Sõnavabadus on vabaduse sõna

Sisulises sõnavabaduses ei seata keskmesse mingit kuju, midagi olevat, vaid see kese peab jääma tühjaks, lahtiseks, avatuks.

MARGUS OTT

Ma olen kuulnud nendest, kes teadmisega teavad,

aga pole kuulnud nendest, kes mitteteadmisega teavad.

聞以有知知者矣，未聞以无知知者也

Zhuangzi „Inimmaailmas“ IV ptk

Järgnevalt räägin eeskätt sõnavabadusest, aga samal moel on käsitletav ka teovabadus.

1. Piirav ja generatiivne

Tüüpiline skeem sõnavabaduse teema esitamiseks on selline: (1) mõtted ja sõnad on igaühel olemas ja loomuldasa neid ka väljendatakse ning (2) ideaalis (või „loodusseisundis“) need väljenduksidki kõik korraga ja pärssimatult, (3) aga praktikas on vajalikud mitmesugused piirangud sellisele ideaalsele piiramatule sõnavabadusele. Näiteks Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 on kirjas: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.“ Siin on (1) punkt implitseeritud, sest selleks et ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni levitada, peavad need eeldatavasti olema eelnevalt olemas. Esimeses lauses on postuleeritud (2) punkt ning järgnevas on loetletud piiravaid momente (3).

Tavapäraselt on peatähelepanu suunatud (2) ja (3) peale ehk küsimustele, kas riigis põhimõtteliselt kehtib sõnavabadus ning olukordadele ja määradele, mil seda täielikku sõnavabadust piiratakse. Teisisõnu, tegemist on peaasjalikult ideaalse sõnavabaduse piiramise küsimusega. Seda ma aga alljärgnevas ei käsitle, vaid pööran peatähelepanu hoopis (1)-le ja (2)-le ehk sellele, kuidas mõtted ja sõnad tekivad ning kuidas nad saaksid olla vabad ja võrdsed.

2. Vormiline ja sisuline sõnavabadus

Vaatame lähemalt, mida õieti tähendab (2) ehk postuleeritud väljenduse vabadus. Puhtvormiliselt tähendaks sõnavabadus siis kõige esmasemal või töötlemata kujul seda, et igaüks saab öelda seda, mida ta mõtleb ning et kõik oleksid selles suhtes võrdsed. Sellisel toorel kujul seda vähegi suuremates ühiskondades ei saa teostada, sest isegi kui lähtepunktis valitseks selline võrdsus, siis see muutuks väga kiiresti ebavõrdseks mitmesuguste sisemiste tegurite mõjul. Need tegurid võivad olla esiteks destruktiivsed ehk lahutavad (nt vihakõne, vaenu õhutamine, pedofiiliaalaste materjalide levitamine¹ jm), kus mingeid gruppe (rahvuse, religiooni, nahavärvi alusel või traumeeritud laste näol) irrutatakse ühiskonnast. Ja teiseks ka konstruktiivsed ehk tihendavad: kui lasta kõigil vabalt ja piiranguteta rääkida, siis saavad sõna proportsionaalselt tublisti rohkem teatud isikurühmad (sümboolselt, majanduslikult jne privilegeeritud gruppide esindajad; koleerilised isikutüübid jne). Toores, töötlemata sõnavabadus on kõrvutatav paljuga, mis kaldub kas laiali lagunema või tsementeerima olemasolevat ebavõrdsust. Need kaks on muidugi omavahel ka seotud: kedagi eraldatakse ühiskonnast enamasti mingi meie-grupi tihendamise nimel ning olemasolevat tsementeeriv ebavõrdsus kaldub nõrgemaid gruppe ühiskonnast võõrandama.

Sellepärast sõnavabadus esinebki alati mingil töödeldud, sisulisemal kujul. Nagu me allpool näeme, ei pea see olema sugugi põhjus sellest mõisteks loobumiseks või seda sorti künismiks, mille järgi Hiinas, Venemaal ja Euroopas „ühtmoodi“ sõnavabadust piiratavat. Mu eesmärk on just nimelt näidata, et siin on olulisi erinevusi. Kui nüüd piiratakse nimetatud destruktiivseid väljajätmisi ja mahendatakse konstruktiivseid iseeneslikke ebavõrdsustumisi, siis see aitab kaasa just nimelt sellele, et saavutataks kõigi ühiskonnaliikmete tegelik võrdsus, või vähemasti sinnapoole liigutaks. Siin tuleb sisse uus mõõde: võrdsust (väljendusvabaduse osas) ei pea võtma üksnes mehaaniliselt, vormiliselt ja kõrvutavalt, vaid seda võib võtta ka sisuliselt ja läbilõikeliselt. Esimeses on võrdne olijad ühesugused, aga teises mitte. Kõrvutuslik võrdsus on illusoorne ses mõttes, et isegi kui oletada mõnd hüpoteetilist lähtekohta, kus see kehtiks, siis nagu öeldud, see muutuks ebavõrdseks ja laguneks otsekohe. Võrdsuse hoidmiseks tuleb seda taasluua ja ebavõrdsuskalduvust mahendada. Selleks et kõik inimesed saaksid tegelikult, konkreetselt rakendada oma sõnavabadust (või tegutsemise puhul, oma teovabadust), peavad olema loodud tingimused, kus nad saavad oma võimed maksimaalselt välja arendada – et neile oleks tagatud vähemasti elatusmiinimum ja ligipääs haridusele, meditsiinile ning et neil oleks koht, kus rääkida ja tegutseda. Selleks tuleb mõningal määral piirata killustavaid tendentse (ehkki mis määrani – see on poleemikaobjekt ja peab selleks pidevalt ka jääma) ja klombistavaid kalduvusi. Toore sõnavabaduse küpsetamisega ehk töötlemisega ühest küljest ühiskond lõimitakse tugevamini kokku (ollakse inklusiivsed mitmesuguste vähemuste suhtes, kusjuures selline sisemuse kaudu käiv ühendus on tugevam kui pelgalt välistamise kaudu saavutatav grupisidusus või -kuulekus²) ning teisest küljest eristatakse peenemalt, kuivõrd ei loe enam varasemad rohmakamad eristused (mees-naine, rikas-vaene, hetero-homo jne), vaid välja saavad tulla individuaalsemad erinevused ja mitmekesisemad nüansid.

Seda ei saa teha üksnes seaduste ja välise sunniga, vaid see peab olema suurel määral internaliseeritud, sest seadusega ettenähtud piirangud sõnavabadusele (viha õhutamine jne) on funktsionaalsed ainult siis, kui valdava osa ajast neid nagunii ja iseenesest järgitakse. Kui neid peaaegu üldse ei järgita, siis oleks vastav seadus toimetu ja seda poleks võimalik jõustada. Töödeldud sõnavabadus tähendab seda, et ma arvestan teise inimesega, teise inimesega, tema kui subjektiga (s.t mitte pelgalt kui objektiga minu ihade teenistuses). Ühiskondliku sõnavabadusprotsessi käigus peaks see teiste endassevõtmine (ja endast distantseerumine või enda laiendamine) dialektiliselt viima peenemate ja mitmekesisemate üksteisega suhestumise viisideni. Seadused ja sund peaksid sellele lihtsalt kaasa aitama, vältima tagasilangust teatavalt tasandilt. Ilma nendeta võib ka too internaliseering nõrgeneda.

3. Paternalistlik ja vaba sõna

Ka mõne ühiskondlikus plaanis klombistava retoorika eesmärk on kvalitatiivne selektsioon, näiteks teatavatel religioossetel agendadel.³ Nendesse on sisestatud sellised mõisted nagu Jumal, Buddha vms kui ülim väärtus ja kõigi väärtuste garantii, üleloomulik instants kui kõige loomuliku alus – ning võib väita, et selline retoorika sihib samuti tugevamat lõimimist ja peenemat eristumist ehk ühiskondliku väe kasvu ja keerustumist, nagu eespool oli mainitud sisulise sõnavabaduse kohta. Nende raames saab väita, et suur hulk inimesi elab valesti ja neid on vaja õigele teele juhatada; nende enesetaju on rikutud ja nad ei tea, mis on neile tõeliselt hea. Isegi kui nad ei ole andunud otseselt enesehävituslikele kirgedele nagu joomarlus, narkomaania, hasartmäng vms ja nende elu on pealtnäha laitmatu ja tervislik, puudub ometi nende elus sügavam mõte ja mõõde – mida üks või teine religioon püüakski neile pakkuda.

Ma ei hakka vaidlustama seda, et teatud piires ja teatud ühiskonnasegmendis see võibki niimoodi toimida (s.t mu eesmärk pole, et religioon maa pealt kaoks ja ma ei unista, et saaks hakkama saada ideoloogiateta), aga probleemid algavad sellest, kui seda religioosset arusaama üritatakse rakendada ühiskonna tervikule või kui teatav ideoloogia anastab liiga laialt ühiskondliku diskursuse välja. Nüüd tuleb välja oluline erinevus sellest, mida ma siin kirjutises sihin. Kui ma enne eristasin sisulist sõnavabadust pelgalt vormilisest ja mehaanilisest sõnavabadusest, siis nüüd ma eristan kaht erinevat sisulist sõnavabadust. Kui enne püüdsin vältida pelka formalismi, siis nüüd tahan vältida paternalismi. Nimelt on väga oluline vahe selles, mil viisil ja mida silmas pidades seda sisulist selektsiooni teostatakse. Sellises paternalistlikus versioonis, millisena religioosset agendat võidakse välja pakkuda, on selektsiooni aluseks üks teatav visioon (kristlik, budistlik, islamistlik …) ning selle aluseks on teatavad mõisted (Jumal, virgumine, Allah …) kui kõrgeimad väärtused. Isegi kui oletada, et see avab pelgalt vormilise sõnavabadusega võrreldes sügavama sõnamisruumi, siis jääb see ikkagi piiratuks ja äramääratuks nendesamade kunagi antud vormide ja mõistetega, imaginaar-sümboolsete konstruktsioonidega (patt, Jumal, loomus, sansaara jne).⁴ See kuju – ükskõik kui ülevaks ja kalliks seda ka ei peetaks – on ikkagi üks kuju ja sellele rakendatakse kõige kujulisega seotud piiranguid. Ja isegi kui see võimaldaks vormilise sõnavabadusega võrreldes laienemist, siis tegelikult lihtsalt laiendatakse puuri ning tööle rakendatakse uued välistamise ja klombistamise – repressiooni – mehhanismid.⁵

Nüüd selles sisulises sõnavabaduses, mille ma siin välja pakun, oleks põhimõtteliselt teistmoodi: siin ei seata ühiselu keskmesse mingit kuju, midagi olevat, vaid see kese peab jääma tühjaks, lahtiseks, avatuks. See on nagu demokraatliku võimude lahususega: ühiskondliku võimuvälja tipus ei trooni üks, ühetine figuur, vaid võim on olemuslikult jagunenud, lahutatud – ja isegi mitte ainult seadusandlik-täidesaatev kohtuvõim, vaid ka palju mikroskoopilisemate tasanditeni välja, kus peaksid toimima mitmesugused võimude tasakaalustamise mehhanismid. Nõnda ka sõnavabaduse keskmes ei saa olla ühtki sõna ega kontseptsiooni, sest need kohe hakkaksid töötama vastu sisulisele sõnavabadusele, asuksid eraldama ja klombistama. Sõnavabaduse keskmes ei saa olla midagi muud kui vabadus ehk teisisõnu: sõnavabadus on vabaduse sõna, kui vabadus üha enam pääseb sõnasse.

4. Olla ja tulla laskmine

Mida see tähendab, et vabadus pääseb sõnasse? See tähendab konkreetsemat ja adekvaatsemat tegutsemist tegelikkuses ning tegelikkuse adekvaatsemat tajumist ja väljendamist, või õigemini, see on mehhanism selle adekvaatsuse kasvatamiseks. Nii mehaaniline kui ka paternalistlik sõnavabadus on abstraktsed, tegelikkusele pealesurutud sümboolsed-imaginaarsed konstruktsioonid, kus on liiga lohvakad ja suured mõisted, mis ei sobi maailmaga kokku ning lihtsustavad seda. Mehaaniline sõnavabadus on olemuselt ebastabiilne ning paternalistlik sõnavabadus pärsib ühiskondlikku elu sellega, et selles on teada, mis on „hea“ ja kuidas peab käituma. Sõnavabadus, mis on vabaduse sõna, aga nõuab just nimelt seda, et me ei tea, mis on hea ja kuidas peab käituma, aga et me liigume ühises dialektilises protsessis sinnapoole, et seda järele uurida, või õigemini, et lasta sel esile tulla. Kui paternalismis on tõde ette teada, siis vabadussõna laseb tõel esile tulla. See on positiivne teadmatus, teadmatus kui teadmise pinnas ja võimaldaja (vrd Zhuangzi motot teksti alguses). Muidu on nii, et teadmine kui ontiline antus peatab teadmise kui ontoloogilise protsessi. Vabaduse sõna ei tähenda sugugi suvalisust – vastupidi, pigem võib väita, et abstraktsed paternalistlikud kontseptsioonid on alati suvalised (pole võimalik põhjendada, miks on omaks võetud üks või teine) – vaid just tegelikkuse liigenduste täpsemat tunnetamist. Neil lastakse esile tulla, nad saavad vabaks.

Ei vormilises⁶ ega paternalistlikus sõnavabaduses pole ajal mingit rolli, vaid nad jäävad mehaaniliseks (vastavalt välise ja sisemise mehhanismiga), s.t nendel protsessidel pole omaenese kestust, mille käigus saaks tekkida midagi uut. Vormilise sõnavabaduse puhul me tegeleme üksnes tagajärgedega, tulekustutamisega, piirangute sätestamisega. Tõsi küll, küsides, mille alusel me neid piire paika paneme, peame järele mõtlema ja pidama ühiskondlikku diskussiooni, mille käigus võime liikuda juba ka sõna ja mõtte generatiivse aspekti juurde, vabaduse sõna poole. Paternalismis on lood teatud mõttes halvemad, sest siin on see alus juba antud (onto-teoloogilise metafüüsikana) ning seda tuleb vaid maailmas realiseerida. See realiseerimine ega dialoog ei saa sünnitada midagi positiivselt uut ega olulist: sätestatud ideedesüsteemi tuleb lihtsalt võimalikult tõetruult teostada (ehkki see iial ei küündi päriselt nonde ideaalideni) ning dialoogipartnerid peavad su süsteemi elemendid võimalikult täielikult üle võtma. Kättejõudmise väge mõistetakse siin käesoleva terminites, sümbool-imaginaarse süsteemina. See aga tähendab, et ehitatakse müür oma teadvuse (sümbool-imaginaarse) ja teadvustamatuse (reaalse) ning enda ja teiste inimeste vahele (kusjuures need kaks – barjäär endas ja teistega – on ilmselt omavahel seotud) ning kaob kontakt oma psüühika ja looduse vägedega.

Vabaduse sõnas aga on ajaline kulgemine keskne ja olemuslik ning väe ja käesoleva vahele ei ole ehitatud ületamatuid müüre. Vabaduse sõnamine on kontaktis teda kandva hingusega, vungiga ning kui me laseme sellel olla ega tõrju seda välja, siis me hakkame taipama selle hinguse loomupäraseid liigendusi ehk soonestikku.⁷ Siis me mõistame õige pea, et see hingus ja soonestik põimuvad läbi teiste inimeste ja olendite hinguse ja soonestikuga ning et endal olla laskmine (endasse barjääride mitteehitamine) tähendab ka kõikidel teistel inimestel ja asjadel olla laskmist (barjääri kadumist enda ja teiste vahelt). See ei tähendaks mingit umbmäärasust ja ühetaolisust, sest valikud ja eelistused jäävad, ainult et ülenenud kujul – ma mõistan ennast nüüd kontekstis ja arvestan kogu olevaga. Seda saab teha aga ainult siis, kui pidada silmas oleva allikat, olemist, väge – tühja kohta, välu, vabadust. Ja lasta sel väljenduda, vabalt sõnada. Ning hoiduda fetišeerimast ja iidoliks tegemast mis tahes asju või mõisteid, olgu selleks jumal, riigivanem või miski muu. Ses mõttes, kui ma ütlen, et sõnavabadus on vabaduse sõna, siis vabadus ei ole midagi antut, see pole tavaline sõna, vaid see on tundmatuse tähistaja – mis ometi nõuab, et me seda tundma õpiksime, et me seda probleemi lahendaksime. Muide, eks elav Jumal (kes pole barjääride taga) ole samuti loodimatu, mysterium tremendum.

5. Erinevused

Vabaduse sõna ei tähenda homogeensust ja ühetaolisust, vaid selles eristuvad mitmed sõnavabaduse kihid ja moodulid. See ei tähenda eristuste nivelleerumist – nii et näiteks monumendi rajamisel oleksid kunstniku ja kindrali seisukohad võrdse jõuga. See ei tähenda ekspertiisi alaväärtustamist, vaid just eristuste peenenemist ja selliste kohtade tekitamist, kus kehtivad mitmesugused alamsüsteemid ja alamreeglid, nt monumendi rajamisel ei lasta otsustada mitte kindralil, vaid kunstnikul. See on näide, kuidas sõnavabadus ei tähenda säärsaapaga teadlase lauale koputamist, vaid vastupidi, suurel määral kirjutamata ja omandatud, ehkki jätkuvalt diskuteeritud ja vaidlustatud asjatundlikkuse respekteerimist. See on üldine kriteerium: selleks et me saaksime võrdselt väljenduda, tuleb lasta meil eristuda, hoides lõimitust. Ja lõimitust tuleb hoida eristatuna. Kui teadlastelt ja kunstnikelt nõuti Nõukogude Liidus ja Mao ajastu Hiinas suuremat rahvalikkust, siis sellega kustutati erinevusi ja lõimimine muutus seeläbi nõrgemaks. Eksperdid peavad muidugi olema (olgu vahetult või teiste vahelülide kaudu) ühiskonnakehandi ja ülddiskursusega lõimitud, kuid nende populaardiskursusel on jõudu ainult siis, kui selle taga on eriteadmised.

Nii et kui alguses mainisin ebavõrdsuse mahendamist ning nüüd erinevuste hoidmist, siis on kummalgi juhul tegemist ise asjaga; meeste-naiste palgalõhe ja asjatundlikkus on eri tüüpi ebavõrdsus või erinevused. Esimesel juhul ebavõrdsus on antud ja allutab sind endale, teeb sind oma kategooriale vastavaks, tühistades individuaalseid erinevusi. Teisel juhul aga erinevus on su enese tegemise ja pühendumise vili, milleni sa jõuad ning mis just avab (heal juhul) su individuaalseid võimeid ja eripära – ja selle käigus ühiskonna mitmekesisus ja vägi kasvavad.

Kuid kas pole vabadusesõna ise samuti üks ontiline idee, ideoloogia? Eks ongi – ontilisust ja esikülgsust ei saa kõrvaldada, kõrvaldamata ideed. Kuid võib-olla on sõnal ja sõnal siiski vahe – üks õõnestab iseennast juba oma struktuuri poolest, oma eksplitsiitses väljenduses. Too vabadus või tühjus, mis sõna saab, pole ette antud, vaid see on kujunemises, muundumises juba oma määratluse poolest. Sealjuures see muundumine ei ole ka suvaline ega pelgalt voluntaristlik, vaid käib mingi hingusega ja mingeid soonestikke pidi, nii et hingus võimendub ja soonestikud võtavad varjundeid ning moodustavad mitmesuguseid sümbioose ja ühendusi isendite vahel. Eks sedagi saa muuta klombiks, aga ta avaldab sellele vastupanu. Seevastu paternalistlik ideoloogia ei õõnesta end, vaid vastupidi, püüab ennast kindlustada, rajada kindlaid aluseid ja vundamente, täis toppida lekkekohti. Mõnda aega ta püsib, aga siis vältimatult laguneb, sest ajahammas pureb kindlaimadki kindlused. Tõsi, selle kindluse asemele rajatakse peagi uus, väidetavasti sama igavene. Paternalism ei kao kuhugi – ei tohi lihtsalt selle lõksu langeda.

Sõnavabadusel kui vabaduse sõnal on oma loogika, omad kalduvused ja nõudmised. See pöörab tähelepanu eeskätt sõnamise generatiivsele elemendile ning paneb meid väljendust nüansseerima, mõtet ja sõna vabastama. Just tänu sellele, et tema keskmes ei ole ühtki olevat asja ega mõistet, vaid ta hoopis sulatab asju ja mõisteid üles, toob neid kokkupuutesse neid tootva väega. Asjad ja mõisted on kõrvutuvad, aga vägi on läbistuv, mida lahti voltides see kõrvutuv on kätte toodud. Sõnavabadus kui vabaduse sõna toob meid reaalselt kokku ka teiste inimeste ja olenditega, ning selles läbikäimises me sulatame üles üksteise tahkusid, saame taas paindlikumaks ja varjundirohkemaks, oleme paremini kokkupuutes enda ja teise hingusega ja avastame enda ja teise soonestiku peensusi, loome erinevusi ja eristumisi. Nüüd, selleks et välja saaksid tulla peenemad, kestlikumad ja lõimitumad erinevused, on vaja mahendada rohmakat, jätkusuutmatut ja irrutavat ebavõrdsust.

1 Viimaste puhul pean destruktiivsuse all eeskätt silmas lapsele tekitatavat traumat, millega need materjalid saadud on. Ja nende levitamine on destruktiivne ses mõttes, et õhutab uuele vägivallale laste peal, et seda sorti materjali hankida.

2 Vt Mart Kangur „Selts ja üksindus: kaks kollektiivi“, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=210 (25.II 2015).

3 Siin on muidugi pidevuslik üleminek tugeva afektiivse laenguga religioossetelt agendadelt teistele ideoloogiatele ja lõpuks intellektuaalse seisukohani, kus afektiivne seos on nõrk.

4 Heideggeri terminites oleks see metafüüsika, onto-teoloogia, olemise taandamine olevale, olemisunustus. On ütlematagi selge, et selle küsimusega on ka nimetatud pärimustes tegeletud ja leiutatud viise selle probleemi ületamiseks, kuid see pole enam ühiskondlik-poliitiline, vaid filosoofilis-religioosne teema.

5 Religioon annab vahendid nii vägevnemiseks kui ka sallimatuseks, ja tal on alati mõlemad küljed. See peab jääma erasfääri. Siin tekstis tegelen ma üksnes avaliku poliitilise sfääriga.

6 Puhast vormilist sõnavabadust muidugi ei eksisteeri; ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes räägitakse mitmel korral ühiskondlikust diskussioonist, vajadustest ja väärtustest selle teostamisel.

7 Hingus (qi 氣) ja soonestik (li 理) on Hiina Songi ajastu (960–1279) konfutsiaanide kulgemisõpetuse (daoxue 道學) kaks põhilist mõistet.