk. K. Pärn, M. Parve ja R. Schults. Tartu, Ilmamaa, 2018 (orig. 1969).

2 Couldry ja Hepp ei kasuta elumaailma (Lebenswelt/lifeworld) mõistet. Nad ei põhjenda, miks nad eelistavad mõistet sotsiaalne maailm (social world).

3 Herbert Marshall McLuhan (1911–1980), Kanada filosoof, kelle töid peetakse meediauuringute alustalaks.

4 Võrgustikuanalüüsi ja toimijavõrgustiku teooria on kaasatud uuematest sotsiaalteooria õpikutest nt Chicago ülikooli väljaandesse: Claudio E. Benzecry, Monika Krause ja Isaac Avid Reed (toim), Social Theory Now. Chicago, The University of Chicago Press, 2017.

5 Kolmas dimensioon on sotsiaalsus – meie igapäevaelus tegutsevad ka teised inimesed, vt Alfred Schütz ja Thomas Luckmann, Strukturen der Lebenswelt. Konstanz, UVK Verlagsgesellschaft mbH, 2003.

6 Nyre, Lars 2017 Book review. new media & society, 20 (2), 835–837, lk 835.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht