Sohitegu kui strateegia

Kui laialt on petmine kui strateegia looduses levinud ning kas, lähtuvalt evolutsioonilistest arusaamadest, on kuidagi võimalik sohitegemist vähendada?

TUUL SEPP

Uus eestikeelne nimetus:  tänu artikli autori päringule, mis võiks olla Lepomis macrochirus’e eestikeelne vaste, pakkus kalade nomenklatuuri komisjon ametlikuks liigi nimetuseks välja „sinilõpuseline päikeseahven“.  Iseloomulik  tunnus, mille järgi seda päikeseahvenat teistes keeltes nimetatakse, on tumesinine kõrvakujuline lõpuskaane väljakasv (blue gill või blue ear).

Uus eestikeelne nimetus:
tänu artikli autori päringule, mis võiks olla Lepomis macrochirus’e eestikeelne vaste, pakkus kalade nomenklatuuri komisjon ametlikuks liigi nimetuseks välja „sinilõpuseline päikeseahven“.
Iseloomulik tunnus, mille järgi seda päikeseahvenat teistes keeltes nimetatakse, on tumesinine kõrvakujuline lõpuskaane väljakasv (blue gill või blue ear).

Wikipedia

Maailma ühe populaarsema kaardimängu bridži ringkondi on viimasel ajal tabanud vapustused. Videoülesvõtete abil on kindlaks tehtud, et nii mõnigi maailma tippu jõudnud paar vahetab mängu ajal omavahel keelatud signaale, lihtsamalt öeldes, teeb sohki. 2014. aastal jäid köhatussignaalidega vahele Saksamaa koondislased, mõlemad lugupeetud ja hinnatud arstid. Köhivad doktorid, nagu nad on nüüd bridžimängijate hulgas tuntuks saanud, on vaid kõigest jäämäe tipp. 2015. aasta sügisel kukkusid valemängijana sisse Iisraeli esindajad, noorema põlvkonna kõige andekamateks mängijateks peetud ning maailma tippturniire võitnud noormehed, kelle valesignaalid põhinesid muuhulgas jaotuskarbi asukoha muutmisel laual. Järgnes aga veel hullem: tõendeid leiti ka maailma esipaari, Itaalia tippmängijate, kes viimastel aastatel olid ostetud esindama Monaco koondist, sohitegemise kohta. Need paljastused näitavad, et härrasmeeste mänguks peetavas bridžis on petmine ilmselt vägagi levinud nähtus, eriti kõrgtasemel, kus on väga suured rahalised auhinnad.

Muidugi ei ole bridž ainuke spordiala, kus sohitegu ette tuleb. Igal spordialal on oma must nimekiri petturitest, olgu nendeks siis dopingutarvitajad (viimaseks vahelejääjaks on kümme aastat paarinädalaseks kuuriks mõeldud südamerohtu tarvitanud Maria Šarapova), keelatud abivahendite kasutajad (mootor jalgrattas!) või lubamatute mänguvõtete rakendajad (Diego Maradona ja „Jumala käsi“). See nimekiri ei piirdu sportlastega, näiteid võib leida igalt elualalt. Ka teadlased pole mingi erand: viimasel ajal on palju kirjutatud oma teadusliku CV „tugevdamisest“ kahtlase väärtusega teaduspublikatsioonide avaldamisega rämpsajakirjades. Kui sohitegu on niivõrd levinud inimliigil esinev nähtus, peab see olema evolutsiooni käigus välja kujunenud strateegia. Selliseid kohastumusi on lihtsam mõista ja analüüsida, kui laiendada oma vaatenurka inimliigilt ka teistele liikidele.

Kulukad signaalid

Sohitegemist on leida kõigil eluslooduse tasemetel. Isegi meie genoomide sees on isekad geneetilised elemendid, mis pettuse abil end teiste geenide arvelt juurde toodavad. Viirused ja bakterid kasutavad pettust, et immuunsüsteem üle kavaldada, vältida äratundmist ja hävitamist. Kiskjad peidavad end saakloomade eest ning meelitavad neid pettusega lähenema, saakloomad püüavad kiskjaid petta varjevärvuse või mürgiste loomade välimuse jäljendamisega. Kõik liikidevahelised ja -sisesed suhted on pettusega haavatavad ja sohistrateegiad on alati pettuse tuvastamise süsteemidest sammukese ees.1 Kui looduses on uus sohistrateegia välja kujunenud, on see haruldane ning selle vastu puudub kaitse. See viib petustrateegia kiire levikuni. Mida laiemalt uus strateegia levib, seda suurem on surve vastustrateegia väljaarenemisele ning lõpuks kaotab see sohistrateegia tähtsuse. Samal ajal on kõik süsteemid kaitsetud üha uute trikkide ees.

Et sohitegemist mõista, tuleb alustuseks leida vastus küsimusele, kuidas tagatakse organismidevahelises suhtluses ausus. Aususe tagamiseks on teoreetiliselt parim lahendus vorst vorsti vastu (tit-for-tat) strateegia: esimesel kokkupuutel ole aus, järgmine kord käitu nii, nagu vastaspool eelmine kord käitus. Petmine saab seega järgnevatel kokkupuudetel karistatud. Seega on tõenäosus põgusal kokkupuutel petta saada oluliselt suurem kui pikaajalise suhtluse käigus.

Suhtlus toimub looduses signaalide vahetamise kaudu. Signaliseerimist leidub looduses kõikjal alates bakterite üksteisele saadetud molekulaarsetest sõnumitest ja lõpetades linnulauluga. Suguliste signaalide abil leitakse parim partner sigimiseks, ähvardussignaalide abil välditakse konfliktis vigasaamist, molekulaarsete signaalide abil eristatakse omasid võõrastest. Kõigi nende näidete puhul tundub, et kasu signaaliga petmisest on väga suur. Näiteks võib vilets isend saada petusignaali abil sigimisvõimaluse või põgenema ajada endast tugevama vastase. Signaali aususe tagamine on üks kesksemaid küsimusi organismide omavahelise suhtluse uurimisel. Kui puuduks signaali aususe tagamise mehhanism, muutuks signaal evolutsiooni käigus kiiresti kasutuks ja kaoks.2

Signaali aususe küsimus on klassikaline näide teaduse arengut edasi viiva vastuseisu kohta väga andekate inimeste vahel. Evolutsioonilise mänguteooria isa, geneetik ja bioteoreetik John Maynard Smith käsitles läinud sajandi 60.–70. aastatel signaali aususe küsimust matemaatiliste mudelite abil. Iisraeli evolutsioonibioloog Amotz Zahavi aga selgitas 1970. aastate keskpaigas oma teooriat signaalide aususe tagamise kohta verbaalselt, tuues arvukalt näiteid olukordadest looduses, kus vaid kõige kvaliteetsemad isendid suudavad maksta signaali kõrget hinda (nn kuluka signaliseerimise ehk händikäpsignaalide hüpotees). Kuna Zahavi ei esitanud koos oma ideedega neid kinnitavat matemaatilist mudelit, põlgas Maynard Smith ning tema autoriteedile tuginedes ka enamik ülejäänud teadlaskonnast Zahavi idee ära.3 Alles 1980. aastate lõpus avaldatud tööde tõttu, kus tõepoolest matemaatiliste mudelitega suudeti ära tõestada kulukate signaalide kui mänguteoreetilise strateegia esinemine, muutis Maynard Smith meelt ning avaldas kahetsust, et tema suure mõjukuse tõttu ja eksiarvamuse tagajärjel lükati teadusmaailmas edasi kulukate signaalide printsiibi tunnustamine.

Kuluka signaliseerimise kohaselt tagab signaali aususe see, kui signaali saatmise eest makstakse kõrget hinda. Näiteks on isaslindude kirju sulestik või vali laul aus signaal linnu kvaliteedist, sest see raskendab peitumist kiskjate eest ning on energeetiliselt kulukas. Selliseid signaale on raske petta, sest madala kvaliteediga isendil ei ole ressursse kirju sulestiku tootmiseks, valjusti laulmiseks ning jõudu ligimeelitatud kiskjate eest pagemiseks.

Ühe viimase osana oma suurest panusest loomade käitumise uurimisse avaldaski Maynard Smith 2003. aastal mänguteoreetilise mudeli, mis põhineb Zahavi kulukate signaalide printsiibil.4 Seda Sir Philip Sidney mängu nime kandvat mudelit on kasutatud peamiselt linnupoegade mangumiskäitumise seletamisel. Sir Philip Sidney oli XVI sajandi inglise luuletaja ja sõdur, kes langes lahinguväljal. Legendi järgi olevat ta viimastel eluhetkedel ulatanud oma veepudeli kõrval lamavale haavatud sõdurile, lausudes: „Sinu vajadus on veel suurem kui minu.“ (Thy necessity is yet greater than mine.). Kuidas saab aga sõdur Sir Philipile märku anda oma suuremast vajadusest? Maynard Smithi mudeli järgi on see võimalik siis, kui vajadusest signaliseerimine on sõdurile kulukas ning seetõttu saab Sir Philip Sidney järeldada, et signaal on aus. Näiteks peab sõdur kuuldavale tooma veenva surmaeelse korina. Muidugi peab Sir Philip Sidney olema sõduriga suguluses, et mudel evolutsioonilises plaanis üldse töötada saaks (sugulus on tegurina matemaatilises mudelis sees). Kui vaadelda analoogiana linnupoegade mangumiskäitumist, siis peab toidumangumine olema aus signaal linnupoja toiduvajaduse kohta, et vanemad paneksid toidu suhu just sellele pojale, kellel seda parajasti kõige rohkem vaja läheb. Kui mangumine ei oleks pojale kulukas ja väsitav, siis oleks poegadel väga lihtne teha sohki ja nõuda endale välja suurem portsjon, kui hädapärast vaja on.

Võtame vaatluse alla ähvardussignaalid, näiteks kassi kähisemine, küürutõmbamine ja karvade turriajamine. Kui sellisel käitumisel puuduks igasugune seos kassi valmisolekuga võitlusse astuda (maksta kähisemise hinda), ei oleks konkurendil üldse mingit põhjust signaali tähele panna ning ründamise tõenäosus ei muutuks sõltuvalt sellest, kas kass ähvardab või mitte. Ähvardussignaalid on looduses väga laialt levinud, mis viitab, et enamasti kannavad need endas usaldusväärset infot ähvardaja tugevuse kohta. Kui konflikti sattunu arsenalis on kolm valikut – „põgene“, „ähvarda ja põgene vaid vajaduse korral“ ja „ründa“ –, peab teisel versioonil olema selgelt eristatav kasu (mõnikord õnnestub konflikt nii võita) ja hind (mõnikord järgneb ähvardamisele võitlus).

Pandad on tuntud oma äärmiselt vähese sugutungi poolest ning on osaliselt seetõttu suures väljasuremisohus. Pildil emane panda Bai Yun San Diego loomaaias Californias. Bai Yun on vangistuse saanud juba viie pandapoja emaks.

Pandad on tuntud oma äärmiselt vähese sugutungi poolest ning on osaliselt seetõttu suures väljasuremisohus. Pildil emane panda Bai Yun San Diego loomaaias Californias. Bai Yun on vangistuse saanud juba viie pandapoja emaks.

Wikipedia

Kuna ähvardamine võib siiski kutsuda esile vastase vihase rünnaku, tasub ähvardussignaaliga bluffimine sohistrateegiana ära vaid äärmuslikes olukordades, kus tõesti muud valikut ei ole. Seda on uuritud näiteks lõugjalaliste, troopilistes madalmeredes elavate omapärase välimusega röövvähkide peal.5 Mänguteooria ennustab, et territooriumi kaitsjad võtavad ähvarduspoosi sisse siis, kui nad on väga tugevad (tõenäosus kokkupõrkes kaotada on väike) või siis, kui nad on väga nõrgad (nagunii ei ole midagi kaotada, äkki läheb bluff läbi). Keskmise tugevusega territooriumihoidjad ei ähvarda, kuna kaotamise hind kaalub üles sissetungija ärritamisest saadava kasu.

Pettuse tuvastamise hind

Pettusel on alati kaks poolt – petja ja petetav. Petja eesmärk on leida meetod signaali hinna maksmata jätmiseks, teise poole eesmärk on loomulikult pettus läbi näha, eristades ausaid signaale võltssignaalidest. Nagu ikka üksteise vastu töötavate osaliste puhul, kujuneb sellises olukorras välja evolutsiooniline võidurelvastumine, mis viib üha keerukamate, raskemini võltsitavate signaalide kujunemisele. Võib kujutleda, et nii kujunevad lõpuks välja signaalid, mida on võimatu petta, kuid nii see ei ole. Oluline tegur, mida tuleb signaaltunnuste evolutsioonilisel väljakujunemisel arvesse võtta, on signaali hindaja aeg ja energia, mis ta kulutab aususe tuvastamisele.6 Kui signaliseerija aususe põhjalik hindamine on kulukas või riskantne, tasub hindajal leppida odavamate, vähem usaldusväärsete kvaliteedinäitajatega, mida on ka lihtsam petta. Sellised põhimõtteliselt võltsitavad signaalid ongi looduses väga levinud. Sohitegemine jääb sellisel juhul arvestavaks strateegiaks, kuid selle esinemissagedust piiratakse signaali aususe aeg-ajalt hindamisega.

Sagedusest sõltuva sohitegemise huvitav näide on Aafrika liblikatel esinev mimikrisüsteem, kus üks lindudele söödav ja maitsev liblikaliik on suuteline välimuselt jäljendama viit mürgist liblikaliiki (1). Mimeetilise liigi emased võivad muneda viit sorti mune, millest igaühest kasvab erinevat mürgist liiki meenutav liblikas. Igat sorti jäljendajate osakaalu piiratakse aga loodusliku valiku abil: kui maitsvaid pettureid saab liiga palju, ei mõju hoiatusvärvus enam lindudele pelutavalt. Sohitegemine on läbi nähtud.

Pettuse tuvastamise hinna mõistmiseks võtame vaatluse alla artikli alguses toodud näited. Bridžimängus on pettust tuvastada kaunis keeruline ning enne mängu videosalvestiste kasutuselevõttu oli see peaaegu võimatu. Mängijad on mängu ajal keskendunud mõttetööle, neil ei jagu aega ja energiat vastaste eelnevalt kokku lepitud köhatuste või paberikrabistamise tähelepanemiseks. Ka videosalvestiste põhjal oli pettuse tuvastamine tohutu töö. Selle muutis võimalikuks vaid ühisloome (crowd-sourcing): tipptasemel sohitegijate vahelevõtmiseks analüüsisid paljud inimesed läbi kümneid, isegi sadu tunde videoülesvõtteid. Seega on sohitegemise tuvastamine kulukas ning tipptasemest allpool ei olegi mõtet sellega tegelda. Tuleb vaid loota, et sohitegijate osakaal bridžimängijate hulgas on küllalt väike, ja hirm, kuigi ebatõenäolise, sissekukkumise ees hoiab neid tagasi. Dopingutarvitajate puhul on samuti näha klassikalist võidurelvastumist, kus dopingutarvitajad on alati dopinguküttidest sammukese ees ning kõigi petjate vahelevõtmise kõrge hind muudab sohitegemise spordi paratamatuks osaks.

Samuti on olukordi, kus liiga suur pettusetundlikkus võib hindajale kalliks maksma minna. Kui näiteks immuunsüsteem on liialt usin sissetungijate ründamisel, võidakse ohtlikuks pidada ka ohutuid objekte ja välja kujunevad allergiad. Hea näide liigse ettevaatlikkuse hinnast on ka paarilise valik sugulisel sigimisel. Suur sugutung on looduslikus valikus (eelkõige isastel) väga soositud tunnus, liigselt valivate isendite geenid ei suuda valimatu sugulise agaruse geenidega konkureerida. Näiteks pandad, kes on tuntud oma äärmiselt vähese sugutungi poolest, on osaliselt seetõttu suures väljasuremisohus (pandade kunstlikud paljundusprogrammid ei kipu õnnestuma). Kõigile tuttavad sinikaelpardid on eriti silmapaistvad oma vähese valivuse poolest – teadaolevalt võivad nad hübriide anda koguni ligi 70 linnuliigiga, sealhulgas peaaegu kõikide partide ja isegi mõnede hanedega. Selline valimatus loob aga väga viljaka pinnase sohistrateegiate kujunemiseks (1). Ka orhideed, näiteks kärbesõis, kasutavad ära isasputukate sugutungi, meelitades emasputukale sarnanevate õitega isasputuka endaga paarituma, tagades nii tolmeldamise.

Võib arvata, et vastassugupoole usaldusväärne eristamine on kõikidel liikidel lihtne. Ometi leidub looduses arvukalt näiteid liikidest, kus üheks sigimisstrateegiaks on vastassugupoole teesklemine. Väga levinud pettusevormiks on territoriaalsete isaste kõrval esinevad käitumiselt või välimuselt emastega sarnanevad isased, kes kaitstava territooriumi servi pidi hiilivad ning lähenevate emaslindudega salamahti paarituda püüavad. Samasugust strateegiat kasutavaid isasloomi leidub nii linnu-, konna- kui ka kalaliikidel. Klassikaline näide on sinilõpuseline päikeseahven Lepomis macrochirus, kelle emastega sarnanevad isased otsivad välja territoriaalsed isased, lubavad neil endaga sõbrustada ja kosjarituaale korraldada ning tõelise emase ilmudes on juba õiges kohas, et aidata territoriaalsel isasel emase marjateri viljastada.

Allumatus ja enesepettus

Et reeglitele allumatus võib ka inimliigi puhul olla vaadeldav kui evolutsiooniline strateegia, on näidatud hiljuti ajakirjas Evolution and Human Behavior avaldatud uurimuses.7 Rootsi rahvastikuregistri põhjal korraldatud uuringuga toodi esile, et süüdimõistetud kriminaalidel oli keskmiselt rohkem lapsi kui inimestel, kes kunagi seadusega pahuksisse sattunud ei olnud. Kriminaalidel oli ka rohkem sigimispartnereid ning nad olid väiksema tõenäosusega abielus. Suurem viljakus tuleneski peamiselt suurema arvu sigimispartnerite omamisest. Autorid järeldasid, et kriminaalsus, reeglitele allumatus tundub tänapäeva ühiskonnas olevat osa evolutsioonilises mõttes adaptiivsest alternatiivsest sigimisstrateegiast. Seega säilivad kriminaalset käitumist põhjustavad geenid hoolimata kriminaalsusega kaasnevatest ebasoovitavatest nähtustest. Ilmselgelt sõltub ka selle strateegia edukus sagedusest – kui pätte on väga palju, muutub üha kasulikumaks elada ausalt, hoida oma üht sigimispartnerit ja temaga saadud järglasi.

Kas sohitegijad on oma pettusest teadlikud? Ilmselt mitte alati. Ameerika evolutsioonibioloog Robert Trivers on kirjeldanud enesepettust kui meetodit, mis aitab pettust teha (1): enesepettus on evolutsiooni käigus välja kujunenud selleks, et teisi paremini petta. Esiteks, kui ise oma valesid uskuma jäädakse, on ka teisi kergem nendes veenda. Teiseks, aju töötab paremini, kui ei pea keskenduma vastuoludele. Ning kolmandaks, kui valed on läbi nähtud, on loota kergemat karistust siis, kui saab südamerahus kinnitada, et ei oldud oma eksimisest teadlik. Noored Iisraeli bridžitalendid kulutavad tohutuid summasid advokaatidele, et tõestada oma ausust, ja tunduvad selles võitluses nii siirad, et tõenäoliselt ongi ise oma süütuses veendunud. Paralleele võib siin ka tõmmata Odini sõdalaste sarnaste rühmitustega, kes pakuvad kriminaalidele (eluviis, mis, nagu me enne nägime, on käsitletav kui alternatiivne sigimisstrateegia) võimaluse leida narratiiv, milles nemad on head inimesed, kes ühiskonda arvatavate pahalaste eest kaitsevad.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ilmselt ei pääse me sohitegijatest kunagi. Isegi kui sohitegijate vastu leitaks kaitsemehhanismid, kujunevad alati välja uued ja uued sohistrateegiad, mis alati alguses kiiresti levivad ja on kaitsemehhanismidest sammu võrra ees. Liigne keskendumine sohitegemise tuvastamisele võib minna ka hoopis kulukamaks kui väikese protsendi sohitegijate talumine ühiskonna loomuliku osana. Selge on ka see, et valdkondades, mida tahetakse sohitegemisest võimalikult puhtana hoida, ei tasu lootma jääda inimeste aususele. Pettust aitab vähendada sohitegemise hinna võimalikult kõrgeks ajamine, s.t ranged karistused, ning võimalikult tõhusate, pidevalt uuendatavate kontrollimehhanismide käigushoidmine. Enesepettust kui sohitegijate kaitsestrateegiat aga ei tohi arvesse võtta kui leevendavat asjaolu. Selline ülirange petmisse suhtumine on tõenäoliselt vajalik nii spordis kui ka muudel võistluslikel elualadel. Tuleb ka meeles pidada, et rangete vahelevõtmise süsteemide korral suureneb alati ja paratamatult teist tüüpi vea tegemise tõenäosus ehk tõenäosus mõista süüdi süütud. Sellise ebaõiglase otsuse ohvriks langenud võivad ennast lohutada teadmisega, et nad on olnud osa süsteemist, mis spordi võimalikult puhtana hoiab ja sohitegemise vähem ahvatlevaks muudab.

1 Trivers, R. 2011. Deceit and self-deception. Fooling yourself the better to fool others. Penguin Book Ltd, London.

2 Helgesen, I. M., Hamblin, S., Hurd, P. L. 2013. Does cheating pay? Re-examining the evolution of deception in a conventional signalling game. Animal Behaviour 86: 1215–1224.

3 Harper, D. G. C. 2006. Maynard Smith: Amplifying the reasons for signal reliability. Journal of Theoretical Biology 239: 203–209.

4 Maynard Smith, J., Harper, D. 2003. Animal Signals. Oxford University Press, Oxford.

5 Mesterton-Gibbons, M., Adams, E. S. 1998. Animal Contests as Evolutionary Games. American Scientist 86: 334–341.

6 Dawkins, M. S., Guilford, T. 1991. The corruption of hoonest signaling. Animal Behaviour 41: 865–873.

7 Yao, S., Langstrom, N., Temrin, H. et al. 2014. Criminal offending as part of an alternative reproductive strategy: investigating evolutionary hypotheses using Swedish total population data. Evolution and Human Behavior 35: 481–488.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar